Mulle on alati see rühmatrennis vehkimine meeldinud ja ma võin seal vehkida tõesti until I drop ja ega ma nii lihtsalt ei kuku ka. Sinna mul võhma jagub. Ja kuna spordiklubid teevad siin sügishooaja alguses häid meelitamiskampaaniaid, siis sai eelmine nädal paar korda järgi proovitud ja lõksu langetud. Esimese trenniga tuli juba tahtmine ruttu järgmisse minna ja nii ma siis läksin laupäeval mingi kangitreeningusse, kus olid hantlid ja kangid ja muu selline. Võttis ikka jalad tudisema küll. Pühapäeva hommikuks olid jalad päris valusad. Juhtumisi aga olin end pühapäevasele maratonile reganud 10 km distantsile. Nii et tuli minna. Mass oli muidugi meeletu ja palju läks energiat inimestest mööda põiklemisele. Lisaks oli pikk ots mööda Pirita teed laulukani ja siis sealt veel mööda mere äärt tagasi. Nii, et minnes puhkus külm tuul ühte kõrva ja tulles teise kõrva. Nagu ikka oli algus raskevõitu ja lõpp kuidagi märkamatum, tänu millele jäi lõpuspurt ka hilja peale. Aga võib rahule jääda. Õhtul ohkisin ja ähkisin kodus ja püüdsin konstantselt istuda erinevates venitusasendites ise seejuures veel rohkem ägisedes. Hommikuks olid jalad nii palju okei, et kõndida sai aga tunda andsid. Kõige valusam hetk oli istumine. Õhtuks aga olid trenniplaanid juba varem tehtud nii, et tuli jälle minna. Suprais suprais, valusate, piimhapet täis, jalgade parim ravi on uus trenn. Täna peale tunni ajast stepipingi peal karglemist ei anna jalad enam üldse tunda. Mine või homme uuesti. Aga jah entusiasm on hetkel peal ja täitsa hea on. Eks näis kuidas edasi läheb. Aga vähemalt on jooksuhooajale hea vaheldus, sest talvel mina joosta ei saa. Pidev külmetushaiguste põdemine on siis garanteeritud. Parem vehin higisena saalis ja peas hääl "feel the burrrrrnnnnn!"
XOXX
0 arvamust:
Postita kommentaar