Esimesel eluaastal tuleb lapsega arsti juures käia iga kuu. Mõõdetakse ja kaalutakse, vaktsineeritakse soovi korral ja saab rääkida muredest või küsida nõu ja vaadatakse, kuidas laps areneb. Muidugi mure korral on perearst igal ajal saadaval. Lisaks võib vajadusel olla külastusi veel ortopeedi, neuroloogi, taastusravi arsti juurde vms. Kuni kolmanda elukuuni oli meil mitmeid arsti külastusi. Liisu oli alati arsti juures hea laps ja üldiselt ei teinud väga välja kellestki. Arstil käik polnud mingi probleem.
Kui Liisu sai kolmekuuseks ja hakkas ümbritsevast nö matsu jagama, hakkas aru saama kes on emme ja mis rolli ta tema elus mängib, siis muutus arstil käik üsna suureks katsumuseks. Nimelt kolmanda elukuu visiidil läksime kabinetti, võtsin Liisu tasakesi riidest lahti, et teda kaaluda saaks ja laps pistis röökima ja kisama. Hädaga sai mõõtmised ära tehtud, vahepeal võtsin teda sülle ja rahunes, korraks rahustas lutt või mõni mänguasi, kuid muidu käis ainult suur kisa ja kui arst katsus kõhtu, jalgu või keeras lapse kõhuli, siis ainult kisa kisa kisa. Kui need toimingud said tehtud, sain Liisu sülle võtta, kus ta rahunes ruttu ja hakkas uudistavalt ringi vaatama. Tegi veel suure krooksu nii, et söök tuli mulle pluusi peale ja arvasin, et see teda vaevaski. Edasi oli vaja ära süüa suukaudne vaktsiin ja saada üks vaktsiin süstina kintsu. Mõtlesin, et siis on jälle kisa lahti. Aga ei, vaktsiin söödi ilusti ära ja süsti ajal ei teinud Liisu piuksugi. Saime ilusti riidesse panna ja ei mingit kisa enam.
Vahepeal arsti juures käia polnud vaja, kui alles nüüd nelja ja poole kuusena. Eelmine külastus oli mul selgelt meeles, kuid arvasin, et ehk see oli ühekordne juhtum. Kuid seekordne külastus oli veel hullem. Läksime kabinetti ja võtsin jälle Liisu aeglaselt paljaks. Kuna õel läks veidi aega, siis sai Liisu isegi minu süles veidi rahulikult ringi vaadata ja arvasin, et ongi hea, harjub keskkonnaga. Kui siis pidin Liisu pikali panema, läks kohe röökimine lahti. Võtsin teda vahepeal sülle, kus ta jäi üsna kohe vait, kuid nii kui pidi pikali olema, kohe kile kisa lahti. Polnud midagi parata, kaalumine ja mõõtmine läks kisa saatel. Siis oli vaja veel katsuda kõhtu, puusi, kuulata südant, seda kõike oli vaja pikali teha. Proovisime siis Liisu minu süles pikali asendis hoida. Absoluutselt ei aidanud, kisa ja röökimine oli kõrvulukustav. Ei aidanud rääkimine, silitamine, enda mänguasjad, arsti mänguasjad, Liisu lemmiksalm ega midagi. Aitas vaid püsti süles hoidmine. Arst küsis juba selle peale, et kas ta meil kodus ikka mängib pikali olles üksi. Vastasin, et jaa, ilusti, ma ei käi kodus ringi laps süles koguaeg. Liisu röökis kramplikult, ise näost punane ja pisarad voolasid ning hoidis üht mänguasja nii kõvasti rinnal, et näpuotsad olid valged. Ma ei teagi kas arst sai kõik asjad vaadatud ja tehtud, kuid ütles, et Liisul jalad kanged veidi ja saadab meid taastusravi arsti visiidile. Ise arvan, et jalad olid sellest kanged, et ta oli röökimisest krampis. Süles Liisu jälle rahunes ja sain talle süles olles ka body selga pandud. Järgnes jälle suukaudne vaktsiin, mille Liisu sõi ilusti protestimata ära ning süstitav vaktsiin, mille peale ei teinud ta ka teist nägu. Siis hakkas pereõele meenuma ka eelmine külastus ja imestasime koos, et eelmisel korral oli samamoodi. Ilmselt vajab Liisu pikemat harjumise aega või hakkab tal külm riieteta. Külma koha pealt olen ma skeptiline, sest termomeeter näitas kabinetis 23 kraadi ja kui kodus Liisu riidest lahti võtan, siis küll sellist protestimist ei ole. Võisime siis püksid ka jalga panna ja panin siis lapse, kes oli vahepeal täiesti rahunenud ja juba arstitädiga jutustama hakanud, PIKALI sinna sama laua peale, kus teda lahti riietasin ja Liisu pistis jälle kisama. Vist oli ta sellest lauast juba nii traumeeritud. Riietusime siis minu süles pereõe abiga. Saab näha, milline saab järgmine visiit olema.
Peale arsti külastust läksime töökaaslase juurde. Panin Liisu seal põrandale, mille peale ta korraks protestis, kuid see läks üle. Töökaaslase kaheksa kuune poiss hakkas mööda põrandat häälitsedes Liisu juurde kaapima ja Liisu pistis jälle röökima. Korra hiljem juhtus ka sama asi. Nonii, korraks kahtlustasin, et äkki tal on kõrvapõletik, sest olen kuulnud, et siis ka ei meeldi lastele pikali olla. Samas kodus ei tekitanud pikali olek mingisugust paanikat. Lõpuks on mul tunne, et Liisu on kõvasti võõrastama vist hakanud. Kui ta oli väiksem ja suure osa ajast magas, siis käisime ikka tihti igal pool. Nüüd on lapsel kindel päevakava ja siis ei taha uneaegadel temaga kuskil väga seigelda. Rattahull on ka nüüd kodus ja olen saanud enamik käimisi planeerida ilma lapseta. Muidugi oleme maal käinud ja pole mingit kisamist olnud. Samuti käib Liisu meiega ilusti poes kaasas, aga seal on ta turvahällis ja ilmselt tunneb end turvaliselt. Samas käisime hiljuti külas, kus olid natuke suuremad lapsed, kes mürasid ja kilkasid omavahel ja nende kilgete peale ehmatas ka Liisu niimoodi ära, et hakkas suure kisaga nutma. Samas võõrad täiskasvanud inimesed ei heiduta küll Liisut. Pean vist hakkama praegusel ajal hästi palju kõigil külas käima, et Liisu ei hakkaks kartma võõraid kohti ja inimesi, muidu jäävad emme ja issi vist ainukesena Liisu parimateks sõpradeks. Nii, et kõik lastega ja lasteta sõbrannad, ärge imestage, kui ma nüüd ennast kõvasti külla hakkan pressima...
XOXX
