Eneseabiks...

Põhjusel või teisel ei ole ma väga agaralt oma Apollost tellitud kasulike raamatute hunnikut jõudnud veel läbi hekseldada. Haarasin täna õhtul kätte nendest kolmanda, pealkirjaga "Suurepärase ema käsiraamat" ja juba sissejuhatuses tundsin ma ära nii palju ennast. Eriti ajas mind muigama lause teisel leheküljel, kus autor kujutas rasedust kui rõõmsat roosamannas hõljumist, kuid peale mida:
"...ja järgmisel hetkel vaatan end kell viis hommikul vannitoapeeglist, õudus pilgus. Ma olen ema, ma olen sünnitanud lapse ja ma olen sellest vaimustuses, aga ma olen ka halli jumega, häguse pilguga, 12 kilo ülekaalus, piim, veri ja väsimus igast august välja immitsemas."
Jah, nii see ongi. Ma olen päris kindel, et iga sünnitanud naine seisab ühel hetkel sellise tõdemusega silmitsi. Kuid nagu juba järgmisel leheküljel öeldakse, on see raamat "ellujäämisõpetus selle kohta, kuidas tulla toime lapsevanemaks olemise tööga ning hoida alles arukust, sära ja tervet mõistust."
Lugesin kiiresti ka edasi ja mul on tunne, et mul tuleb tahtmine ka edaspidi seda raamatut siin tsiteerida, sest seal on öeldud paljugi väga tabavalt ja seda mõnusas lihtsas stiilis veidi huumoriga vürtsitatuna. Praegu aga peab ikkagi see raamat ootama jääma, sest uni on magusam...

XOXX