Mõtlesin, et mis siis selle kuuga on muutunud. Peale seda, kui Liisu hakkas kolme kuuselt seljalt kõhule keerama, ei ole tükk aega nagu midagi nii suurt juhtunud. Kuid tegelikult on Liisu teinud palju püüdlusi selles suunas, et ühel päeval end põlvede ja käte peale püsti ajada. Näiteks tugevdab Liisu pidevalt oma ülakeha. Põrandal kõhutades on ta hakanud tiirlema nagu vurr ümber oma keskpunkti, küünitades ja haarates asju, mis on kaugemal külgedel. Kõhulihaseid on Liisu eriti agar tegema. Selili olles pidevalt kangutab ta oma pead üles. Kui teda käest maha panna seljale, siis hoiab ta ka pead üleval, justkui ei tahaks, et teda maha pandaks. Kui talle käsi anda, siis tõmbab ta end kohe istuma. Samuti käib ka hoolas alakeha arendamine. Kõhutades Liisul mutkui jalad käivad. Tõmbab neid krõnksu, lükkab sirgeks, viibutab neid ja toetub nii tugevalt varvastele, et sirged jalad tõusevad maast lahti. Viimane kirjeldatud positsioon meenutab kõige rohkem nagu plänkimist, mis on tänapäeval pop jõuharjutus. Lisaks lükkab ta varvastele toetudes ka tagumikku hoolega taeva poole. Paaril korral on tal õnnestunud ka mõne grammi võrra edasi liikuda. Oma sünnipäeval hakkas Liisu kõvasti ähkides ja pahandades hoopis taha poole liikuma ja kohe päris hea pika maa. Aga jah, see juhtus suure ägisemise peale ja rohkem pole ta nii palju liikunud. Üldse hakkab Liisu päris kõva häälega pahandama, kui ta hoolimata suurest pingutusest edasi ei liigu.
Oma viiendal minisünnal näitas Liisu, et kohe kohe hakkab ta kõhult seljale ennast keerama. Siiani polnud seda juhtunud ja kuna talle väga meeldib kõhutada, siis tundus, et ta nagu ei tahagi seda seljale keeramist ära õppida. Eile aga oli päris mitu korda nii, et Liisu lükkas ennast kõhu pealt külje peale ja peaaegu seljale, aga siis jäi ta midagi vahtima ja avastades, et ta on kohe selja peal ja lükkas ennast ikkagi kõhu peale tagasi. Väike nõks jäi puudu põrandal. Voodi peal lükkas ta küll end juba paar korda kõhult seljal. Seal tuleb tal see kuidagi lihtsamalt välja. Liisu vist pole veel taibanud, et kui ta selle triki ka ära õpib, siis saab ta nagu teerull mööda põrandat ringi lasta ja liikuda sinna, kuhu tahab. Nii, et tegelikult tuleb veel nautida seda aega, kus ta veel enamvähem püsib ühes kohas.
Füüsilise arengu koha pealt ütles ka taastusravi arst, et Liisu on väga ilusti arenenud ja tubli tüdruk ja ravivõimlemist ta ei vaja. Arst kiitis, et paljud tema ealised veel ei keera ennast ning ei püüa oma varbaid nii nagu Liisu seda teeb. Ja kui keegi nüüd mõtleb, et kuidas meil see arstil käik seekord läks, siis superhästi! Olin valmis kõigeks hulluks, kuid arst oli väga meeldiv, oskas Liisut hästi lõdvestada ja rääkis nõnda juttu nagu see tuleks kuskilt taustaks käivalt lindilt. Pikali panemine või võõras nägu ei tekitanud Liisus mingit paanikat ja ta lasi ennast vabalt keerata igate pidi nii nagu arst tahtis. Suure keerutamise ja pöörlemise peale lasi Liisu vaid lõunasöögi arstitädi mati peale ja püüdis arsti mänguasju suhu panna, mis ilmselt on sadade laste hambaid ja igemeid tunda saanud.
Liisule on üha rohkem hakanud meeldima tähelepanu ja suhtlemine. Kui ta üksinda askeldab ja siis tema juurde minna, siis väljendab ta alati oma heameelt suure naeratusega ja käte vehkimisega. Ja üleüldse, kui temaga suhelda või lollitada, siis ta vastabki alati naeratuse ja häälitsemisega. Kui talle veel eriti klouni mängida, siis tuleb häälega naeru ka korralikult.
Siis tuli veel maha esimene lumi, mida Liisu läbi akna näeb, sest õues olles on ta vankris, kust ta näeb vaid taevast, nii palju, kui ta üleüldse seal ärkvel on.
Ja kõige olulisem sellel kuul oli see, et nüüd on Liisu issi jälle kodus!
XOXX
0 arvamust:
Postita kommentaar