Aga ilusaid pühi siis kõigile ja be kind to one another! Love you all!
XOXX
“parim enne” toidu söömine pole häbiasi…*
7 tundi tagasi
Party rockin'...
Kolm päeva järjest jõulupidusid, pluss pean veel täna tumma jõuluvana mängima. Ja peale seda hakkab see jubilei pidamine kohe pihta ja siis aastavahetus. Hang on, everybody!
Aga ilusaid pühi siis kõigile ja be kind to one another! Love you all!
XOXX
Aga ilusaid pühi siis kõigile ja be kind to one another! Love you all!
XOXX
On the pursuit of happiness...
Üllataval kombel on mul tekkinud eraelu. Ma ei istu õhtuti peale tööd ja trenni kodus ja nädalavahetused mööduvad ka kuskil ula peal. Ühesõnaga kodus olen olnud vähe ja siis ka ainult magamas. Trenni jõuab nüüd nädalas paar korda vähem ja blogipidamisele see ka hästi ei mõju. Kus ma olnud olen? Olen õnnelik olemisega hõivatud olnud. Cheesy, I know. Aga tõesti on hea olla ja loll irve on näol.
Aga kui nüüd lühidalt asja kokku võtta, siis ega mured ikkagi ei lõppe. Töö juures oli hull ostumöll (tegelikult on see seal iga päev praegu aga no siis oli umbes kolmekordselt hull). Nädal enne seda uputas töö juures meie puhketoa peldik. Duššinurgast tuli kohvipuru ja muud värki üles. Ühel hommikul tööle tulles uputas pool puhketoa põrandat s*tavees. Vahelduva eduga sai vets korda ja täpselt ostuhulluse ööl andis jälle vets otsad. Ehk siis kõige kiiremal ajal, kui sa saad ainult minuti vetsus käia, sest koguaeg on käed-jalad tööl täis, siis sa ei saa vetsus käia, sest värk tuleb üle ääre ja keskuse peale vetsu joosta lihtsalt ei ole aega. Hoidsin vapralt kinni.
Kaks päeva enne ostuhullust hakkasid kassad kahtlaselt kokku jooksma. Esimene vastus IT-abist oli loomulikult "tehke restart". Miljon restarti ei aidanud ja siis tuli pool päeva joosta ja katsetada, milles viga võiks olla. IT spets Merka tabas lõpuks vea ära ja päev enne ostuhullust leiti kuskilt emergency ruuter ja toimus mingi tarkvara vahetus or smth. Peale seda on inboxist kadunud viimase kolme kuu kirjad, millest enamik on üsna tähtsad. Ostuhulluse ajal hoidsin poolenisti hinge kinni, et süsteem maha ei jookseks. Ei jooksnud ka. Nädal hiljem selgus, et tegelikult nad ikkagi jooksevad maha aga üliharva ja ei pane tähele. Ehk siis nüüd tehti veel midagi ja peaks vist korras olema.
Ostuhullus ise oli muidugi hull. Inimesed on hullud ja tsiteerides klassikuid, 25 protsendise soodustuse peale "maksavad ennast puruks". Ise sain ka seda natuke tunda, sest kuigi ei plaaninud ostuhulluse soodustusega midagi osta, marssisin ikkagi paarist poest täidetud kilekottidega välja.
Käisin pealinnas ka. Ofkoors sattusin sinna sõitma mingi tormiga. Toimus ettevõtte suur aasta koosolek. Peale ametlikku osa, hurjutamist ja innustamist, sai toitu valmistada koos presidendi kokaga (täitsa tõsiselt). Kõigele sellele järgnes siis kolm suurepärast käiku, peale mida oli raske toolilt püsti tõusta. Väike tiir linna peal ja kohtumine sõbra sõpradega, mis ilmselgelt tõi kaasa jälle toidunautimise protseduuri. Ühesõnaga päev täis söömist. Lisaks tehti must ka Tallinn-Tartu maanteel üks 15 eurone pilt kuna spidomeeter näitas lubatust 5 km/h rohkem.
Lisaks sai veel sellel nädalavahetusel väiksemaid Eestimaa kohti külastatud. Loomulikult sai selleks seikluseks valitud päev, mil oli jälle mingisugune pinnatuisk ja väljas olla ei kannatanud ja hüppasime autoga üle 15 meetrise tuisuvaalu, sest muud varianti ei olnud. Ise hoidsime samal ajal hinge kinni ja jalga gaasil, et ainult sisse ei vajuks. Läks hästi ühesõnaga.
Nüüd tuleb see aasta lõpp ja suured pidustused kuidagi üle elada. Ausalt, veits juba väsimus on ja ootan uut aastat. Aga tegelt ei, jõulud pidavat ju imede aeg olema ja imed kuluvad alati ära, nii et imelist jõuluaega!
XOXX
Aga kui nüüd lühidalt asja kokku võtta, siis ega mured ikkagi ei lõppe. Töö juures oli hull ostumöll (tegelikult on see seal iga päev praegu aga no siis oli umbes kolmekordselt hull). Nädal enne seda uputas töö juures meie puhketoa peldik. Duššinurgast tuli kohvipuru ja muud värki üles. Ühel hommikul tööle tulles uputas pool puhketoa põrandat s*tavees. Vahelduva eduga sai vets korda ja täpselt ostuhulluse ööl andis jälle vets otsad. Ehk siis kõige kiiremal ajal, kui sa saad ainult minuti vetsus käia, sest koguaeg on käed-jalad tööl täis, siis sa ei saa vetsus käia, sest värk tuleb üle ääre ja keskuse peale vetsu joosta lihtsalt ei ole aega. Hoidsin vapralt kinni.
Kaks päeva enne ostuhullust hakkasid kassad kahtlaselt kokku jooksma. Esimene vastus IT-abist oli loomulikult "tehke restart". Miljon restarti ei aidanud ja siis tuli pool päeva joosta ja katsetada, milles viga võiks olla. IT spets Merka tabas lõpuks vea ära ja päev enne ostuhullust leiti kuskilt emergency ruuter ja toimus mingi tarkvara vahetus or smth. Peale seda on inboxist kadunud viimase kolme kuu kirjad, millest enamik on üsna tähtsad. Ostuhulluse ajal hoidsin poolenisti hinge kinni, et süsteem maha ei jookseks. Ei jooksnud ka. Nädal hiljem selgus, et tegelikult nad ikkagi jooksevad maha aga üliharva ja ei pane tähele. Ehk siis nüüd tehti veel midagi ja peaks vist korras olema.
Ostuhullus ise oli muidugi hull. Inimesed on hullud ja tsiteerides klassikuid, 25 protsendise soodustuse peale "maksavad ennast puruks". Ise sain ka seda natuke tunda, sest kuigi ei plaaninud ostuhulluse soodustusega midagi osta, marssisin ikkagi paarist poest täidetud kilekottidega välja.
Käisin pealinnas ka. Ofkoors sattusin sinna sõitma mingi tormiga. Toimus ettevõtte suur aasta koosolek. Peale ametlikku osa, hurjutamist ja innustamist, sai toitu valmistada koos presidendi kokaga (täitsa tõsiselt). Kõigele sellele järgnes siis kolm suurepärast käiku, peale mida oli raske toolilt püsti tõusta. Väike tiir linna peal ja kohtumine sõbra sõpradega, mis ilmselgelt tõi kaasa jälle toidunautimise protseduuri. Ühesõnaga päev täis söömist. Lisaks tehti must ka Tallinn-Tartu maanteel üks 15 eurone pilt kuna spidomeeter näitas lubatust 5 km/h rohkem.
Lisaks sai veel sellel nädalavahetusel väiksemaid Eestimaa kohti külastatud. Loomulikult sai selleks seikluseks valitud päev, mil oli jälle mingisugune pinnatuisk ja väljas olla ei kannatanud ja hüppasime autoga üle 15 meetrise tuisuvaalu, sest muud varianti ei olnud. Ise hoidsime samal ajal hinge kinni ja jalga gaasil, et ainult sisse ei vajuks. Läks hästi ühesõnaga.
Nüüd tuleb see aasta lõpp ja suured pidustused kuidagi üle elada. Ausalt, veits juba väsimus on ja ootan uut aastat. Aga tegelt ei, jõulud pidavat ju imede aeg olema ja imed kuluvad alati ära, nii et imelist jõuluaega!
XOXX
Efektiivne ajakasutus: level 55
Lisaks jõuluhullusele, käivad meie peres selle aja juurde alati ka sünnipäevade hullused. Ja see aasta on koguni nii, et on juubelid. Täna nendest üks siis.
Abistasin oma emakest toimetustega ja lae all turnides hakkas ta natuke ohkima.
Juba ennetavalt ütles ta: "Saa sa kah 55, vaata kui hea on."
Merka: "Ma saan 30 aasta pärast 55"
Sekundiline mõttepaus.
Merka: "Oh! Ma peaks mõne laenu veel võtma. Siis oleks tolleks ajaks juba makstud!"
Ja hele naer...
Tarbida, tarbida, tarbida!
XOXX
Ma nõuan endalt, et jõuaks...
Ma tean, et see on ilgelt popp ja haip praegu. Aga sõnum on tõesti hea ja iseloomustab igat mu päeva. Iga päev on vaja teha kompromiss, et mille arvelt seda jälle laenata. Enamasti, nagu ka praegu kellaaeg näitab, siis ikka une arvelt.
Ma ei saa ka toppama jääda, kui elu on teinud mulle tempo...
XOXX
Silver lining...
Olen jälle muutunud kehvaks kirjutajaks. Elutempo on päris kiire olnud ja koju jõuab nüüd veelgi vähem ja siis ka ainult magama. Ei mäleta, millal tegin kodus viimati korralikult süüa, lebotasin teleka ees või olin lihtsalt niisama. Ainuke, mis mulle jäänud on ja millest ma isegi suure une kasuks ei loobu, on hommikune 9gag kohvi kõrvale enne tööle minekut. Siis vähemalt saab ennast maailmas toimuva ja sündmustega kursis hoida. Kirikusse jõudsin ka täna üle väga pika aja. Aga seekord ei lahkunud ma sealt nagu südamerahuga. Aga eks mul ole omad võlad ka.
Töö küll ei näi otsa lõppevat ja taaskord tuli kustutada üks tõsisem tulekahju aga asi on kontrolli all. Lisaks on levimas Epidemicus Pasanteerius ehk enamus kolleegid on sellel nädalal raskemal või kergemal moel põdenud kõhugrippi. Minust on kuidagi mööda läinud aga ega veel vabalt võtta ei saa, you never know. All things aside on muidu tegelikult kõik hästi ja nagu selline hea õnnetunne on, mis on segatud teise (või igavese) puberteediga.
Käisin jälle kinos. Eesti film tahab toetamist ehk vaatasin filmi Deemonid. Meeldis väga väga. Üsna karm film. Aga mulle meeldis see, et kuigi film oli karm, siis ei olnud see saavutatud sellega, et igale poole oli pandud mingi karm peksmine, ropendamine ja vägistamine nagu see enamasti kaasaegsete Eesti filmide puhul tavaks on saanud. Kõik oli aus ja reaalne ilma selletagi. Ja teadjamad ja lähemal seisjad rääkisid, et täpselt nii need asjad ongi, nagu seal näidatud. Kindlasti üks minu kodumaiste filmide lemmik. Õigemini ei mäletagi, mis see eelmine lemmik võis olla. Soovitan soojalt.
Be kind to one another,
XOXX
Töö küll ei näi otsa lõppevat ja taaskord tuli kustutada üks tõsisem tulekahju aga asi on kontrolli all. Lisaks on levimas Epidemicus Pasanteerius ehk enamus kolleegid on sellel nädalal raskemal või kergemal moel põdenud kõhugrippi. Minust on kuidagi mööda läinud aga ega veel vabalt võtta ei saa, you never know. All things aside on muidu tegelikult kõik hästi ja nagu selline hea õnnetunne on, mis on segatud teise (või igavese) puberteediga.
Käisin jälle kinos. Eesti film tahab toetamist ehk vaatasin filmi Deemonid. Meeldis väga väga. Üsna karm film. Aga mulle meeldis see, et kuigi film oli karm, siis ei olnud see saavutatud sellega, et igale poole oli pandud mingi karm peksmine, ropendamine ja vägistamine nagu see enamasti kaasaegsete Eesti filmide puhul tavaks on saanud. Kõik oli aus ja reaalne ilma selletagi. Ja teadjamad ja lähemal seisjad rääkisid, et täpselt nii need asjad ongi, nagu seal näidatud. Kindlasti üks minu kodumaiste filmide lemmik. Õigemini ei mäletagi, mis see eelmine lemmik võis olla. Soovitan soojalt.
Be kind to one another,
XOXX
What's the deal, banana peal?
A week has gone by... jube kiire nädal jälle. Töö, kodu, trenn. Hulka on sattunud ka parasjagu meelelehatust. Käisin kinos paar korda. Esiteks Skyfall. Polnud varem ühtegi Bondi algusest lõpuni näinud aga seda oli tahtmine ikka vaatama minna. Ja suprais suprais, osutus päris nauditavaks. Pikemalt pole siin midagi kirjeldada aga nagu kuulnud oled, siis pole see päris tüüpiline Bond. Aga klassikat oli ka kindlasti selles. Teine oli Savages. Kaks ilusat meest plus üks ilus naine plus miljonite väärtuses kanepiäri plus Mehhiko narkokartell. Film oli täis päris karmi vägivalda, seksi, ropendamist, narkot ja arvete klaarimist. Aga oli ka täitsa põnev jälgida ja lõpp oli eriti unexpected. Nii et kino on saanud küll. Muidu on kuidagi õhtud väga pikaks veninud ja voodisse olen saanud väga hilja ja välja sealt olen pidanud saama väga vara. Eile ka tuli lapsi näiteks hoida. Lõppkokkuvõttes olin tänaseks nii väsinud, et magasin päeval hea mitu tundi. Sellist asja pole vist juhtunud mu klubi aegadest saadik, et ei ole peo järgne päev ja ma päeval magan. Vot... Aaa Tegevdirektor käis ka külastas. Veits põdesin, kuna viimasel ajal pole meie koostöö väga sujunud, või noh õigemini suhtlemine on natuke konarlik olnud. Aga ta oli üübernormaalne ja rääkisime päris pikalt igasugustest asjadest. Nii, et selle koha pealt on ka loodetavasti okei. Ja siis muud ei midagi. Tuleb kodune nädalavahetus, et siin veits korda lüüa, sest muul ajal selleks aega ei jää kuna ma pole põhimõtteliselt üldse kodus. Loon korda kodus ja oma asjades. Süsteem peab olema.
This should have been the Bond song. Aga Adele on ka okei.
XOXX
XOXX
Makin' bacon pancakes...
Teate, mis on maailma kahtlaseim asi? See, kui spordi ja vabaaja rõivaste kauplusse astub mees, marsib sinu juurde ja küsib kas teil dressipükse müüakse. Ja veel kahtlasem on see, kui ta tahab mingeid imelikke dresse. Ühesõnaga just see päev kui meil stääfi nappis ja olin enamus aja saali peal, astus poodi Veel Kõige Kõige Suurem Boss Ja Omanik ja kuna ma polnud teda varem näinud, siis kasutas ta võimalust ja tegi mulle "testostu". Väga puusse vist ei pannud aga mine sa tea, mida tema vaatas. Terve nädal on kuidagi jube pingeline ja raske olnud. Ei ole nii smuudilt asjad läinud, kui tahaks. Kolleeg, Meister-Rattur, ütles mulle üks päev mingi minu vingumise peale, et kui elus ühes vallas läheb kehvasti, siis teises asjas läheb samal ajal sajaga hästi. Nii ta vist on olnud ka. Aga praegu nagu segased ajad, ei tea kummale poole see kauss hakkab kalduma nüüd... Can I have it all?
XOXX
XOXX
Nii kaua, kui ütled 'jah'...
Aeg-ajalt klubidesse sattudes on täpselt see sama tunne koguaeg. Kõik tunduvad tavalised pervid. Ja siis ongi endal ees koguaeg selline nägu, et 'mind nii lihtsalt ei saa'. Surnud ring...
XOXX
What's up, buttercup?
Võib vist öelda, et ma olen suhteliselt tubli trennis käija. Siiani on aga peamiselt läinud aur võhma arendamise ja rasvapõletuse peale. Aga hing igatseb (ning käevarred ja maanaise reied nõuavad) jõudu ka teha. Eile sai siis mindud kohe konkreetse suunitlusega trenni 'käed, kõht, tuhar'. Üldiselt sinna ei jõua, sest töögraafik ja klubi tunniplaan selle koha pealt hästi ei klapi ja nii on seda natuke raske päeva suruda. Aga eile seda tegin ja lipsasin töö juurest trenni (ja muidugi, olles Bad Luck Brian, helistas just sellel ajal kontorisse Suur Boss). Trenni esimese 15 minutiga oli juba selline tunne, et käed tahavad otsast kukkuda, sest ilmselgelt sai kangi peale pandud päris parajad raskused (ega ma mingi nõrk pole eksole). Kui käed said ära punnitatud, ütles treener, et ja nüüd võid raskusi juurde panna. Me vaatasime lahingukaaslastega üksteisele otsa ja naer tuli peale. Ilmselgelt polnud ma ainus, kellel olid käed makaronideks läinud. Hiljem selgus siiski, et läks selja tegemiseks ja oleks võinud tõesti mõne kilo peale panna veel. Järgmine kord teab. Aga trenn oli mõnus. Saalist välja astudes oli tunne nagu pommiplahvatusest välja jalutaval Arnold Schwarzenegger'il.
Ja väike põige ka töörubriiki. Mida teeb juhataja kontoris, kui ta midagi ei tee? Juhataja mõtleb!
XOXX
Starost ne radost...
No esimene aasta, kui mind see kella keeramine tõsiselt häirib. Kell üheksa õhtul tuli eile uni. Aga kuidagi oli veel midagi tegemist ja ei saanud magama minna. Lõpuks läksin pool üksteist magama täiesti soodana. Ja hommikul ei saa peale üheksat unetundi kuidagi üles. Peale sellist unekogust oled tavaliselt normaalne selge inimene aga täna oli tunne nagu 2 tundi oleks maganud. No hommikud hommikuks veel, need on alati üldiselt rasked. Aga õhtuti on ikka asi hull kui esimese hooga tuleb kell üheksa uni aga vaatad, et nii vara ikka ei saa magama minna ja siis pärast on uni pekkis. See häirib mu õhtust 9gagi brausimist. Vanadus vanadus ma ütlen. Varem pole ma kunagi aru saanud, et kella keerati, kuigi see tavaliselt küll ärritab, et õhtuti on nüüd veel pimedam ja isegi kui mina kui valge inimene kell kuus töölt minema marsin, siis on ikkagi juba pime. Aga no mis sa selle vastu ikka teha saad. We are all-singing, all-dancing crap of the world.
XOXX
XOXX
Be true to your work, your word and your friend...
Nädalavahetusel juhtus nii, et sain üle miljoni aasta aega veeta oma põhikooliaegsete sõbrannadega, kellega sai kunagi ikka koguaeg ninapidi koos oldud. Üks neist oli mu pinginaaber ja parim sõber 1-5 klassini ja teine 6-9ni ja kokkuvõttes olime kõik suured sõbrad. Juhtumisi on esimene nendest natuke alles rase ja teine juba väga rase.
Merka, uurides väga raseda sõbranna lapse soo kohta: "Kas sa tead ka, kes sul tuleb?"
Pinginaaber 6-9: "Jaa, laps!"
Ilmselgelt siis mitte ufo või põrsas.
Hiljem oli jutt läinud kaalu peale...
Pinginaaber 1-5 naljaga: "No sa oled ikka veits juurde võtnud."
Pinginaaber 6-9 sarkasmiga: "Noh jah, mõned grammid"
Hele naer ja Pinginaaber 1-5 uskmatult: "Mõned grammid?"
Pinginaaber 6-9: "Noh, teisendamise küsimus"
Ja hele naer... 12 kg on tõesti vaid teisendamise küsimus.
Ühesõnaga oli mitu toredat uudist nendelt ja lihtsalt hea to catch up. Eriti hea meel on titeuudiste üle. Ma tõesti löön iga kord heast meelest käsi kokku ja heldin, kui kuulen et keegi hea on lapse ootel. Armas on näha, kuhu inimesed on jõudnud, eriti kuna mäletan veel neid aegu, kui me veel klassiõhtutel spice girlsi tegime või esimesi kordi poisse taga klatsisime. Ja kuigi me saame viimasel ajal juba ülimalt harva kokku, kuna kõigil on elu, siis ei ole kunagi seda, et kokkusaades tunneks piinlikkust või võõrandumist või vahetaks pelgalt viisakusi vaid kõik on kuidagi vaba ja mõnus ja oma. Ning sain tõdeda, et hoolimata möödunud aastatest ja muutunud eludest, on nad siiski täpselt samasugused. Üks neist veidi sapine, aus realist ja täis fakte toetamaks iga oma argumenti, kuid tundumata sealjuures ninatark ning teine rõõmsameelne ja alati elav, kuid kunagi mitte suu peale kukkunud ning vajadusel aus kriitik ning nende mõlema ühisnimetajaks on hea terav huumor. Siinkohal võibki rõõmuga tõdeda, et kõige stabiilsem konstant minu elus on head sõbrad. Muutuvad ajad ja elud ja olud aga need tõelised, kes on tulnud, on ka jäänud. Ja taaskord olen ma miskipärast nii jube sentimentaalseks siin läinud. Enough is enough.
Ilmselge hitisoovitus:
Kui põnevaks ja rikkaks laupäev saab, kui sulle sõbrad külla tulevad...
XOXX
Merka, uurides väga raseda sõbranna lapse soo kohta: "Kas sa tead ka, kes sul tuleb?"
Pinginaaber 6-9: "Jaa, laps!"
Ilmselgelt siis mitte ufo või põrsas.
Hiljem oli jutt läinud kaalu peale...
Pinginaaber 1-5 naljaga: "No sa oled ikka veits juurde võtnud."
Pinginaaber 6-9 sarkasmiga: "Noh jah, mõned grammid"
Hele naer ja Pinginaaber 1-5 uskmatult: "Mõned grammid?"
Pinginaaber 6-9: "Noh, teisendamise küsimus"
Ja hele naer... 12 kg on tõesti vaid teisendamise küsimus.
Ühesõnaga oli mitu toredat uudist nendelt ja lihtsalt hea to catch up. Eriti hea meel on titeuudiste üle. Ma tõesti löön iga kord heast meelest käsi kokku ja heldin, kui kuulen et keegi hea on lapse ootel. Armas on näha, kuhu inimesed on jõudnud, eriti kuna mäletan veel neid aegu, kui me veel klassiõhtutel spice girlsi tegime või esimesi kordi poisse taga klatsisime. Ja kuigi me saame viimasel ajal juba ülimalt harva kokku, kuna kõigil on elu, siis ei ole kunagi seda, et kokkusaades tunneks piinlikkust või võõrandumist või vahetaks pelgalt viisakusi vaid kõik on kuidagi vaba ja mõnus ja oma. Ning sain tõdeda, et hoolimata möödunud aastatest ja muutunud eludest, on nad siiski täpselt samasugused. Üks neist veidi sapine, aus realist ja täis fakte toetamaks iga oma argumenti, kuid tundumata sealjuures ninatark ning teine rõõmsameelne ja alati elav, kuid kunagi mitte suu peale kukkunud ning vajadusel aus kriitik ning nende mõlema ühisnimetajaks on hea terav huumor. Siinkohal võibki rõõmuga tõdeda, et kõige stabiilsem konstant minu elus on head sõbrad. Muutuvad ajad ja elud ja olud aga need tõelised, kes on tulnud, on ka jäänud. Ja taaskord olen ma miskipärast nii jube sentimentaalseks siin läinud. Enough is enough.
Ilmselge hitisoovitus:
Kui põnevaks ja rikkaks laupäev saab, kui sulle sõbrad külla tulevad...
XOXX
Work it baby...
Kus mujal ma ikka saan oma sportlikest saavutustest rääkida kui mitte siin. Üüberhea spordinädal on olnud jälle. Vastukaaluks eelmisele nädalale, kus olid töö, koolitused ja ralli ning trennis sain käia vaid korra, on see nädal olnud täpselt selline nagu treeningkava ette näeb, võib-olla sai keskendutud pigem rohkem jõuharjutustele ja kokku tuli 7 trenni. E - aeroobne, T - aeroobne, K - hommikul pigem jõud ja õhtul aeroobne, N - jõud, R ja L - trennivabad päevad, P - jõud ja jooksmine. Laupäeval oleks ka tahtnud trenni jõuda aga reedel sai taas paari ööklubi külastatud ja magasin poole kaheni ja lõplikult taastusin õhtuks peale sirka prae konsumeerimist (nädala jagu mõnusat trenni, paar kokteili ja üks sirka praad, aaaaaaand it's gone). Aaaga mis ma tegelikult tahtsin öelda on see, et kompressioontooted on küll maailma parimad. Käisin täna trennis, kus treener üritas läbi võtta küll kõik lihasgrupid aga seetõttu oli hoopis rohkem erinevate vahendite vahetamist ja sahmimist ja korduste arv igal harjutusel oli suht väike ning ei tekkinud seda tunnet, et appi ma ei jõua või et need viimased 8 korda katsun ära teha, missest et nii raske on juba. Käisin ka oma poekesest läbi, sest kohale olid tulnud kompressioontooted, mida meie kollektiiv oli oma tarbeks tellinud küll vist väikse poe tellimuse jagu. Mina võtsin ühed kompressioonsäärised ja punktuaarsokid (fäänsi eksole). Koolitaja rääkis sääriste kohta, et pealmiste veresoonte kokkusurumisel paraneb sisemistes veresoontes verevarustus, ehk hapnikurikas veri jõuab jalgadesse ja see peaks impruuvima perhvoomansit. Samuti on lihased kompaktselt koos, mis vähendab lihaste vibratsiooni ja lihaste vigastuste tekkimist. Lisaks veel on taastumine palju kiirem, sest paranenud verevarustus ei lase toksiinidel koguneda jalga ja vähendab piimhappe tekkimist, mis jällegi kiirendab taastumist. Ja sokid pidid ka verevarustust jalgades parandama ja toestama jne. Ilus jutt kõik eksole. Ehk siis kui peale trenni koju jõudsin, tahtsin neid imeasju kohe jalga proovida. Sääriste jalgapanemine oli küll omajagu paras keeruline pingutus. Hea lause selle tegevuse kirjeldamiseks leidsin siit: getting these skin-tight knee-highs over my calves was like forcing a snake to swallow a raccoon. Aga jalga ma nad sain ja tunne oli päris mõnus. Kohe nii mõnus, et tuli tahtmine tsipa jooksma minna. Kuna päeval oli täna umbes 14 kraadi sooja ja õhtul näitas accuweather 11 ja real feel 8 kraadi, siis vaatasin, et külmetushaiguse saamise risk on ilmselt madalam ja võiks minna ka. Lisaks on peale trenni lihased head ärksad ka. Ja nii ma siis re-opened oma välijooksuhooaja ja läksin jooksma, oma peen varustus seljas, peale täpselt kuut nädalat jooksupausi (välja arvata jõukas crosstrainer paar korda, aga see on iisim ka kui tegelik jooksmine). Esimene vahefinish tuli päris lihtsalt, teine polnd ka nagu väga hull, kolmas oli a bit challenging nagu ikka aga peas oli koguaeg lause, mida olin täitsa random kuskil feissis näinud: your mind gives up before your body does ja lippasin edasi ja viimase lippasin juba sellepärast ära, et see oli viimane ja lõpumeetritel oli veel selline tunne, et võiks ühe kildi veel otsa panna. Aga mu ring sai otsa ja jäi 5 km tänaseks. Mmmmmm kui hea tunne oli jälle koju jõudes. Ja ma ei tea, kas asi oli nendes kompressioonsääristes, mis pidid tulemusi parandama või punktuaarsokkides, mis panid kiiremini lippama või kõik need aeroobikasaalis vehitud tunnid või selles, et pimedas ja udus ei olnud näha kui kaugel vahefinish on aga igatahes tulid need kilomeetrid üsna lihtsalt. Kuna hetkel toodab keha jälle seda mingit sõltuvust tekitavat ainet, siis kaalun nüüd tõsiselt jooksuhooaja jätkamist niikaua kuni külmad lubavad (ilmselt minust siiski selline hull ei saa kes -30ga ka õues jookseb). Aga jah, Compressport kompressioonsäärised on küll ülihead ja soovitan kõigile, kes jooksmisega tegelevad. Aga ilmselt on mu jutt juba igavaks läinud selle koha pealt.
Ega muud väga ei ole ka. Puhkus on möödunud, ilma, et oleks väga arugi saanud midagi. Aga no tsipake on töömuredest ikka saadud eemal olla ja nüüd saab uue innuga peale lennata. Ja selle innuga tuleb päris kaua läbi vedada. Aga töönarkomaan nagu ma olen, I can't see a problem.
Eelmise rallipostituse juurde oleks sobinud hoopis see hitisoovitus põhjanaabritelt, mis meil Saaremaal käis terve nädalavahetuse:
Eriti hea on see, et vaesel kalamehel läks konks sõrme aga hullumeelne karjub ikka oma kahen kilon siika. Otsige ka kahen kilon siika paroodiaid ja remixe. Päris head on.. näiteks see:
XOXX
Ega muud väga ei ole ka. Puhkus on möödunud, ilma, et oleks väga arugi saanud midagi. Aga no tsipake on töömuredest ikka saadud eemal olla ja nüüd saab uue innuga peale lennata. Ja selle innuga tuleb päris kaua läbi vedada. Aga töönarkomaan nagu ma olen, I can't see a problem.
Eelmise rallipostituse juurde oleks sobinud hoopis see hitisoovitus põhjanaabritelt, mis meil Saaremaal käis terve nädalavahetuse:
Autumn sadness...
P nagu puhkus. K nagu läinud kiirelt. Enne puhkust sai veel kõvasti tööd rabatud ja viimane tööl oldud päev ei tahtnud kunagi lõppeda. Juhtimiskoolituse esimene päev ka käidud, tulemuseks palju häid ideid. Olen puhkuse ajal siiski pidevalt phone call away ehk siis kaugjuhtimise režiimil aga siiski puhkus. Puhkuse algus möödus Saaremaal rallitades ja rallit jälgides. Seltskond oli hea ja nägin isegi väga vanu tuttavaid kellega sai kunagi Soome rallisid väisatud. Muttasime kumparitega poris ringi ja irvitasime nende tibide üle kes esimest korda rallil olid ja kontsakingade ning valgete pükste ja jopedega ringi kepsutasid. Olenevalt kohast sai kohati mööda kihutavalt rallikalt niimoodi musta pori näkku, et hambad olid ka seda tõenäoliselt täis. Kambas oli meil ka üks Mitsubishi Lancer Evo 8 ja ka selle juht, kes mulle päikeseloojangul mere ääres väga kurvilisel teel ka isikliku sõidu tegi. Kõik kurvid said 150ga väga sirgeks sõidetud, korra võttis hinge kinni kui parasjagu kurvi sirgeks sõites (loe: vastassuuna vööndis olles) auto ootamatult vastu tuli, inerts võttis pidevalt jalad maast lahti või tahtis põse vastu klaasi suruda, ühel looduslikul hüpekal said kõik auto rattad maast lahti ning kässeriga tehti selliseid tagasipöördeid, et võttis korra isegi kergelt kiljuma. Oskaja mees. Ja meeldis iga sekund sellest ning maha astudes oleks, kohe veel tahtnud. Praegugi tuli kananahk peale. Kapoti alt tuli pärast kerget suitsu korraks ning turbo oli tulipunane (autopeded teavad kui huge deal see on). Öömajaks oli üüritud ülimõnus saunamaja, kus sai õhtuti Razzi tinistatud. Tutvusin ka ühe mehega, kes proobabli oleks suht hea match mulle karakteristika ja muude näitajate poolest aga kes on juba abielus ja isa. Siia sobib hästi meem:
MET THE PERFECT GUY
Vist polnud siis ette nähtud. Koju jõudsin elusa ja tervena, mis on ralli puhul alati juba win.
Muidu on ka palju asju mille üle võiks vinguda veel. Näiteks on jäletult minu korterist kadunud Helsingi päevakruiisi kinkekaardid, mille sain suure higivalamise eest naiste jooksul. Nii, et plaan puhkuse ajal naaberriiki külastada jääb suure tõenäosusega ära.
Ja siis kuidagi lambist, või kes teab kust, jõudsin täna arusaamale, et tegelikult kõik mehed ei olegi ilmselt sitapead. Vähemalt praegu leian nii. Kes teab, mis homme sealt lambist võib tulla...
Gives me chills:
XOXX
Every colour illuminates...
Ülimalt kiire nädal on olnud. Nii kiire, et isegi trenni olen see nädal vaid korra jõudnud. Paha paha. See on see ilmselt puhkuse eelne nädal, kus kõik on vaja veel ära teha ja igasugused õpetussõnad ja juhtnöörid kätte anda. Iga päev on töö juures käinud erinevad bossid ja juhid: tehniliste kaupade juht, ostujuht, ostujuht, koolitusjuht, osanik, tegevdirektor, personalijuht. Vahel üksi, vahel korraga. Lisaks olen veel jõudnud kolmel koolitusel osaleda ja ühe koosoleku maha pidanud ja tegelenud saja muu kiireloomulise ja üliolulise asjaga. Seoses bosside külastamisega olen tähele pannud, et minu suhteliselt tõsine sotsiaalfoobia on üsna taandunud. Varem oleks sellistes olukordades sõnad kurgus kinni olnud ja kõik veri pähe kogunenud. Nüüd aga, nagu bläk rokit, suhtlen täitsa vabalt ja suudan jätta endast normaalse ja isegi asjaliku inimese mulje. Ega vist kõige paremini õpibki ujuma, kui tundmatus kohas vette visatakse.
Aga varsti on puhkus ja oi mis siis saama hakkab...
XOXX
Aga varsti on puhkus ja oi mis siis saama hakkab...
XOXX
There's nobody else who can do that...
Sinu ligiolus
kõik muu saab tühiseks
Sinu ligiolus vaid.
Sinu ligiolus
kõik muud saab väikeseks
Sinu ligiolus vaid.
XOXX
kõik muu saab tühiseks
Sinu ligiolus vaid.
Sinu ligiolus
kõik muud saab väikeseks
Sinu ligiolus vaid.
XOXX
Workout mode: on
Viimaste päevade ja nüüd juba nädalate igapäevane marsruut on näinud välja järgmine: kodu - töö - trenn - kodu - töö - trenn - kodu. Vabadel päevadel: kodu - trenn - kodu. Not sure kas ma ei teinud varem üldse midagi või siis nüüd peale trenni ei viitsi muud midagi teha. Aga trennis käin siiani ülimalt hea meelega. Kuigi eile vist sai hantlitega nii palju painutusi ja/või tõsteid tehtud, et sain tõenäoliselt küljelihaste rebendid, sest täna oli igasugune rindkere keeramine üsna valulik. Või siis näiteks laupäeval läksin 75 minuti fatburni, mis oli suht intense ja pärast vaatasin, et jõukas on tühi, erinevalt tavapärasest musklimassist, mis seal nädala sees on, ja julgesin sisse astuda. (Kuigi Härra Kapomees ütles, et ma pean just siis käima jõukas kui see mehi täis on. Pidavat olema hea ettekääne abitut piffi mängida ja küsida: äääää, vabandust, saate mind aidata, kuidas see harjutus käib?). Igatahes tahtsin oma jooksuvormi testida, sest peale maratoni lugesin oma välijooksuhooaja lõppenuks ja pole jooksmas käinud. Lippasin pool tundi, ehk siis 5 km ära. Aga crosstraineril jooksmine tundub siiski tiba kergem kui actual jooksmine ja vaatasin, et peab ikka edasi laskma. Lõpuks pingutasin tund aeg ja tsipa üle 10 km täis. Viimased kümme minutit oli küll veremaitse suus aga alla ka ei andnud (võib-olla ka sellepärast, et vahepeal oli parajalt mehi jõukasse tulnud ja ega ma mingi nõrk ei ole ju). By the way, kuna mul enda running playlisti ei olnud kaasas, siis leppisin power hit radioga, mis jõukas käis ja avastasin, et tobeduse tipu, gangnam style'i järgi on päris hea joosta. Kokku jäi tolle päeva kontosse siis 135 minutit fatburni, peale mida oli pärast silme eest must küll veits. Proobabli sellepärast, et olin hommikul enne trenni söönud ühe võileiva ja tass kohvi joonud. Ei, mul ei ole mingit söömishäiret nüüd ja üks võileib pole mu päeva suurim söögikord, mul lihtsalt ei olnud aega süüa teha, sest laupäeva hommikul oli tahtmist magada ka. Aga pärast oli küll jube hea tunne, et nii palju sai ära pingutatud. Ja Härra Kapomees, kes osutus laupäeva õhtuse rummkoola kõrval mu personaalseks trenninõustajaks, ütles, et iga kord peakski trenni tegema nii, et lõpus on juba veremaitse suus. Samuti soovitas ta mul ka treeningkava teha vastavalt oma eesmärgile. Tegin oma kavaks E - aeroobne, T - aeroobne, K - aeroobne, N - aeroobne, R - trennivabapäev, L - eriti pikk aeroobne, P - jõutreening, lisaks vabalt valitud päeval crosstrainer jooksuvormi hoidmiseks. Kui mingi aja pärast hakkavad mu põhitoidukordi asendama proteiinikokteilid, siis palun raputage mind natuke, et must päris Inna Uit ei saaks. Aga praegu on mõnus ja ükski päev pole tunnet, et ei taha/ei viitsi/ei jõua trenni minna, pigem vastupidi just. Bikiinivorm, here I come.
XOXX
Aaa, nagu võib-olla aru saite, siis laupäeva õhtul toimus väike kõrvalekalle tavapärasest marsruudist ja sai üle pika aja kohalikke öölokaale külastatud ning alkoholi tarbitud, mis proobabli nullis ära terve mu eelmise nädala trennimise. Maybe peaks treeningkavva lisama ka: iga päev - no alcohol. Üleslöödud ja puha, mõtlesin, et no äkki on mõni prints valgel hobusel ka klubis. Ilmselgelt olin unustanud, et sellist asja ei juhtu ja nagu ikka, tulid käperdama vaid mingid perverdid või muidu imelikud.
XOXX
Aaa, nagu võib-olla aru saite, siis laupäeva õhtul toimus väike kõrvalekalle tavapärasest marsruudist ja sai üle pika aja kohalikke öölokaale külastatud ning alkoholi tarbitud, mis proobabli nullis ära terve mu eelmise nädala trennimise. Maybe peaks treeningkavva lisama ka: iga päev - no alcohol. Üleslöödud ja puha, mõtlesin, et no äkki on mõni prints valgel hobusel ka klubis. Ilmselgelt olin unustanud, et sellist asja ei juhtu ja nagu ikka, tulid käperdama vaid mingid perverdid või muidu imelikud.
Spoiler...
Natuke filmiuudiseid ka. Sattusin siin ükskord jälle moodsa bussiga pealinna sõitma. Sõit nägi algul ikka välja nagu tavaliselt. Püüad magada, keerad teistpidi, püüad magada jne. Ei õnnestu kuidagi. Kui enesepetmisest loobusin, näppisin muusikat. Oli isegi päris kuulatavat aga ka see ammendas ruttu. Filmide peale algul väga ei lootnud, sest juba eelmisel korral selgus, et olin kõike nagu näind ja palju sa seda "Siin me oleme" ikka vaatad. Aaaaga siis nägin, et thrilleri rubriigis oli pakkuda Black Swan. Nimi oli kunagi kõrvu jäänud ja panin peale. Kõige pealt köitsid mind need balletikingad ja trennid. Olen minagi külmas saalis klaverimängija saatel ja kondise balletiõpetaja taktilugemisel hüpelnud "teise ja viiendasse, teise ja viiendasse, plieeee, chasseeee, glissadeee, passeeee". Ja siis märkamatult oli storyline ka päris huvitavaks muutunud. Kohati viskas sellist veits scary muusikat või oli mingi ehmatuse koht aga see oli kõik hea maitse piiril. Ja noh, ma ei tea, mis kaasreisijad arvasid, kui olid sellised kohad, kus meestreener haaras trennis tantsijalt jalgevahelt ja masseeris väga agaralt tema rindu. Aga see pidavat kõik olema tema õigele teele viimiseks. Aga buss jõudis kohale, enne kui film läbi sai. Õigemini olin saanud vaadata täpselt tunni jagu seda filmi ja täpselt selle kohani oli tundunud päris huvitav ja köitev ja ainult natukene etteaimatav. Maha astudes kibelesin kohe tagasi sõitma, et saaks filmi lõpuni vaadata. Aga asjalood läksid nii, et bussiga ma tagasi ei tulnud. Kodus panin siis filmi tõmbama ja paar päeva hiljem sain ühel õhtul edasi vaadata sealt kus pooleli jäi. Ja from that point on läks film järjest sürrimaks ja vähem köitvamaks. Peategelane keeras täiesti ära ja kõik läks juba nii ulmeks, et ma isegi ei suutnud enam talle kaasa tunda. Sai oma tantsud ära tantsitud ja loomulikult palju paremini kui muidu aga no ma ei tea mida ta nii ullult tarbis, et üldse enam reaalsusel ja meelepettel vahet ei suutnud teha. No okei, võib-olla ei suuda mina lihtsalt mõista seda nii suurt püüdlust ja tahet aga no niimoodi ikka ära keerata. Ja no lõpp oli eriti klišee kuigi mõnes mõttes ka ootamatu, sest ma olin kindel, et see, mis talle sellise lõpu põhjustas, oli lihtsalt järjekordne meelepete. Ühesõnaga long story short, täpselt esimese tunni jagu see film ongi huvitav ja põnev ja edasi saab vaadata lihtsalt ühte hullu tüdrukut. Kui ma nüüd mõlten, et kas ma soovitaks seda või mitte, siis tegelikult võite ära vaadata. Hea algus tõstab ta siiski above average kategooriasse.
Täiesti teemaväline hitisoovitus, mida aga soovitan küll väga:
XOXX
Täiesti teemaväline hitisoovitus, mida aga soovitan küll väga:
XOXX
Bad days make for great workouts...
Nii täna oli. Päev oli s*tt. Midagi halvasti ei läinud ja palju asju sai tehtud aga kuidagi raske ja paha oli ja terve päev vajusid suunurgad allapoole (and I'm known for my good mood). Ja siis läksin õhtul trenni. Üüüber trenn oli. Ülihea diskobiidi saatel vehkimine ja tundsin kuidas rasv maha voolas. Ülimalt mõnus. Ja tuju oli palju parem kui enne.
Viis päeva järjest trennis käidud. Entusiasm vaibumismärke ei ilmuta. You can feel sore tomorrow or you can feel sorry tomorrow. You choose...
XOXX
Viis päeva järjest trennis käidud. Entusiasm vaibumismärke ei ilmuta. You can feel sore tomorrow or you can feel sorry tomorrow. You choose...
XOXX
Failure to prepare is preparing to fail...
Võib juhtuda, et see blogi võib nüüd edaspidi tunduda pigem trennipäevikuna kui millegi muuna. Aga no kõva papp on makstud ja commitment on tehtud ning siis ei jää muud üle kui siin vinguda.
Mulle on alati see rühmatrennis vehkimine meeldinud ja ma võin seal vehkida tõesti until I drop ja ega ma nii lihtsalt ei kuku ka. Sinna mul võhma jagub. Ja kuna spordiklubid teevad siin sügishooaja alguses häid meelitamiskampaaniaid, siis sai eelmine nädal paar korda järgi proovitud ja lõksu langetud. Esimese trenniga tuli juba tahtmine ruttu järgmisse minna ja nii ma siis läksin laupäeval mingi kangitreeningusse, kus olid hantlid ja kangid ja muu selline. Võttis ikka jalad tudisema küll. Pühapäeva hommikuks olid jalad päris valusad. Juhtumisi aga olin end pühapäevasele maratonile reganud 10 km distantsile. Nii et tuli minna. Mass oli muidugi meeletu ja palju läks energiat inimestest mööda põiklemisele. Lisaks oli pikk ots mööda Pirita teed laulukani ja siis sealt veel mööda mere äärt tagasi. Nii, et minnes puhkus külm tuul ühte kõrva ja tulles teise kõrva. Nagu ikka oli algus raskevõitu ja lõpp kuidagi märkamatum, tänu millele jäi lõpuspurt ka hilja peale. Aga võib rahule jääda. Õhtul ohkisin ja ähkisin kodus ja püüdsin konstantselt istuda erinevates venitusasendites ise seejuures veel rohkem ägisedes. Hommikuks olid jalad nii palju okei, et kõndida sai aga tunda andsid. Kõige valusam hetk oli istumine. Õhtuks aga olid trenniplaanid juba varem tehtud nii, et tuli jälle minna. Suprais suprais, valusate, piimhapet täis, jalgade parim ravi on uus trenn. Täna peale tunni ajast stepipingi peal karglemist ei anna jalad enam üldse tunda. Mine või homme uuesti. Aga jah entusiasm on hetkel peal ja täitsa hea on. Eks näis kuidas edasi läheb. Aga vähemalt on jooksuhooajale hea vaheldus, sest talvel mina joosta ei saa. Pidev külmetushaiguste põdemine on siis garanteeritud. Parem vehin higisena saalis ja peas hääl "feel the burrrrrnnnnn!"
XOXX
Bang bang...
Since I'm the Boss Lady nüüd ja ametijuhend nõuab esinduslikku välimust, siis tsiteerides klassikuid: "If you're born really ugly, there are steps you can take to trick people into thinking you are good looking". No worries, hoora meiki ma ei harrasta. Aga kuna mu küüned näevad pidevalt välja nagu võtaks ma kartuleid iga päev, siis mõtlesin nendega midagi ette võtta. Tavaline "hoolitse küünte eest, kasuta õli, tugevdavat lakki blabla" jama doesn't work for me, sest ma olen sündinud küüntega, mis on õhukesed, nagu paberilehed ja miski pole seda aastatega muutnud. Nii, et olen pilgud pööranud erinevate beibeküünte variantide poole. Uurisin viimaseid moehitte ja kui ma nägin neid
pidin ma küll ära minestama. Who finds this beautiful? Need on küll lapsena vist eriti kõvasti kukkunud. Eriti õõvastavad näevad pardijalad veel varvastel välja, mida ma siia ei taha postitada.
Nii, et kui selliseid näete, siis teadke, et te ei ole sattunud parditiigi äärde, vaid see on mood!
XOXX
pidin ma küll ära minestama. Who finds this beautiful? Need on küll lapsena vist eriti kõvasti kukkunud. Eriti õõvastavad näevad pardijalad veel varvastel välja, mida ma siia ei taha postitada.
Nii, et kui selliseid näete, siis teadke, et te ei ole sattunud parditiigi äärde, vaid see on mood!
XOXX
Workout plan for unskilled...
Step 1. Suve algul mõtle, et olen umbe spordimutt ja hakkan jooksmas käima. Vali endale mingi ring, mis aga in the back of your head tundub nii pikk, et seda ma küll tervet ära ei jookse.
Step 2. Lükka esimest korda pidevalt edasi vabandustega, et a) on liiga külm veel ja ma jään haigeks, b), mul on nii palju teha täna, c) mul pole sobivaid tosse ja/või pükse ja/või pluusi.
Step 3. Mine üks päev lõpuks jooksma seda ringi. Esimesel korral on keel nii vestil, et peale 300 meetrit mõtled, et ah kõndimine on ka väga tervislik ja hea sport. Ja siis kõnnid selle ringi ära.
Step 4. Arvates, et sa oled nüüd nii hull sportlane ja, et sul on nüüd kindlasti vaja vastavat varustust, hakka endalegi märkamatult ostma jooksutavaari alates tossudest ja pükstest, kuni sportrinnahoidjateni ja jooksuvöödeni. Korralikud jooksutossud on siiski must, sest jalgu, põlvi ja selga läheb edasipidi ka vaja ja kui need tavaliste ketsidega ära tampida, siis pärast on üsna jama. Neiudel soovitaksin ka korralikku jooksurinnahoidjat, et tissid vastu nägu ei käiks ja selle tagajärjel kiirendatud korras nabani välja ei veniks.
Step 5. Mõtled, et "oh täitsa lõpp ma käisin jooksmas, ja nüüd olen Viljar Vallimäe ja puha ja selles pettekujutelmas mine järgmine nädal uuesti jooksma.
Step 6. Repeat step 5.
Step 7. Peale mõne korra eelmise sammu kordamist, kui kops peale 500 meetrit enam päris kinni pole, tee endale väiksed vahefinišid stiilis "jooksen ära tolle elektripostini", "jooksen ära tolle kurvini", "jooksen ära tolle majani" ükskõik kui väga sa ka juba õhku ei ahmi või pilt must poleks. Et päris kraavi ära ei minestaks rewardi ennast sellega, et vahefinišisse jõudmisel lubad endale kõndimist oma ringi lõpuni.
Selles staadiumis märkad, et suudad juba isegi 2 korda pikema maa joosta kui alguses (ehk siis 600 meetrit) ja siis veel iga korraga nagu rohkem ja, et suudad ka vahefinišisse ära pingutada, missest, et jalad on krampis ja tundetud ja silme eest virvendab. Samuti leiad vähem vabandusi, et mitte minna jooksma. Lisaks tunned suurt rahuldust, kui suutsid end sundida ja sutsu pikema maa jälle joosta. Selle tulemusena hakkab keha tootma mingit ühendit, mille tõttu sa tunned isegi tahtmist ja vajadust minna jooksma. Selle aja peale mõtled kuskil sügavas ajusopis, et võib-olla ma näiteks suve lõpus jõuan selle ringi ikka ära joosta. Boom, that's the inception!
Step 8. Käi niimoodi jooksmas. Samas tundub su valitud ring ikka nii üüratult pikk, et endiselt tundub, et seda ühe jutiga ei jõua ära joosta ja vahefinišid kipuvad tihti olema ühed ja samad punktid, sest rohkem jooksmine tundub niiiiiiii raske. Või siis isegi lühemad vahefinišid kui enne, sest mõnikord sisendad endale, et "oli nii raske tööpäev", või "ma olen niigi tubli olnud" või "ma järgmine kord jooksen rohkem".
Selles faasis võib tulla ette tagasilööke ja vaimu murdumist. See ring tundub ikka niiiiiii pikk ja lõputu ja täiesti unimaginable tundub selle terve ära jooksmine. Lisaks võivad siin faasis relapse'ile kaasa aidata ka reaalne ajapuudus töökohustuste tõttu ja erinevad social eventid (sest pohmakaga jooksmine on väga raske).
Step 9. Peale umbes kolmenädalast jooksupausi eelnevalt mainitud põhjustel, mine jälle jooksma. Vere maitse on suus ja hing on kinni. Selline tunne on nagu poleks 2 aastat üldse ühtegi lihast liigutanud ja piirdud jälle a la 300 meetriga. Ehk siis tundub nagu oleksid step 3 juures jälle. Vaatad vahepeal suuremaks läinud numbrit kaalul ja mõtled, et if I did it once, I can do it again, ehk siis mõtled, et tuleb ikka otsast peale hakata. Ja nii käid paar õhtut oma esimest vahefinišit võtmas, sest arvad, et vorm on nii ära läinud, et rohkem ei jõua.
Step 10. Ühel random õhtul, peale pikka tööpäeva mõtled, et ma lähen siis teen väikse vahefiniši jälle. Jooksed oma tavapärase normi ära, ehk umbes esimese või teise vahefiniši. Siis jõuad järgi mingitele koeraga jalutajatele. Jätkad jooksmist, sest nemad arvavad, et sa oled jooksmas ja ei saa siis ometi ju seisma jääda. Jõuad ümber nurga ja hämaras näed ühte jooksjat kauguses. Not sure kas ta jookseb minu poole või eest ära. Seega seisma ei saa jääda, sest äkki ta jookseb minu poole ja siis vaatab, et ma olen mingi pussukott. Avastad natukese aja pärast, et ta jookseb siiski samas suunas ja ilmselt ei näinudki sind. Kõnniks? Aaaga järgmine vahefiniš on nii lähedal, ma pingutan selleni ka ära. Peale seda jätkad ikkagi jooksmist. Ah jooksen nii palju kui jõuan. F***ing awsome song tuleb kõrvaklappidest ja jooksed veel edasi. Vahefiniš, milleni sa pole varem jõudnud on nii lähedal, et hoolimata kuivusest suu nurkades jooksed selleni ka ära. Mõtled, et nüüd oled küll ennast ületanud ja võib kõndida. Enne aga näed kauges õhtuhämaruses jälle mingit koeraga jalutajat. Jälle ebaselge, kummas suunas ta liigub, jälle ei saa kõndida, sest ta nägi mind jooksmas juba. Koerajalutaja keerab teisele teelõigule ära. Le eriti wild ja senipüüdmatu vahefiniš on silmaga näha ja pingutad selleni ka ära. Peale seda avastad, et lõpuni polegi palju jäänud ja mõtled, et no matter what, ma jooksen selle ära. Nähes juba päris finišit ja lõpujoont, ei tundugi jalad enam nii makaronid all ja jooksed ja jooksed ja jooksed. Ja finišijoon on ületatud. Ooooh, the feeling of accomplishment. Kõmbid viiendale korrusele üles, vaatad peeglisse, ei olegi näost sinine nagu eriti mäda peet, hingamine on ka täitsa okei ja ise ka ei usu, et what just happend. Ja see rahulolu tunne on niiiiii hea.
XOXX
About recent developments...
1. Ma arvan, et oma kuue aastase autojuhistaaži jooksul, millest enamuse olen ma sõitnud ühe autoga, on selles autos raadio katki olnud umbes viis aastat. Nii, et olen saanud kõik need viis aastat vaikuses sõita, taustaks ainult oma mõtted (ja ocasionally kellegi teise omad ka). Eile sain peale väikest puhkust oma auto jälle. Istusin õhtupimeduses sisse (tuled salongis on maha keeratud) ja isegi kottpimedas autos nägin, et uus raadio on pandud!!! Ma olin nii hämmingus, et ei suutnud kohe sõitmagi hakata. Peale toibumist panin raadio käima ja kohe teine tunne oli koju sõita. Raadio on aus, kuigi cd-mängija ei tööta. Aga ikkagi, vähemalt on raadio! Music forever!
2. Oma suure veerandsaja eluaasta täitumise künnisel tuleb endiselt ette olukordi, kus bussitalongi ostes vaatab r-kioski tädi mulle hetke otsa ja küsib siis: kas õpilase? Või siis eile õhtul võtsin vahelduseks Selverist ühe Sinebrychoffi ja kui kassatibi seda läbi piiksutas, vaatas ta mulle pikalt altkulmu otsa ja palju ei jäänud puudu, et ta oleks mult dokumenti küsinud. Ilmselt siiski kassalindil olnud munad ja piim reetsid mu. Forever young!
3. Öösel ilmusid mulle jälle alateadvuse episoodid ja tegemist oli mingi suhte laadse stseeniga minu ja mingi tundmatu tüübi vahel. Ja siis ta jättis mu maha. Isegi unes! Forever alone!
XOXX
Usume Andrust...
Nädalavahetusel külastas meie poodi suur suusakuulsus Andrus Veerpalu isiklikult. Shoppas veits, teenindasin teda ja ajas sõbralikult juttu. Täna tuli see jutuks nendega, kes nädalavahetusel tööl ei olnud.
Merka: "Meil käis Andrus Veerpalu nädalavahetusel!"
Naabritüdruk nr 2: "Mis ta ostis? Dopingut vä?"
Ja hele naer...
XOXX
Merka: "Meil käis Andrus Veerpalu nädalavahetusel!"
Naabritüdruk nr 2: "Mis ta ostis? Dopingut vä?"
Ja hele naer...
XOXX
FAQ
Küsimus: Mismoodi, vakingell, saab kasutada silmatilkasid nõnda, et see ei reageeriks ripsmetuššiga nii, et tekitab kohe pandakarusilmade efekti? Ehk siis kuidas kasutada silmatilkasid ilma, et ripsmetušš laiali läheks?
Ma olen küll algaja silmatilga kasutaja aga mul ei ole see mingit moodi õnnestunud veel. Seega palun abi targematelt ja paluks ka muid vastuseid besides the obvious "kasuta veekindlat ripsmetušši". (Mida ma ei kasuta, sest selle maha saamiseks tuleb ripsmed laugudelt lahti kakkuda).
Teie vastuseid ootama jäädes, XOXX
Ma olen küll algaja silmatilga kasutaja aga mul ei ole see mingit moodi õnnestunud veel. Seega palun abi targematelt ja paluks ka muid vastuseid besides the obvious "kasuta veekindlat ripsmetušši". (Mida ma ei kasuta, sest selle maha saamiseks tuleb ripsmed laugudelt lahti kakkuda).
Teie vastuseid ootama jäädes, XOXX
Ülemaailmsest naftaprobleemist...
Heal Kolleegil on vist tekkinud lätlasest armuke, sest tagumiku all on tal nüüd Läti numbrimärkidega hõbedane mersu. Üks õhtu tegi Klatsimoorist kolleeg talle ettepaneku:
Klatsimoor: Kas sa ei taha mind õhtul koju visata oma mersuga?
Läti armukesel vist siiski kütuse jaoks raha enam jätkunud pole...
Hea Kolleeg: Jaaah... mul on vaevalt nii palju bensu, et saan napilt koju sõita.
Klatsimoor: Aga minu maja juures on tankla!
Ja hele naer...
XOXX
Klatsimoor: Kas sa ei taha mind õhtul koju visata oma mersuga?
Läti armukesel vist siiski kütuse jaoks raha enam jätkunud pole...
Hea Kolleeg: Jaaah... mul on vaevalt nii palju bensu, et saan napilt koju sõita.
Klatsimoor: Aga minu maja juures on tankla!
Ja hele naer...
XOXX
I'll make it to the moon if I have to crawl...
Esiteks tahan ära mainida, et mul on ülimalt hea meel, et minu elus on asendunud see periood, kus sai kahe aasta jooksul käidud seitsmel matusel, selle perioodiga kui saab kuu aja jooksul käidud kahes pulmas. Ehk siis jälle oli meeleolukas neiupõlvelõpetamise üritus ja ülimalt lahe pulm. Lihtsalt üüüüber võtab kõik hästi kokku. Võiks ju loota, et selliseid saab ka nüüd kahe aasta jooksul seitse täis.
Teiseks tahan öelda, et mul oli suur õnn ja rõõm käia lähedalt ja oma silmaga vaatamas ning oma kõrvaga kuulamas ühte mu hiigelsuuuuurt lemmikut Punaseid Kuumi Tsillipipraid. Bänd, mida ma ütlesin, et lähen kuulama no matter what. Poisid (või noh, viiekümnendatele lähenevad mehed) on igati oma reputatsiooni väärilised. Live oli puhas ja väga hea, ja valgus- ja videoshow oli parim, mis ma üldse olen näinud. Ja mis põhiline: setlistist ei puudunud Scar Tissue. Lisaks olid seal pea kõik vanad "põhilood" ja uued hitid. Pluss veel pikad kitarri-trummi jämmid. Ja muidugi Flea huumor: "I would like to dedicate this next song to all the turtles in the world, because it's a very very slow song and the turtles are slow too" ja siis järgnes vinge rokilugu, mis polnud kuidagi slow. Gotta love them! Nagu ikka, olen ma armastanud teile jagada oma kõrgekvaliteedilisi video- ja helisalvestisi ja ka seekord siis mõned:
Kontsertilt tagasi sõites käis peast läbi mõte, et nüüd ei olegi enam ühtegi artisti, keda läheks vaatama kasvõi üle laipade. Mis teha, kui aint Bieberi taolisi (sorry Udukene!) peale tuleb.
Ja viimaks tahaks veel teha jälle ühe ametliku tööalase teadaande. Paistab, et olen jälle tubli olnud ja seda on tähele pandud ning ka taevakehade liikumine on tekitanud soodsaid tingimusi ja tänu kõigele sellel olen nüüd oma spordi- ja vabaajakaupade kaupluses The Boss Lady. Ehk siis mitte enam like a boss vaid täitsa boss. Esialgu kaasnevad sellega küll rohkem suured peavalud ja pidevad küsimärgid peavalu kõrval ning vahel on tunne, et
Teiseks tahan öelda, et mul oli suur õnn ja rõõm käia lähedalt ja oma silmaga vaatamas ning oma kõrvaga kuulamas ühte mu hiigelsuuuuurt lemmikut Punaseid Kuumi Tsillipipraid. Bänd, mida ma ütlesin, et lähen kuulama no matter what. Poisid (või noh, viiekümnendatele lähenevad mehed) on igati oma reputatsiooni väärilised. Live oli puhas ja väga hea, ja valgus- ja videoshow oli parim, mis ma üldse olen näinud. Ja mis põhiline: setlistist ei puudunud Scar Tissue. Lisaks olid seal pea kõik vanad "põhilood" ja uued hitid. Pluss veel pikad kitarri-trummi jämmid. Ja muidugi Flea huumor: "I would like to dedicate this next song to all the turtles in the world, because it's a very very slow song and the turtles are slow too" ja siis järgnes vinge rokilugu, mis polnud kuidagi slow. Gotta love them! Nagu ikka, olen ma armastanud teile jagada oma kõrgekvaliteedilisi video- ja helisalvestisi ja ka seekord siis mõned:
Aga ühel päeval peaks jälle iisimaks minema ja siis saab nautida oma töö vilju. Fingers crossed, et nii ka läheks.
Ja nii on nagu elu käib!
XOXX
Zenja Fokin...
Selles suhtes on vist nii, et kui sul nüüd maksikleiti ei ole, siis sind pole olemas! Ma näen neid igal pool igal ajal igal ühel seljas. Ja neid, mis nendest ilusad on, on väga vähe. Ja maksikleit on küll maailma ebaseksikaim nimi kleidile. Kõlab nagu maksavorst (ja suht paljud näevad nendes kleitides sellised välja ka). Nii, et kes veel zombistunult nendes kleitides ringi ei käi, save yourselves sellest massihullusest ning ärge alluge provokatsioonidele! Need kleidid ei sobi kõigile!*
*Räägib küll nüüd maailma moeteadlikum inimene, a world renowned fashion guru ja stiiliikoon, kes käib ise peamiselt ringi pükstes ja t-särgis, aasta tagasi ei kandnud seelikutki ja kleiti oli kandnud umbes kaks korda elus. Aga no selline on minu arvamus. Ega püksid ka ei sobi kõigile. Bitch, don't be hatin!
XOXX
*Räägib küll nüüd maailma moeteadlikum inimene, a world renowned fashion guru ja stiiliikoon, kes käib ise peamiselt ringi pükstes ja t-särgis, aasta tagasi ei kandnud seelikutki ja kleiti oli kandnud umbes kaks korda elus. Aga no selline on minu arvamus. Ega püksid ka ei sobi kõigile. Bitch, don't be hatin!
XOXX
Do happen or not to happen...
Ma ei taha siin mingit filosoofilist jama hakata ajama sellel hilisel tunnil. Aga kuidagi on nii, et mingi rahutus on sees. Ei oska olla, vahest on paha, ei ole asjadega rahul, ei saa nagu normaalselt olla üldse. Selline tunne on, nagu midagi hakkaks juhtuma. Ja ma ei tea, kas head või halba. Ega me tegelikult kunagi ei tea ju...
Keegi on maru targasti kuskil internetis öelnud:
In the grander scheme of things there are no accidents, coincidences or mistakes in life, since everything happens for a purpose.
Küll me mõistame kõik omal ajal...
XOXX
Läks ikka veits filosoofiliseks ära aga no las ta olla.
Keegi on maru targasti kuskil internetis öelnud:
In the grander scheme of things there are no accidents, coincidences or mistakes in life, since everything happens for a purpose.
Küll me mõistame kõik omal ajal...
XOXX
Läks ikka veits filosoofiliseks ära aga no las ta olla.
All right...
Tööl oli ühe kliendiga teatav probleem ja tuli ühendust võtta tootespetsialistiga, kelle nimi on juhtumisi Rait. Peale telefonikõnet teavitasin ka teisi olukorrast.
Merka: "Rait ütles, et hakkab selle asjaga kohe tegelema."
Juku: "Mis Raiti perekonnanimi on?"
Merka (kergelt segaduses): "Eee..."
Juku: "On time?"
Juku: "Või now?"
Linnapoiss, kes ilmselgelt ka kohe tuld võttis: "Või away?"
Ja hele naer...
XOXX
Merka: "Rait ütles, et hakkab selle asjaga kohe tegelema."
Juku: "Mis Raiti perekonnanimi on?"
Merka (kergelt segaduses): "Eee..."
Juku: "On time?"
Juku: "Või now?"
Linnapoiss, kes ilmselgelt ka kohe tuld võttis: "Või away?"
Ja hele naer...
XOXX
Ain-Alar Juhanson...
Käid üks päev ujumas ja rattaga sõitmas ja jooksmas ja arvad, et oledki triatleet valmis. Aga close enough. Ja kell 12 öösel oli Kurepalus üübersoe vesi. Soovitan. Sest päeval ei ole never vesi soojem kui õhk ja see tunne on lihtsalt mõnus. Väiksed rõõmud, piipõl...
XOXX
Tervislik töökeskkond...
Kiirel ajal põrkavad lao ukse peal kokku Naabritüdruk ja Juku. Ikka päris kokku.
Juku rõõmsalt: "Kui suudelda tahad, siis oota natuke".
Samuti töötas meil üks neiu, kes läks alati väga elevile kui jutt läks mingitele poolvääriskividele ja muule sellisele hookuspookusele. See tähendab siis, et kui ta ise sinna jutu viis. Tal endal rippus ka hästi palju igast kivikesi igal pool ja ta tõsimeeli uskus, et need kõik talle igat moodi head teevad. Teine väga iseloomulik asi tema puhul oli ka see, et ta rääkis pidevalt telefoniga. Igal vabal hetkel rippus ta telefoni otsas, helistas ja sõnumineeris. Ja üks kord juhtus nii, et tal oli aku tühi ja ta oli kohe väga õnnetu, et ta ei saanud sellele ja tollele helistada.
Naabritüdrukul oli kohe lahendus pakkuda: "Mine osta endale mõni kivi, äkki saab aku täis siis!"
Ja hele naer...
XOXX
Juku rõõmsalt: "Kui suudelda tahad, siis oota natuke".
Samuti töötas meil üks neiu, kes läks alati väga elevile kui jutt läks mingitele poolvääriskividele ja muule sellisele hookuspookusele. See tähendab siis, et kui ta ise sinna jutu viis. Tal endal rippus ka hästi palju igast kivikesi igal pool ja ta tõsimeeli uskus, et need kõik talle igat moodi head teevad. Teine väga iseloomulik asi tema puhul oli ka see, et ta rääkis pidevalt telefoniga. Igal vabal hetkel rippus ta telefoni otsas, helistas ja sõnumineeris. Ja üks kord juhtus nii, et tal oli aku tühi ja ta oli kohe väga õnnetu, et ta ei saanud sellele ja tollele helistada.
Naabritüdrukul oli kohe lahendus pakkuda: "Mine osta endale mõni kivi, äkki saab aku täis siis!"
Ja hele naer...
XOXX
Tervitame teise laua rahvast...
Kui nüüd lühidalt kokku võtta, siis there has been a party and then there was another party and another and then there was this beautiful wedding. Ehk siis jaanilaupäev möödus Tartus. Põletasime veits mööblit ja vaatasime jalkat ja edasi läks mul üsna uniseks ära. Järgmine päev tööl. Õhtul mõtlesin vaid, et saaks koju ära. Aga siis helistas hoopis Mäger, et lähme Viitinasse (või midagi sellist), et seal on Jaanituli ja Homenja. Nii siis jõudsin napilt koju, kui Mäger ja ta Tundmatu Sõber mu peale korjasid. Tegime veits Lõuna-Eesti rallit ja kohal olimegi. Külapeod on ikka lahedad. Homenja järgi sai tantsu ka löödud aga ma tundsin end nagu potato. Sest olin just hiljuti Mägraga (kes on natuke võistlustantsu spets) paar tantsutundi teinud ja vaatasin, et tuleb täitsa hästi välja. Aga kui reaalselt kuskil tantsimiseks läheb siis on kand ja varvas lootusetult sassis. Koju sain vist kolmeks.
Järgmine päev kräshisime meie Pruudi Number Üks ehk Lilli juurde ja sai maha peetud väga meeleolukas tüdrukute õhtu. Kokteilid, shampus, limu, muffinite parseldamine, püss, shooters, poolekas. Mina oma ullikese aruga arvasin, et pidu lõppeb öösel kell kaks. Aga juba päris õhtu alguses treffasime kokku ühe poismeeste kambaga, kellega me siis sujuvalt ühinesime. Karaoke, shotid ja muu ja nii see pidu läks nii kaua, et magama sai kell viis. Kell 11 pidin järgmine päev tööl olema. Võtsin sujuvalt oma ületunde natuke välja läksin tööle kella üheks. Juhtumisi trehvas just ülikiire päev ja tundsin kuidas mõte pidevalt hangus ja sõnad jäid kurku kinni. Kodus varisesin voodisse. Isegi jalkat ei vaadanud.
Kolm pikka tööpäeva, mille tasuks oli pulm laupäeval. See oli küll nüüd kõige nunnum asi, mis üle pika aja on olnud. Kõik kohustuslikud traditsioonilised žestid sai ära tehtud, kõvasti söödud ja joodud sai ja kõige kõvemini sai tantsu pandud. Nagu üks pulm olema peab. Muidugi läks pulm ka järgmine päev edasi aga õnneks üsna rahulikult.
Ja nüüd tööpäevad. Endiselt on kehtima jäänud Murphy seadus: kui mina olen tööl, on suve ilusaimad ja kuumemad päevad ja kui mina olen vaba siis on pilves ja/või sajab. Ja lõpetuseks ikka kuldsed sõnad: Ja nii on nagu elu käib.
Järgmise looga tervitaks kõiki pulmalisi:
XOXX
Järgmine päev kräshisime meie Pruudi Number Üks ehk Lilli juurde ja sai maha peetud väga meeleolukas tüdrukute õhtu. Kokteilid, shampus, limu, muffinite parseldamine, püss, shooters, poolekas. Mina oma ullikese aruga arvasin, et pidu lõppeb öösel kell kaks. Aga juba päris õhtu alguses treffasime kokku ühe poismeeste kambaga, kellega me siis sujuvalt ühinesime. Karaoke, shotid ja muu ja nii see pidu läks nii kaua, et magama sai kell viis. Kell 11 pidin järgmine päev tööl olema. Võtsin sujuvalt oma ületunde natuke välja läksin tööle kella üheks. Juhtumisi trehvas just ülikiire päev ja tundsin kuidas mõte pidevalt hangus ja sõnad jäid kurku kinni. Kodus varisesin voodisse. Isegi jalkat ei vaadanud.
Kolm pikka tööpäeva, mille tasuks oli pulm laupäeval. See oli küll nüüd kõige nunnum asi, mis üle pika aja on olnud. Kõik kohustuslikud traditsioonilised žestid sai ära tehtud, kõvasti söödud ja joodud sai ja kõige kõvemini sai tantsu pandud. Nagu üks pulm olema peab. Muidugi läks pulm ka järgmine päev edasi aga õnneks üsna rahulikult.
Ja nüüd tööpäevad. Endiselt on kehtima jäänud Murphy seadus: kui mina olen tööl, on suve ilusaimad ja kuumemad päevad ja kui mina olen vaba siis on pilves ja/või sajab. Ja lõpetuseks ikka kuldsed sõnad: Ja nii on nagu elu käib.
Järgmise looga tervitaks kõiki pulmalisi:
XOXX
9gag strikes again...
Ma lihtsalt pidin selle reposti siia tegema sest see ongi story of my life:
My cover as a tidy girl is blown.
XOXX
My cover as a tidy girl is blown.
XOXX
When life gives you pickles...
Mõnikord kehtib see ka töö juures keskmisest keerulisemas olukorras. Kui midagi ei oska öelda siis just smile and wave.
XOXX
Words of wisdom...
Tööl pudeneb ikka alati tarkuseteri. Lõunase pausi ajal siunasime Naabritüdrukuga puhkeruumis jälle mehi ja olime mõlemad samal meelel, et kõik mehed on sitapead.
Sisse astus Juristipoiss ja me kohe: "Onju Juristipoiss?!"
Juristipoiss: "Jaaa olen täitsa nõus".
Kui ütlesime talle, et ta nõustus, et kõik mehed on sitapead, siis tema vastas: "Kõiki ei pea ju proovima!".
BUUUUUURRNNN!!!
XOXX
Sisse astus Juristipoiss ja me kohe: "Onju Juristipoiss?!"
Juristipoiss: "Jaaa olen täitsa nõus".
Kui ütlesime talle, et ta nõustus, et kõik mehed on sitapead, siis tema vastas: "Kõiki ei pea ju proovima!".
BUUUUUURRNNN!!!
XOXX
Kerge jala keerutaja...
Puhkus läbi, homsest algab programm "et suvi ei läheks luhta" aslo known as "et saaks palju tööd teha". Aga puhkus oli selles mõttes ikka täiega puhkus, et suurt midagi asjalikku ei teinud ja lebotasingi enamus aeg. Reedel sai pidustusi peetud, mis kujunesid üli säästupeoks. Külastasin kolme kohalikku ööklubi, olin drunk as f*ck ja sõitsin veel taksoga koju ja terve õhtu jooksul kulus 6 euri. Winning. Eile sai veel fahmiiliga Põlvas käidud ja külastatud legendaarset Põlva Päevade festivali. Õnneks ei kordunud eelmine aasta (kuigi seda meenutati küll suure härdusega) ja seekordsed Põlva Päevad olid väga meeldivad. Zetod tegid ülikpikad setid ja meie kergotasime terve aeg lava ees. Pärast kontserti tsillisime Zetodega lava taga ja libistasime Tõmmut nendega. Hommik oli kõigil kerge. Winning.
Hitisoovitused:
Pange ennast valmis ja õppige sõnu pähe, sest siis, kui ükskord minu pulmad tulevad, siis mängivad just nemad minu pulmas ja vot siis on tõeline simman ja tants ja trall.
XOXX
Hitisoovitused:
Pange ennast valmis ja õppige sõnu pähe, sest siis, kui ükskord minu pulmad tulevad, siis mängivad just nemad minu pulmas ja vot siis on tõeline simman ja tants ja trall.
XOXX
How could you shoot a good man down...
Iseenesest on ju tore kui trepikoda värskelt üleni tibukollaseks ja kakapruuniks värvitakse. Aga kui kolm päeva on korter eeterlikku värvihaisu täis, siis on küll tunne, et ühistu püüab sujuvalt kortereid tühjaks saada. Aga ei... kolmandal päeval isegi ei võtnud enam kupli alt kumisema.
XOXX
XOXX
Fmylife...
Puhkus. Üks nädal läbi, teine veel ees. Lootsin, et äkki saab väheke päikestki oma albiino-valgele nahale. Terve nädal on sadanud ja järgmine nädal tuleb umbes sama. Järgmine puhkus on oktoobris.
Puhkus algas nohu ja köhaga.
Kuskile sõita ei saanud, sest ressursid kulusid mujale ära. Tõenäoliselt ei saa siis terve suvi kuhugi mindud, sest üle kahe vaba päeva väga tihti pole.
Peol astus mingi lambipiff oma tikk-kontsaga ja kogu oma massiga mulle jala peale. Valu oli selline nagu mu jalg oleks lömastatud. Ja juhtumisi sama jala peale ja sama koha peale nagu ükskord samamoodi varem on juhtunud. Nüüd on pool jalalaba sinine ja valus, teatud jalanõusid kanda ei saa ja tõenäoliselt mingid luud ka seal katki.
Peol rabas mingi tüüp (kes algul tundus usaldusväärne) tantsima. Umbes peale kolme puusanõksu hakkasid ta käed käima väga aktiivselt seal, kus ei peaks ja pakkus välja, et me võiks minu juurde minna. Nagu umbes peale kaht sekundit tutvust. Aa ja muidugi oli tal naine olemas, nagu hiljem selgus. Kõik mehed on sitapead.
Peol Koduklubis virvendas silme eest läbi mingi tuttav nägu. Kolme kuu tagune Random Guy Maasikast, lõi lambike mu pea kohal põlema. Kuna ta mind ära ei paistnud tundvat ja ma ise ka päris kindel polnud, siis jäi see sinnapaika. Peale Koduklubi oli muidugi kohustuslik külastus Shootersisse, kus virvendas see sama nägu. Ja siis tuli ta küll kohe käppa ümber viskama. Selgus, et Koduklubis oli ta olnud koos naisega ja seepärast ei saanud ta välja näidata, et mu ära tundis. Kõik mehed on sitapead.
Shootersis oli ka eelmine Sitapea Koduklubist ja somehow nad tundsid üksteist Random Guyga. Kõik sitapead tunnevad üksteist. Sitapea arvas endiselt, et tal on lööki ja me võiks minu juurde minna, missest, et Koduklubis olin demonstratiivselt minema jalutanud. Sitapead ei pruugi alati kõige taibukamad olla.
Et teile mitte vale mulje ei jääks, siis tegelikult ma mehi ei vihka. Mulle ei meeldi lihtsalt sitapead.
XOXX
Puhkus algas nohu ja köhaga.
Kuskile sõita ei saanud, sest ressursid kulusid mujale ära. Tõenäoliselt ei saa siis terve suvi kuhugi mindud, sest üle kahe vaba päeva väga tihti pole.
Peol astus mingi lambipiff oma tikk-kontsaga ja kogu oma massiga mulle jala peale. Valu oli selline nagu mu jalg oleks lömastatud. Ja juhtumisi sama jala peale ja sama koha peale nagu ükskord samamoodi varem on juhtunud. Nüüd on pool jalalaba sinine ja valus, teatud jalanõusid kanda ei saa ja tõenäoliselt mingid luud ka seal katki.
Peol rabas mingi tüüp (kes algul tundus usaldusväärne) tantsima. Umbes peale kolme puusanõksu hakkasid ta käed käima väga aktiivselt seal, kus ei peaks ja pakkus välja, et me võiks minu juurde minna. Nagu umbes peale kaht sekundit tutvust. Aa ja muidugi oli tal naine olemas, nagu hiljem selgus. Kõik mehed on sitapead.
Peol Koduklubis virvendas silme eest läbi mingi tuttav nägu. Kolme kuu tagune Random Guy Maasikast, lõi lambike mu pea kohal põlema. Kuna ta mind ära ei paistnud tundvat ja ma ise ka päris kindel polnud, siis jäi see sinnapaika. Peale Koduklubi oli muidugi kohustuslik külastus Shootersisse, kus virvendas see sama nägu. Ja siis tuli ta küll kohe käppa ümber viskama. Selgus, et Koduklubis oli ta olnud koos naisega ja seepärast ei saanud ta välja näidata, et mu ära tundis. Kõik mehed on sitapead.
Shootersis oli ka eelmine Sitapea Koduklubist ja somehow nad tundsid üksteist Random Guyga. Kõik sitapead tunnevad üksteist. Sitapea arvas endiselt, et tal on lööki ja me võiks minu juurde minna, missest, et Koduklubis olin demonstratiivselt minema jalutanud. Sitapead ei pruugi alati kõige taibukamad olla.
Et teile mitte vale mulje ei jääks, siis tegelikult ma mehi ei vihka. Mulle ei meeldi lihtsalt sitapead.
XOXX
Unfaithfully yours...
Ma ei saa midagi teha aga 9gagi meemid lihtsalt sobivad iseloomustama igat olukorda. Tänase päeva meem:
Ja seda sellepärast, et hiljutised observatooringud meeste maailmas panevad lihtsalt jälle peast kinni haarama ja ütlema whaaaat? ja whyyyy? Et miks on vaja meesolevusel, kes on vähemalt pealtnäha pühendunud ja õnnelikus pikaajalises suhtes, kes on sinna suhtesse panustanud kõvasti aega ja raha (kasvõi ühise korteri näol), miks on neil vaja väga hevili flirtida naiskolleegidega ja pidevalt visata vääääga kahemõttelisi kommentaare. Okei flirt flirdiks veel, et saavad oma jahioskusi lihvida või misiganes. Aga miks on vaja ühistel alkoholi tarbimise eesmärgil korraldatud koosviibimistel visata neiudele käpp ümber, kraapida igal võimalusel nende selga, silitada kätt ja praktikalli ajada keelt kõrva. Ja need ei ole mingid naljaga või "oih kogemata" juhtuvad liigutused. Need on konkreetse sihiga liigutused, mis teenivad üht kindlat eesmärki. Kas tõesti ununeb see supposedly üks ja ainus peale esimest viinakokteili, kui teda vaateväljas pole (missest, et koosviibimine on näiteks selles samas ühises korteris)? Kas tõesti on sugutung nii suur koguaeg, et tuleb pidevalt otsida mingit emast endale? Ja mälu on nagu haugil, mis unustab kõik, mis oli rohkem kui kolm sekundit tagasi? Või ollakse konstantselt mitterahuldavas suhtes, sest sellesse on pühendatud nii palju aega ja raha, et lahkumine pole finantsiliselt enam kasulik? Või on ikka alkohol see, mis kohe sellised kõrvalmõjud esile kutsub. Ja no antud observatooringud ei sisalda veel seda statistikat, mis toimub hiljem suletud uste taga. No igatahes "faith in men: still not restored."
XOXX
P.S. Aaaga Maijooks läks ülihästi, sest selja taga oli üks jänes, keda uhkus lihtsalt ei lubanud mööda lasta. Koht oli vast umbes 4000des või sinna kanti. Pluss said mitu mitu paparazzot minust punase peedinäoga pildi, mille nad saavad õhtulehele maha müüa, kui ma kuulsaks ja rikkaks saan.
XOXX
P.S. Aaaga Maijooks läks ülihästi, sest selja taga oli üks jänes, keda uhkus lihtsalt ei lubanud mööda lasta. Koht oli vast umbes 4000des või sinna kanti. Pluss said mitu mitu paparazzot minust punase peedinäoga pildi, mille nad saavad õhtulehele maha müüa, kui ma kuulsaks ja rikkaks saan.
Pattern deep ingrained...
Äääm... Öörännaku elasin ilusti üle. Ühtki libahunti aasta suurima täiskuuga ööl ei näinud. Sai võsas kalpsatud, põllul ja aasal longitud, mudas ja poris ja asfaldil. 20 km kandsin veel igast veepudeleid ja burkse ka seljakotiga seljas. Vanade tossude taldades olid augud sees. Ja tegelt oli üüber tsill ja kokkuvõttes kolmas koht.
Järgmine event oli kolmapäeval ekspromt Maratonipoisi korraldatud tiksumine linna peal koos kolleegidega. Suudlevad, Püssikas, Atlantis, Shooters. Ja kui te kõik arvate nüüd, et see oli mu järjekordne joomatuur ja nina oli viltu peas siis wrong. Alkoholi sisaldus veres oli null. Maratonipoiss agiteeris küll pidevalt ja püüdis rummikoksidega mind halvale teele viia aga ei õnnestunud üldse.
Siis üks õhtu tuli vesika isu, sest vaatasin, et mis ta mul nurgas seisab niisama. Vedasin oma ema ka veel vanas eas kiusatusse, ehk popsisime koos temaga. Põhiliselt tähendas see ikka seda, et mina popsisin ja tema vehkis kätega, et ei ma rohkem ei taha.
Laupäeva õhtul jälle ekspromt istumine Lilli ja Salaagendi juures. Jälle täiesti sober. Ja emadepäev möödus pereringis torti ja kommi ja muud mugides. Ehk siis social life on päris tihe olnud.
Muidu olen siin ka jooksutrenni teinud laupäevase Maijooksu hirmus. Võhma ikka üldse nagu pole ja on oht, et jooksen sealt lauluväljaku mäest kepikõndijatest ka hiljem alla. Maybe ei peaks ikka oma Tööandja logodega särki selga panema. Noh, we'll see.
Täna algab tööpäev kell 12 ja oleksin võinud vabalt 10ni und tõmmata. Aga täitsa juhuslikult nägin eile õhtul trepikoja uksel teadet, et täna 9.00-17.00ni tehakse vee- ja pasatorude läbipesu ja eluks vajalik vesi keeratakse kinni. Huvitav oli teate juures ka veel viimane lause: "palume varude vett. vajadusel toome vett kohale". Well, that's a first. Iga kord kui vetsus käin, helistan ja loputusvesi tuuakse kohale? Eniveis, suures poolrasvase peaga tööle minemise hirmus ärkasin täna kell 8, et enne kraanide kinni keeramist saaks normaalselt dušši all käia. Nüüd nuputan veel, mida kõik selle üleliigse ajaga pihta võiks hakata.
Rohkem vingumist praegu pole. Varsti jälle.
Hitisoovitus:
XOXX
Järgmine event oli kolmapäeval ekspromt Maratonipoisi korraldatud tiksumine linna peal koos kolleegidega. Suudlevad, Püssikas, Atlantis, Shooters. Ja kui te kõik arvate nüüd, et see oli mu järjekordne joomatuur ja nina oli viltu peas siis wrong. Alkoholi sisaldus veres oli null. Maratonipoiss agiteeris küll pidevalt ja püüdis rummikoksidega mind halvale teele viia aga ei õnnestunud üldse.
Siis üks õhtu tuli vesika isu, sest vaatasin, et mis ta mul nurgas seisab niisama. Vedasin oma ema ka veel vanas eas kiusatusse, ehk popsisime koos temaga. Põhiliselt tähendas see ikka seda, et mina popsisin ja tema vehkis kätega, et ei ma rohkem ei taha.
Laupäeva õhtul jälle ekspromt istumine Lilli ja Salaagendi juures. Jälle täiesti sober. Ja emadepäev möödus pereringis torti ja kommi ja muud mugides. Ehk siis social life on päris tihe olnud.
Muidu olen siin ka jooksutrenni teinud laupäevase Maijooksu hirmus. Võhma ikka üldse nagu pole ja on oht, et jooksen sealt lauluväljaku mäest kepikõndijatest ka hiljem alla. Maybe ei peaks ikka oma Tööandja logodega särki selga panema. Noh, we'll see.
Täna algab tööpäev kell 12 ja oleksin võinud vabalt 10ni und tõmmata. Aga täitsa juhuslikult nägin eile õhtul trepikoja uksel teadet, et täna 9.00-17.00ni tehakse vee- ja pasatorude läbipesu ja eluks vajalik vesi keeratakse kinni. Huvitav oli teate juures ka veel viimane lause: "palume varude vett. vajadusel toome vett kohale". Well, that's a first. Iga kord kui vetsus käin, helistan ja loputusvesi tuuakse kohale? Eniveis, suures poolrasvase peaga tööle minemise hirmus ärkasin täna kell 8, et enne kraanide kinni keeramist saaks normaalselt dušši all käia. Nüüd nuputan veel, mida kõik selle üleliigse ajaga pihta võiks hakata.
Rohkem vingumist praegu pole. Varsti jälle.
Hitisoovitus:
XOXX
Shooting stars...
Eile hommikul kell seitse ärgates ja koosolekule kihutades ei osanud ma aimatagi, et saan magama alles täna hommikul kell kümme. Ehk siis käisime turvapoistega ja paari tsikiga Elvas lasketiirus tulistamas. Kolm erinevat relva, paaalju padruneid ja harjutasime zombie apocalypsiseks kolm tundi. Peale seda tulid juba jutud, et lähme selle ja selle poole, tiksume natuke jne ja lasin ennast ka jälle ära rääkida. Olin arvestanud muidugi ainult tulistamisega ja seepärast oli mul seljas a la random t-särk ja tennised ja taskus kaks eurtsi. Aga lõpuks läks nii, et öösel 11 ajal avasime pidulikult minu kevad-sügis grillimishooaja šašlõki ja vorstidega. Ja kui kõhud täis, siis tuli ühel Meedikul tuju, et lähme linna peale. Ja nii ma siis sattusingi sinna Shootersisse oma mainitud outfitis, kus kõik piffid olid ekstra üles löödud ja kandsid kahekümne sendiseid kontsi. Kuna Shooters on praegu pop ja noortepärane (rõhutaks sõna noortepärane, sest rohkem jäi silma inimesi, kes olid tõenäoliselt nooremad kui mina), siis oli see paksult rahvast täis ja liikuda sai aind küünarnukkidega vehkides. Le wild drinks appeared kuskilt jälle ja mingi random metroseksuaaltüüp, kes mu tantsima rabas ja väitis, et ma olen kõige ilusam piff seal oma tennistes (proobabli oli see iroonia). Shootersi omanikuga sai ka mingi väga diip vestlus maha peetud. Kuna seltskonna tuumik koosnes meil endisdest Koduklubi töötajatest, siis muidugi viisid kõik teed lõpuks ka Koduklubisse jälle. Le wild shots appeared seal jälle kuskilt ja lõpuks tõid kõik teed jälle tagasi Shootersisse. Kui väljas oli valgeks minemas ja kell vist viis, pandi Shooters kinni ja kandus pidu üle Kiirabi-turvapoisi juurde. Kuna teine osa seltskonnast olid meedikud siis läks teema väga meditsiiniliseks ära ja enamus jutt oli stiilis "meil ükskord oli mingi tüüp ja tahtis juba kätte ära surra ja siis tegime trahhüblablablakardia ja siis tal oli FBS ja siis panin ruttu tilga peale ja topamiini ja siis oli düsplasblablablaaatia ja intubeerisime ära" jne. Ma läksin hoopis kööki peekonipirukaid küpsetama (loe: võtsin sügavkülmast välja ja panin ahju). Veits jauramist veel ja lõpuks jõudsin siis kell 10 hommikul koju. Kahe tunni pärast läks uni ära ja rohkem pole maganud ja täna saan ka kes teab kuna magama, sest täna on Öörännak, ehk 20 km öises metsas orienteerumist. Fingers crossed, et hundid ja karud mind ära ei sööks. Huntidest ja karudest suurem probleem on minu jaoks hiigelämblikud ja rõvedad ämblikuvõrgud, millega ma ilmselt pärast üleni kaetud olen. Ehk siis väike foobiateraapia tuleb. Jeiiiii.
XOXX
XOXX
Emotsionaalselt ebastabiilne...
Või siis pigem stabiilselt emotsionaalne on olnud see nädal. Vennakene on väljas, räägib, kõnnib, kõik paistab ordnung. Ättendisin jälle paaril sünnipäeval, mille käigus sai külastatud ka kohalikke öölokaale. Ehk siis siit võite järeldada, et minu "mõnda aega nüüd enam alkoholi ei tarbi" piirdus umbes kahe nädalaga. Vist on see alkohooliku geen ikka tugevalt sees. Looduse vastu ei saa. Aga koridoris ei ärganud ja vastu posti ei kõndinud. Ja isegi oma killerhiilsidega suutsin tantsu panna ja pärast läbi linna komberdada, ilma et oleks käna käind või jalaluu murdnud. Oluline fakt veel seoses sellega: Preili Udukene otsustas mitte ennast piinata ja jalutas läbi linna koju sukkade väel, kingad näpus. 20denised sukad jäid terveks. Aga kui mingi piff oma puusi hööritab su kõrval tantsides ja oma kontsaga korrakski su sukki riivab, siis hakkavad 60denised sukad kohe ilusti jooksma. Shootersisse ikka ei jõudnud. Ja Preili Udukene strikes again, ehk siis Koduklubis ikka Sellelt Samalt Baarmenilt jooke ostes on tavaliselt nii, et Udukene ostab kahe eurise joogi ja jätab 3 euri jotsi. Täna hommikul küsisin Udukese käest, et kas ta jättis jälle Sellele Samale Baarmenile niimoodi jotsi, mille peale Uduke vastas, et "mkmk, jätsin talle oma pankakaardi". Ehk siis Uduke kaotas oma pangakaardi peol ära. Juhtub ikka. Eriti tal. Aga kokkuvõttes:
XOXX
Note to self: Peaks linna kuskile otsima seif pleissi, kuhu panna varuks vahetusriided. Sest moodsasse minikäekotti need ei mahu aga kui pühapäeva lõuna ajal miniseelikus, kontsades, üsna tumeda meigiga ja mingite lokkidega läbi linna koju jalutada, ei ole normaalsetel inimestel väga raske ära arvata kust sa tuled.
Note to self: Peaks linna kuskile otsima seif pleissi, kuhu panna varuks vahetusriided. Sest moodsasse minikäekotti need ei mahu aga kui pühapäeva lõuna ajal miniseelikus, kontsades, üsna tumeda meigiga ja mingite lokkidega läbi linna koju jalutada, ei ole normaalsetel inimestel väga raske ära arvata kust sa tuled.
Where there is no struggle, there is no strenght...
Kui habras on inimelu... At any givin' moment sa võid saada pihta välguga, libiseda vannis, lõigata sõrme otsast. Sometimes we're on a collision course and we just don't know it. Ja vahel tundub, et mõnel on see elu hapram kui teisel. Nii on tulnud mul jälle istuda intensiivravi palatis voodi kõrval, hoida oma venna kätt, vaadata kuidas sada voolikut tuleb temast välja ja kuidas ta vähkreb ja sonib jubedas valus. Vaatad, kuidas monitor voodi kohal piiksub ja kriipsukesed seal jooksevad. Ja iga kord ehmatad kui pulss läheb jube madalaks või kõrgeks. Ja siis sa kuuled kuidas palati teises otsas käib mingi äksion ja keegi öögib ja ägiseb ja õed sahmivad. Raske on jääda rahulikuks. Ja ega sellega südamevalu ei lõpe. Kodus istud samamoodi sada mõtet peas. Ja muidugi halvim on see, et mõtled, et nii huvi pärast võiks guugeldada. Guugeldage ajuinsult. I wish I hadn't. Aga nii see elu on, kord mäest üles ja siis jälle põmaki alla. Kuid ma usun endiselt, et everything happens for a reason, sometimes it's just difficult to understand that reason.
God understands our prayers even when we can't find the words to say them...
XOXX
God understands our prayers even when we can't find the words to say them...
XOXX
Nothing will work unless you do...
Teate, mis innustab jõusaalis kõige paremini ennast ületama? Musklimees su kõrval. Ehk siis rannahooaja lähenedes ja hirmust selle ees, mida söödud shokolaad teha võib, olen paar päeva käinud väheke füüsilist tegemas. Tegelt olen neid jooksmisilmasid juba ammu oodanud, aga nagu näha siis endiselt sajab siin kohati lund ja muid pussnuge alla. Ja pole veel saanud korralike jooksutosse ka osta ja ausalt öeldes töötades spordipoes ei julgegi enam tavaliste tossudega jooksma minna. Eniveis kutsus siis Superstaar mind treenima. Eile käisime enne jõukas ja vehkisime natuke erinevate masinate peal ja lasime jooksumasina peal ka. Kuna pikka aega polnd jooksuliigutusi teinud, siis võtsime väiksemad eesmärgid ka aga täitsime need ära. Pärast käisime pilateses, mis osutus uskumatult meeldivaks ja andis väga hea koormuse ja muidugi sain mõelda, et nüüd on mul ull bodyandmindharmony. Vot.
Täna hommikul olin kindel, et lähen ikka jooksma. Pistsin pea aknast välja ja nagu ka ilmateade ütles, siis tuul oli puhanguti 13 meetrit sekundis. Ja mu jooksuring läheb põldude vahelt nii, et seal on need puhangud veel suuremad. Nii, et vaatasin, et sellise ilmaga ma küll kaugele ei jookse. Ja siis mõtlesin, et ohh lähen täna ka spordikasse. Mõte tuli nii hilja, et "... kui Merka spordihoonesse jõudis, oli trenn juba alanud". Aga õnneks just alles, nii et hakkasin ka ruttu kaasa vehkima. Täna kavas: step-aeroobika. Polnd varem konkreetselt step-aeroobikat teinud nii, et kui ma hoogu sattusin, siis pidin koguaeg end tagasi hoidma, sest kartsin et astun stepipingist mööda ja murran oma jala. Aga ei, väga lahe oli. Trenni lõpuks oli tunne, et käed ja jalad tahavad otsast kukkuda ja olin näost punane kui peet. Riietusruumis vaatasin, et peaks ikka viimast võtma, kui juba kallis raha on makstud. Läksin jõukasse, kus punnis kätega mehed rapsisid. Üks tüüp astus ühele jooksumasinale just ja mina, vana enesekindlus ise, astusin kohe tema kõrval olevale masinale. Ja nii me siis sõkkusime mõlemad. Vaatasin koguaeg, et ei saa alla jääda ka ja ma pean ikka kiiremaid samme tegema kui tema. Algul vaatasin, et ma niigi trennist tulin just, et teen sama palju kui eile ja siis kõik. Kui aeg sai täis siis vaatasin, et tüüp mu kõrval ikka veel sõkub. Mõtlesin siis, et teen 5 mintsa rohkem kui eile. Kolme mintsa pärast väsis tüüp ära ja läks oma muskleid pumpama. Mul said küll need +5 mintsa ka täis aga vaatasin, et kuidas ma siis nüüd kohe maha lähen, et siis vaatavad kõik, et ma tahtsingi aint kiusu pärast tüübist kauem joosta. Ja siis sõkkusin veel edasi. Siis jäin kuidagi samal ajal kõrvalsaalis olevaid hokipoisse läbi klaasi vaatama ja lõpuks olin jooksnud täpselt poole kauem kui eile. Winning. Siis küll enam rohkem punnitada ei viitsind ja muidu on järgmine kord palju raskem jälle ennast ületada. Võtsin mõnuga sauna ja kodu. Need kaks päeva on küll korda läinud. Või noh teisalt, olen kaks päeva trennis käind ja juba kelgin, kui hull spordimutt ma olen. Ennast peab ju kiitma. Kes ühineda tahavad, siis reedel on kavas 12.15 Muscle-Hustle ehk musklid punni aeroobika.
XOXX
Täna hommikul olin kindel, et lähen ikka jooksma. Pistsin pea aknast välja ja nagu ka ilmateade ütles, siis tuul oli puhanguti 13 meetrit sekundis. Ja mu jooksuring läheb põldude vahelt nii, et seal on need puhangud veel suuremad. Nii, et vaatasin, et sellise ilmaga ma küll kaugele ei jookse. Ja siis mõtlesin, et ohh lähen täna ka spordikasse. Mõte tuli nii hilja, et "... kui Merka spordihoonesse jõudis, oli trenn juba alanud". Aga õnneks just alles, nii et hakkasin ka ruttu kaasa vehkima. Täna kavas: step-aeroobika. Polnd varem konkreetselt step-aeroobikat teinud nii, et kui ma hoogu sattusin, siis pidin koguaeg end tagasi hoidma, sest kartsin et astun stepipingist mööda ja murran oma jala. Aga ei, väga lahe oli. Trenni lõpuks oli tunne, et käed ja jalad tahavad otsast kukkuda ja olin näost punane kui peet. Riietusruumis vaatasin, et peaks ikka viimast võtma, kui juba kallis raha on makstud. Läksin jõukasse, kus punnis kätega mehed rapsisid. Üks tüüp astus ühele jooksumasinale just ja mina, vana enesekindlus ise, astusin kohe tema kõrval olevale masinale. Ja nii me siis sõkkusime mõlemad. Vaatasin koguaeg, et ei saa alla jääda ka ja ma pean ikka kiiremaid samme tegema kui tema. Algul vaatasin, et ma niigi trennist tulin just, et teen sama palju kui eile ja siis kõik. Kui aeg sai täis siis vaatasin, et tüüp mu kõrval ikka veel sõkub. Mõtlesin siis, et teen 5 mintsa rohkem kui eile. Kolme mintsa pärast väsis tüüp ära ja läks oma muskleid pumpama. Mul said küll need +5 mintsa ka täis aga vaatasin, et kuidas ma siis nüüd kohe maha lähen, et siis vaatavad kõik, et ma tahtsingi aint kiusu pärast tüübist kauem joosta. Ja siis sõkkusin veel edasi. Siis jäin kuidagi samal ajal kõrvalsaalis olevaid hokipoisse läbi klaasi vaatama ja lõpuks olin jooksnud täpselt poole kauem kui eile. Winning. Siis küll enam rohkem punnitada ei viitsind ja muidu on järgmine kord palju raskem jälle ennast ületada. Võtsin mõnuga sauna ja kodu. Need kaks päeva on küll korda läinud. Või noh teisalt, olen kaks päeva trennis käind ja juba kelgin, kui hull spordimutt ma olen. Ennast peab ju kiitma. Kes ühineda tahavad, siis reedel on kavas 12.15 Muscle-Hustle ehk musklid punni aeroobika.
XOXX
Just another wednesday...
Hommikul.
Preili Udukene: Eee... mis me peol üldse tegime?
Merka: Ma ei tea...
Ja hele naer...
Ehk siis käisin ekspromt lampi peol. Ja olin suht napsine. Või noh, see tegelt oligi eesmärk, sest kõik mehed on sitapead. Peost suurt ei mäleta. Ärkasin Udukese juures esiku põrandal pea kingade peal ja palitu tekiks. Ma ei tea miks. Piinlik piinlik. Päriselt ka on piinlik. Tervis oli ka muidugi väga halb. Kui hommikul kuulsime, mis rahvasuu rääkis, siis vaatasime mõlemad Udukesega üksteisele hämmeldusega otsa. Ikka täiesti wtf pidu oli. Ma kavatsen ikka vähemalt mõnda aega alkoholist eemale hoida. Ma ei tea miks, aga vahest on nii, et ei oska juua. Ja kui ei oska, siis polegi vaja.
Muidu nagu suurt midagi. Töö. Tööl on päris kreisid päevad olnud. Ikka juhtub üht-teist koguaeg. Ja mõni päev jooksed jalad rakkus ringi. Peas keerleb ka koguaeg sada mõtet: kas see sai tehtud? sellele kirjale on vaja vastata, see asi on sealt vaja ära tuua, see asi on vaja ringi tõsta, dafuq see nüüd tahab? sellele ja sellele on vaja veel helistada jne. Ajugümnastika käib küll iga päev täispööretel. Aga no tõenäoliselt läheb aja möödudes iisimaks. Kõik mehed on ikka sitapead. Ja Räpinas käisin ka nädalavahetusel. Tsekkisin uue pisikese sugulase üle ja nägi üle lahe resideeruvaid sugulasi ka. Ja nii on nagu elu käib. Loodame, et ta käib ikka rohkem mäest üles...
Hitisoovitus:
Ilusaid poisse on alati hea vaadata...
XOXX
P.S. Udukese Elukaaslane õhtul skypeis: Meie koridor on nii tühi, kui sind seal pole. Tule jälle!
P.S. Udukese Elukaaslane õhtul skypeis: Meie koridor on nii tühi, kui sind seal pole. Tule jälle!
Sometimes the heart sees what the eyes can't...
Mäletate küll ju eksole kuidas mul on alati nende rehvide vahetamisega jama. Kuidas see jääb alati a la 30. aprillile ja klõbistan naeltega ringi missest, et väljas +15 kraadi. Või umbes, et sügisel on juba paks lumi maas ja mul ikka suvekad all. Iga aasta on kuidagi nii läinud. Noh ja siis kui mul see aasta saavad rehvid täitsa nagu õigel ajal vahetatud, siis otsustab mingi lambi lumi jälle maha tulla. Ja küll on nüüd tore nende suvekatega õhtul mööda linna ringi kaapida, kui juba temperatuur veits langenud on ja ratas käib all ringi. Ilmselgelt Murphy eksole. Mis siis ikka...
Hitisoovitus:
XOXX
Hitisoovitus:
XOXX
Good things do happen sometimes...
Kuigi enamus teist teavad seda uudist juba, mõtlesin, et teen siin ka ametliku änaunsmendi. Kui keegi veel mäletab siis, siis ükskord ütles kolleeg mulle nii pool naljaga, et "sust võib veel asja saada, kui külm ära ei võta". Vahepeal on kevad kätte jõudnud, külmad on üle elatud ja minust ongi natuke asja saanud. Nimelt umbes kuu aega enne katseaja lõppu pakuti mulle vahetuse vanema/vanem-klienditeenindaja/juhataja asetäitja kohta. Ja kuna ma seda tööd tegelikult ka tahtsin, siis ütlesin kohe, et challenge accepted. Challenge just sellepärast, et tegelikult mul puudub juhi kogemus, tegelikult pole ma kõikide toodete ja asjade osas nii pädev kui mõned, kes on seal töötanud näiteks kolm aastat, tegelikult läks ära kaks väga väga head mehhaanikut/vanem-klienditeenindajat ehk siis mul pole kellegi kõrvalt väga õppida seda vahetuse vanema asja, tegelikult tuleb kaks uut kogenematut tüüpi, kes ei tea asjadest mitte midagi ja jooksevad minu juurde kui keegi tahab rattaketi õli osta (millest mina ka ei tea midagi) ja tegelikult läheb juhataja järgmine nädal puhkusele ja ma pean juba kõike oskama. Ehk siis kogu õppimise periood jäi üsna lühikeseks ja uue töö algus saab olema üsna keerulisel ajal meie ettevõttes ja kohe tuleb täie auruga kõigega hakkama saada. Õnneks on meil ikka jube hea juhataja ja ta on mind väga hästi koolitanud. Nii, et esimene päev peale katseaja lõppu olin kohe üksi bossina tööl. Võtsin asja megarahulikult ja kõik läks üsna hästi. Noh, üks töötaja avastas lõuna ajal, et tal on 37,5 palavik ja tatistas ja köhis ja lasin ta koju ära, mistõttu olime suht understaffed aga saime hakkama. Ja no uus mehhaanikupoiss oli ka tööl (mis tähendab ka peaagu, et üks inimene vähem) ja seega pidin ise ka rattaid müüma. Tuli välja küll. Vot. Eks näis siis kuidas edasi läheb. Aga esimesed sammud sellel karjääriredelil ülespoole on tehtud. Hoidke mulle fingers crossed, et see tee oleks sile ja ilma suuremate küngasteta.
Ja lõpuks tuleb ikka natuke oma ego upitada, ehk siis kolme kuuga katseajal saada vahetuse vanemaks, like a boss!
XOXX
Ja lõpuks tuleb ikka natuke oma ego upitada, ehk siis kolme kuuga katseajal saada vahetuse vanemaks, like a boss!
XOXX
Targad on rääkinud...
Kristella (4 aastane ja 9 kuune): Kas sa tead, et siis kui sa abiellud, siis sa sünnitad tita!
Merka: Aga ma ei ole veel abielus.
Kristella täiesti tõsise näoga: Aga ma tean, et sa varsti abiellud!
XOXX
Merka: Aga ma ei ole veel abielus.
Kristella täiesti tõsise näoga: Aga ma tean, et sa varsti abiellud!
XOXX
Aga Venemaad ei karda me....
Ma vist olen maininud mõnedele ühte härra Mõmm'i, kelle vastu mul on keskmisest suurem huvi ja kellel tundus selline huvi ka minu vastu olevat ja et sellest asjast võiks nagu asja saada. Unustage ära! Tüüp kolib kuu aja pärast Saksamaale elama. Just my luck. Just siis kui nagu tunned, et hakkab midagi tulema, põmm, lendab kõik vastu taevast jälle. Missest onju, et me istume näiteks viis tundi autos ja räägime maast ja ilmast ja kõigest muust. Missest, et me ajame üksteist naerma. Missest, et meile meeldivad üksteise omadused. Missest, et meile meeldib koos olla. Põõmmmmmmm! Noh muidugi härra ütles, et kui ta ei koliks ära, siis oleks asjad hoopis teisiti. Ära siis koli ära, for fakk seik noh! Aga no miskipärast on nii, et Eesti riigis ei ole palganumbrid nii ilusad, kui mujal heaoluriikides. Ja no arusaadav, et mingi hetk need numbrid enam ei rahulda. Välismaale see Eesti iive kaobki. Aga noh, saab mis saab siis. Elame näeme. Aeg parandab kõik haavad. Meres on palju kalu. Ja kõik muud ütlused, mis sellisteks puhkudeks välja on mõeldud.
Hitisoovitus (kuulake kindlasti):
Aga ei... selles suhtes, et mulle ikkagi meeldib Eestimaa.
XOXX
P.S. Loodan, et te ei unustanud kellasid keerata. Muidu on kellad!
Hitisoovitus (kuulake kindlasti):
Aga ei... selles suhtes, et mulle ikkagi meeldib Eestimaa.
XOXX
P.S. Loodan, et te ei unustanud kellasid keerata. Muidu on kellad!
Tellimine:
Postitused (Atom)