On the pursuit of happiness...

Üllataval kombel on mul tekkinud eraelu. Ma ei istu õhtuti peale tööd ja trenni kodus ja nädalavahetused mööduvad ka kuskil ula peal. Ühesõnaga kodus olen olnud vähe ja siis ka ainult magamas. Trenni jõuab nüüd nädalas paar korda vähem ja blogipidamisele see ka hästi ei mõju. Kus ma olnud olen? Olen õnnelik olemisega hõivatud olnud. Cheesy, I know. Aga tõesti on hea olla ja loll irve on näol.
Aga kui nüüd lühidalt asja kokku võtta, siis ega mured ikkagi ei lõppe. Töö juures oli hull ostumöll (tegelikult on see seal iga päev praegu aga no siis oli umbes kolmekordselt hull). Nädal enne seda uputas töö juures meie puhketoa peldik. Duššinurgast tuli kohvipuru ja muud värki üles. Ühel hommikul tööle tulles uputas pool puhketoa põrandat s*tavees. Vahelduva eduga sai vets korda ja täpselt ostuhulluse ööl andis jälle vets otsad.  Ehk siis kõige kiiremal ajal, kui sa saad ainult minuti vetsus käia, sest koguaeg on käed-jalad tööl täis, siis sa ei saa vetsus käia, sest värk tuleb üle ääre ja keskuse peale vetsu joosta lihtsalt ei ole aega. Hoidsin vapralt kinni.
Kaks päeva enne ostuhullust hakkasid kassad kahtlaselt kokku jooksma. Esimene vastus IT-abist oli loomulikult "tehke restart". Miljon restarti ei aidanud ja siis tuli pool päeva joosta ja katsetada, milles viga võiks olla. IT spets Merka tabas lõpuks vea ära ja päev enne ostuhullust leiti kuskilt emergency ruuter ja toimus mingi tarkvara vahetus or smth. Peale seda on inboxist kadunud viimase kolme kuu kirjad, millest enamik on üsna tähtsad. Ostuhulluse ajal hoidsin poolenisti hinge kinni, et süsteem maha ei jookseks. Ei jooksnud ka. Nädal hiljem selgus, et tegelikult nad ikkagi jooksevad maha aga üliharva ja ei pane tähele. Ehk siis nüüd tehti veel midagi ja peaks vist korras olema.
Ostuhullus ise oli muidugi hull. Inimesed on hullud ja tsiteerides klassikuid, 25 protsendise soodustuse peale "maksavad ennast puruks". Ise sain ka seda natuke tunda, sest kuigi ei plaaninud ostuhulluse soodustusega midagi osta, marssisin ikkagi paarist poest täidetud kilekottidega välja.
Käisin pealinnas ka. Ofkoors sattusin sinna sõitma mingi tormiga. Toimus ettevõtte suur aasta koosolek. Peale ametlikku osa, hurjutamist ja innustamist, sai toitu valmistada koos presidendi kokaga (täitsa tõsiselt). Kõigele sellele järgnes siis kolm suurepärast käiku, peale mida oli raske toolilt püsti tõusta. Väike tiir linna peal ja kohtumine sõbra sõpradega, mis ilmselgelt tõi kaasa jälle toidunautimise protseduuri. Ühesõnaga päev täis söömist. Lisaks tehti must ka Tallinn-Tartu maanteel üks 15 eurone pilt kuna spidomeeter näitas lubatust 5 km/h rohkem.
Lisaks sai veel sellel nädalavahetusel väiksemaid Eestimaa kohti külastatud. Loomulikult sai selleks seikluseks valitud päev, mil oli jälle mingisugune pinnatuisk ja väljas olla ei kannatanud ja hüppasime autoga üle 15 meetrise tuisuvaalu, sest muud varianti ei olnud. Ise hoidsime samal ajal hinge kinni ja jalga gaasil, et ainult sisse ei vajuks. Läks hästi ühesõnaga.
Nüüd tuleb see aasta lõpp ja suured pidustused kuidagi üle elada. Ausalt, veits juba väsimus on ja ootan uut aastat. Aga tegelt ei, jõulud pidavat ju imede aeg olema ja imed kuluvad alati ära, nii et imelist jõuluaega!

XOXX