Elu veereb täiskäigul edasi ja ei taha üldse seisma jääda. Aga kas me seda tahaksimegi... Tööl on jälle meeletud ajad. Need hooaegade vahetused on küll sellised, kus tuleb täie auruga anda ilma söömata ja magamata. Viimasel nädalal venisid mul enamus tööpäevad 11 tunni pikkusteks, kuna ühest otsast võtad vastu uut kaupa, mis tuleb välja panna, teisest otsast pakid vana kaupa, mis tuleb üle suve säilitamisele saata, lisaks lajatatakse iga päev meeletu hulk allahindluseid, ehk siis mitu mitu kümmend (sada?) artiklit, mis tuleb üles otsida ja uuesti markeerida. Ja ilmselgelt satub see kõik korraga ajale, kui inimesed on haiged ja puhkusel. Et selle kõige juures püsti püsida, kuulus mu igapäevasesse menüüsse kindlasti palju kokakoolat ja MandMsi komme, vahepaladeks pitsa või pirukas ja läks edasi. Reedeks võtsin alla pea kaks kilo. Aga mis sellest tööst ikka. Kõige paremini võtab asja kokku tsitaat mu
lemmikblogist:
"Meil siin asutuses ei veni ükski asi! Lihtsalt saab natukene hiljem valmis."
Palju meeldivam uudis on see, et mu rattamant Saksamaalt tuli kohale kõigest nädalaga ja juba nädala jagu on mu ratas täiesti koos ja valmis olnud. Jube hästi kukkus see ikka välja. Sõitmas olen ka käinud. Külm on ikka väljas. Ja libe ka. Suutsin jää peal ikkagi kukkuda. Tulemuseks kaks nädalat valus küünarnukk ja sinine kannikas, rattal sadul veidi kriimustunud ja üks sarv ka. Aga igatahes on ta ristitud. Aga nüüd on ka päiksepaistelisi ilmasid olnud ja nendega on küll jube mõnus sõita olnud. Ei mingit külma. Aga igatahes, rattahooaeg, welcome ja loodame, et meil on koos tore.
Kui kõik see hullus töö juures läbi saab, siis ma luban, et hakkan sotsiaalelu ka elama.
Love you all!
XOXX
