Kümnes kuu...

Jaanipäevani on jäänud kaks kuud...
Kahjuks on läinud kuu möödunud pisikutega võideldes. Sellest kõigest olen ma siin kirjutanud ja ei hakka kõike seda saagat üle kordama.
Kuid, kui ravi on peal olnud, on tegelikult Liisu olnud rõõmus laps, kes teeb oma toimetusi. Kehaliselt on ta eriti aktiivne. Koguaeg siblib ta mööda tube ringi ja uudistab. Kust vähegi käekesed kinni hakkavad, sealt tõmbab ennast püsti, sest nii on ju maailm palju avaram. Liisu seisab nüüd kahel jalal palju kindlamalt. Kuu aega tagasi tudisesid põlvekesed ja kindlasti pidi kõvasti kuskilt kinni hoidma ja vahel kadus ikka tasakaal ära. Nüüd midagi sellist enam ei ole, kopsamisi ja kukkumisi praktiliselt enam pole. Liisu seisab kindlalt kahel jalal, liigub voodi servast ühe käega kinni hoides selle ühest otsast teise, samal ajal teises käes mänguasja hoides. Kui mõlemas käes peab mänguasi olema, siis Liisu lihtsalt toetab kõhuga vastu voodiserva või mille iganes najal ta parasjagu seisab ja nii on täitsa häns frii. Paaril korral on Liisu üldse ära unustanud kuskilt kinni hoida või kuhugi vastu toetada. Nii on ta mõned hetked täitsa ise seisnud, kuni siis kuskilt ikka kinni krabab. Aga ta vist saab aru ka, et see ise seismine on midagi muud, sest siis on tal eriliselt rõõmus nägu olnud. Ka käimistugi on nüüd päevakohane. Esialgu tegi issi sellega lapsele mööda tube jalutuskäike nii, et hoidis ka ise toest kinni, sest muidu kippus see liiga kiirelt eest ära veerema ja Liisu kukkus põlvili. Aeg-ajalt lasi issi ikka lahti ka, et nii palju kui Liisu püsti püsib, saaks ta ise liikumise maigu ka suhu. Tänaseks ei pea meie enam toest kinni hoidma ja Liisu püsib sellega liikudes ilusti püsti, vurades tubades ringi nii kaua kui millelegi otsa kihutab. Ja siis on suur hädakisa, et ta on kinni ja ei saa enam edasi kõndida. Mul kahjuks siia illustreerivat pilti pole panna, sest olen alati filminud, kui Liisu sellega vurab, aga videot ma praegu laadima ei viitsi hakata. Üldiselt paiga peal püsib ta minu meelest üldse vähe. Vaid vahel siis veidiks, kui midagi põnevat satub kätte ja ta uudistama jääb. Issi või Vanaema süles ka aeg-ajalt tsillib rahulikult, emme süles on vaja ainult väänutada. Või siis mulle lihtsalt tundub nii...

Tasapisi on Liisu hakanud osutamiseks oma nimetissõrmekest kasutama. Olen lugenud, et lapsed oskavad ka juba plaksutada selles vanuses, kuid meie Liisu seda ei tee.
Sõnavara piirdub üldiselt endiselt peamiselt "aitäh" ja "anna"-ga. "Mäm" on ka nüüd tihemini tulnud, kui ta tahab süüa seda, mida meie parasjagu sööme. Vahel ütleb meie järgi ka mingeid sõnu nagu "aia" või siis lihtsalt pudi keeles nagu matkiks meie juttu.
Söömise osas on ka Liisu suureks tüdrukuks kasvanud. Kurtsin siin vahepeal, et Liisu ei söö tükke ja jääb vist eluks ajaks püreesid sööma. Katsetasin keedetud lillkapsaga ja neid pistis ta küll suhu. Samuti pani ta ilusti banaanitükke ja leiba suhu ja jätkuvalt kamapalle jms. Aga tükilist püreed siiski ei soovinud. Võttis üks-kaks ampsu ja siis oli suu kriipsuks. Ta ei hakanud öökima ega midagi, lihtsalt ei võtnud suu sisse. Püüdsin küll järjekindlalt tükilisi püreesid pakkuda aga kuna ei tahtnud, et lapsel kõht tühjaks jääks, siis sai ta ikkagi lõpuks tükkideta püreesid. Üleüldse tundus, et niisama ta tükke sööb aga püree sees no way. Ma ei teagi, kuidas siis Liisu aru sai, et tükkidega püree on ka ikka täitsa okei, igal juhul tasapisi hakkas ühest-kahest ampsust saama kolm ja siis neli ja siis juba pool topsitäit. Nii, et vaja oli vaid mul kannatust ja Liisul harjumist. Söömise osas oleme talle hakanud andma maitsta asju ka meie toidu juurest, sest kaugel pole enam aeg, kui Liisu peaks olema valmis sööma suuresti sama toitu, mis me ise. Ülimalt suurt huvi ilmutab ta küll alati selle vastu, mis me ise sööme ja kõik, mis me maitsta oleme andnud, on ka paistnud talle meeldivat. Näiteks sellel pildil krõmpsutab ta mõnuga rohelist sibulat.

Kuna Liisu on nüüd vähe väljas ja seltskonnas käinud oma haigeks olemise ajal, siis olen tähele pannud, et meil on nagu kaks last. Kodus on Liisu koguaeg nii elav ja liigub ringi ja jutustab. Võõras koha ja seltskonnas on ta selline vaikne ja istub tasakesi emme-issi süles ja vaatab ringi. Kuid eks see ole ilmselt loomulik. Üldjuhul muutub ta selliseks elavaks ja uudistavaks Liisuks mõne aja pärast, siis kui on ümbrusega harjunud.
Egas vist saidki põhilised edusammud üles loetletud. Õnneks on Liisu üldjuhul rõõmus ja roosa. Kui nüüd need haigused ka nii kergelt külge ei hakkaks, siis vist ei oleks millegi üle kurta.

XOXX

Arstide maraton...

See nädal on olnud üks arstide juures jooksmise nädal. Keskmiselt oli meil kaks arsti külastust päevas.
Esmaspäeval pidime minema perearsti juurde, kes tahtis näha, kas nüüd on kõrvade olukord paranemas. Nii, et peale hommikusööki pakkisime end kiiruga kokku ja arsti juurde. Teine väljakirjutatud antibiootikum paistis tõhusam olevat, sest Liisu kõrvad olid palju paremad. Kui reedel küsisin vereproovi vastust, oli arst juba lahkunud ja pereõde ütles, et jaa, leukotsüüdid on kõrgemad ja õige ravi sai paele ja nii ongi. Esmaspäeval ütles perearst, et ta oli ikka väga mures, kui reedest vereproovi nägi, sest põletikunäitaja oli ikka vääääga kõrge. Parem on vist, et reedel õde seda mulle nii murelikult ei öelnud, muidu oleksin vist nädalavahetusel eriti mures olnud. Seega tegime esmaspäeval uue vereproovi ka. Põletikunäitaja oli reedega võrreldes kolm korda madalam. Kuna asjad liikusid paremuse poole, siis perearst ütles, et vaatame veel, kas nina-kõrva-kurgu arsti juurde on vaja minna ja saatekirja mulle veel ei andnud. Peale arsti oli Liisul uneaeg ja ta kustus autos kohe ära. Kui teda proovida niimoodi viiendale korrusele süles tassida ja veel kombe ka seljast võtta, siis on üsna kindel, et ta üles ärkab. Seega pidin siis nii kaua, kui Liisu magas, mööda linna sõitma või niisama autos passima ja kehakinnitust McDrivest muretsema.
Teisipäeva hommikul oli Liisul füsoterapeudi juurde minek. Taastusraviarst avastas, et Liisu tõuseb vahepeal valesti püsti. Ta paneb kaks jalga kõrvuti ja tõmbab ennast siis kuidagi käte abil püsti. Teinekord tõuseb jälle ilusti, nii nagu peab, paneb põlvili olles ühe jala ette ja lükkab end sellele toetudes üles. Füsoterapeut näitas meile paar harjutust, kuidas suunata Liisut õigesti püsti tõusma. Peale seda oli Liisul jälle uneaeg ja ta jäi kohe autos magama. Niisiis pidin jälle autos passima ja telefoniga surfates aega surnuks lööma. Kui Liisu ärkas, saime kodus süüa ja veidi toimetada ja siis oli jälle vaja ennast kokku pakkida, sest kell kaks oli mul endal arsti juurde vaja minna. Seni oli Liisu vanaemaga linnas. Ja muidugi peale minu arstilt saabumist oli Liisul jälle uneaeg ning enne kui me koju jõudsime, oli ta juba autos magama jäänud. Jällegi passisin autos ja sõitsin ringi poolteist tundi. Selleks päevaks oli arstidega kõik.
Kolmapäeval palus meil perearst jälle ennast näitama tulla, et ta saaks siis otsustada, kas on vaja eriala arsti juurde minna, mille aeg oli meil sama päeva pealelõunal. Peale hommikuund vurasime arstile. Arst vaatas kõrvu ja ütles, et seis on juba väga hea ja nüüd on oodata ainult lõplikku paranemist. Arvas, et nina-kõrva-kurgu arstile meil ei olegi vaja minna. Ise mõtlesin, et kuna see jant meil nii kaua on kestnud, siis võiks ikka südame rahustuseks ära käia. Niisiis andis perearst meile ikka saatekirja. Vurasime ruttu koju, kuna Liisul oli söögiaeg käes. Sõime mõlemad ja asjatasime veidi ja pidime selle päeva teise arstikülastuse ette võtma. Kuna eriala arstile aegasid väga valida ei olnud, siis oli see külastus täpselt Liisu teise une ajal. Seepärast jäi minnes Liisu autosse magama ja sai 15-20 mintsa magada, kui pidin ta üles võtma, et arstile minna. Eriala arstil käimine oli tegelikult tõesti suhteliselt mõttetu. Ka tema vaatas korraks kõrvu ja tõdes sama asja, mis perearst, et kõrvad on paranemas. Kui ta nägi meie reedese vereproovi vastuseid, mis arst kaasa oli pannud, tegi ka tema suured silmad ja lootsin, et ta uurib siis midagi põhjalikumalt. Aga ei. Soovitas vaid mõelda streptokokk vaktsiini peale, mis peaks ära hoidma kõrvapõletikku ning lisaks veel põskkoopapõletikku ja meningiiti ja võib-olla veel mingit haigust, ei mäleta. Paljudes riikides on see vaktsiin riiklikus vaktsineerimiskavas, kuid meil mitte ja seega on vaktsiin tasuline. Palju see maksab, ei osanud aga mulle arst öelda. Arsti juures läks meil umbes 5 minutit ja lootsin, et Liisu jääb veel autos magama, sest lõunaund ta praktiliselt magada ei saanud ju. Kuid lootuseks see jäigi, sest Liisul ei tulnud mingit und enam. Õnneks pidas ta õhtuni täitsa ilusti vastu ja kuidagi eriliselt väsinud ei olnud. Nii, et see 20 minutit iluund oli abiks ikka.
Nii, et kolme päeva jooksul 5 arsti külastust ja palju palju autos passimist. Tänasega lõppeb Liisul AB kuur ja peaks meil see kõrvasaaga lõppema. Nädala pärast peame viima veel uriiniproovi, sest perearst arvas, et võib-olla oli kuseteedes ka mingi bakter ja sellest oli põletikunäitaja veres nii kõrge. Aga see teistkordne antibiootikum sai nagunii selline, mis ka kuseteedes halvad bakterid tapab. Seal kuseteedes võis täitsa midagi olla küll, sest juba esimese AB kuuri ajal läks Liisul korralikult kõht lahti ja ta kakas tihti ja see kaka oli igal pool. Nii võib tüdrukutel üsna lihtsalt sinna mingi paha bakter minna. Igatahes loodan nüüd nii väga, et me oleme sellest kõigest nüüd võitu saanud...

Hoolimata sellest, et Liisu on haige, teeb ta pättusi ikka

XOXX

Kuidas mu laps piimanäljas oli...

Haigeks olemise juttude vahepeale ka midagi muud... Juba mõned nädalad on Liisu olnud pudelilaps ja saanud sealt rinnapiimaasendajat. Miks? Sest minu tootlus lõppes. Kas ma sain sellest kohe aru? Ei. Kuidas ma sellest siis ikkagi lõpuks aru sain...
Keha toodab piima vastavalt nõudlusele. Kuna meie Liisu elab alates teisest elukuust päevakava järgi kindlas rütmis, siis on tal ka söögikordi vastavalt vanusele olnud kindel arv ja piima on ilusti alati jagunud. Veidi enne kaheksa kuuseks saamist lõpetas Liisu öösiti söömise. Siis tabasid meid palavikud ja nohud ja Liisu magas öösiti kehvemini ja siis sõi Liisu ka öösel korra, sest tahtsin teda kiirelt rahustada, et kehvasti magav tõbine laps ikka võimalikult palju magada saaks. Imetamisnõustajad räägivad, et öine imetamine soodustab piima tootlust kõige paremini. Kas see, et Liisu enam öösiti vahepeal ei söönud, mõjutas mu tootlust, ei tea. Samas mõned emad räägivad, et neil ka juba paar kuud lapsed öösiti ei söö ja päeval jagub piima ilusti. Öine ärkamine kestis ka siis, kui Liisu oli terveks saanud. Tagantjärgi tean, et ilmselt oli tal kõht tühi. Päevaseid piimakordi oli nagunii vähemaks juba jäänud ja päeval sai ta ka tahket toitu, nii et päevaste unedega oli enamvähem korras. Tagantjärgi mõeldes, ei mäleta ma, et Liisu oleks kuidagi eriliselt virilam olnud või oleks tundunud kuidagi väga näljane. Võib-olla ei osanud ma seda tähele panna. Samuti ei olnud ta imetamise ajal kuidagi rahutum. Sõi küll üsna lühikest aega ja püüdsin teda pikemalt sööma meelitada, kuid teadsin teiste juttudest, et suuremaks saades söövadki lapsed kiiremini, isegi paari-kolme minutiga kõhu täis. Nii, et ka sellest ei osanud ma piima vähesust järeldada. Järgmine märk, mida ma ei osanud õigesti tõlgendada, oli kuiv mähe. Öeldakse, et kui laps pissib piisavalt, siis saab ta ka piima piisavalt. Meil algas 7,5 kuuselt potitamine ja Liisu sai üsna algusest peale aru, mis potil teha tuleb ning see potitamine läks meil üsna edukalt. Kuidagi kujunes meil nii välja, et peale piima söömist ma Liisut potile ei pannud, kuid peale tahtke toidu söömist panin. Seega peaks ju mingi häda sinna mähkmesse tulema. Liisu mähked olid kuivad, sest peale magamist ja tahke toidu söömist tegi Liisu hädad potti. Aga peale piima söömist? Mina aga arvasin, et oh kõik hädad saavadki potti ja Liisu oskab muul ajal põit kontrollida. Kuigi veidi imestasin ka, et kas tõesti ta oskab seda juba nii varakult nii hästi. Viimaks, Liisu võttis kahe kuuga juurde vaid 370 grammi. Selles vanuses ei ole see küll hirmus vähe, kuid kui kuu aega varem teda kodus kaalusin, siis ta kaalus ka juba umbes sama palju. Ehk siis viimase kuuga ei olnud põhimõtteliselt midagi lisandunud.
Kuidas mulle siis ikkagi lõpuks kohale jõudis, et midagi on mäda? Niimoodi, et õnneks käime me oma kamba tüdrukute aeg-ajalt kohvikuõhtutel, et kui muidu ei trehva, siis nii ikka näeb ja saab muljetada ja jutustada. Üks selline õhtu siis oligi paar päeva peale Liisu 9-kuuseks saamist. Mina istusin kohvikus, Rattahull andis Liisule pudelist piima enne kella seitset ja siis läks Liisu magama. Mina jõudsin koju poole kümne paiku ja söötmiskorrast oli möödas üle kahe tunni ja üleüldse viimasest imetamisest pool päeva. Hakkasin siis piima välja pumpama ja pumpasin mis ma pumpasin, pudelisse ei tulnud kümmet milliliitritki. Korraks nagu mõtlesin, et äkki Liisu sööbki vähe ja pumbates ei tule nii edukalt välja lihtsalt. Küsisin Rattahullult, et palju Liisu enne magamaminekut sõi ja sain vastuseks, et 150 ml. Siis meenus ka sarnane kohvikus käimine umbes kaks nädalat varem, kus jõudsin umbes samal ajal koju ja pumpasin välja korraliku koguse piima, nii umbes 160 ml. Ja üldse ei olnud varem pumbates mingit probleemi olnud üks söögikord kätte saada. Ka Rattahull arvas, et võib-olla hakkab vabrik seisma jääma. Hakkasin siis ise mõtlema nendele märkidele, mida eelpool loetlesin ja vaikselt kahtlustasin sama asja.
Järgmisel päeval söötsin rinnast last. Üsna ruttu hakkas Liisu pead ära keerama. Kui enam ei õnnestunud sööma meelitada, andsin pudelist asendajat juurde ja Liisu sõi pudelist veel korraliku koguse. Seega oligi tal ikkagi kõht veel peale rinnast söömist tühjaks jäänud. Andsin talle veel söögikordadel rinda nii palju nagu sealt piima tuli ja peagi saigi Liisu ainult pulbripiima. Minul lõppes piim otsa, ilma, et ma oleks kordagi tundnud mingit pakitsust, mida muidu rinnaga toitmise lõpetmisel tuntakse, kui rinnast söötmist vähemaks jääb. Üsna ruttu kadusid ka mured, mis enne peavalu tegid. Liisu hakkas jälle magama öösiti 11-12 tundi järjest, ilma ärkamata ja mähkmed olid oluliselt rohkem täis. Siis ei olnud mul mingit kahtlust, et ta ei saanud piisavalt piima minult ning asendaja lisaks andmine ja sellel üleminek oli õige tegu. Hirmuga mõtlen isegi, et kaua ta võis niimoodi piimanäljas olla, kuid veidi lohutab see, et asjaolu mõistmisest kaks nädalat varem sain ikkagi pumbates normaalse söögikoguse kätte. Ehk siis tollel ajal oli ikka asi korras ja piimanälga tal üle kahe nädala ilmselt olla ei saanud.
Läks vist veidi segaseks ära aga loo moraal on see, et kui lapse käitumismustrites tekib ikka mingi muutus ning uni on häiritud, siis peab sellel olema mingi põhjus. Hiljuti rääkisin ka sõbrannaga, kellel laps paar nädalat tagasi rinnapiimaasendajale üle läks ja ema ka algul tükk aega aru ei saanud, miks laps enam päeval nii hästi magada ei taha. Lisapiima andmisega oli endine laps tagasi.
Nii, et meie Liisu sai naturaalset kraami 9 kuud. Oleksin ise ilmselt veidi aega veel imetanud ja veidi enne lapse aastaseks saamist võõrutamisega peale hakanud. Samas on hea meel, et seda piima ikka nii kauakski jätkus ja nüüd on Liisul nagunii jäänud vaid kaks-kolm piimasöögikorda päevas.
Ja mis ma kõige selle jutu juures veel öelda tahan on see, et rinnaga toitmine on lisaks kõigele muule ka ikka palju mugavam. Ma ei tea, miks mõned noored emad arvavad, et pudeliga on jube hea toita igal pool külas ja üldse. Minu esimene mõte, kui nüüd kuskile minna tahame ja Liisul on selle aja sees piima söögikord, et kus ma seda keedetud sooja vett saan? Kas ma võtan ise mingi termosega kaasa? Või kui võtta valmispiimasegu kaasa, kus ma siis seda soojendada saan? Või kui ta mul endiselt öösiti sööks, kuidas ma siis hakkaks öösel vett soojendama ja piima segama, samal ajal kui laps juba ammu rahutu on? See kõik tundub palju tüütum. Kui enda vabrik käis, siis polnud mingit muret. Söök oli alati kaasas. Olid sa külas, või shoppamas või arsti juures lapsega või pikal autosõidul, kui selle aja sisse jäi ka söötmiskord, siis oli alati võimalus leida privaatne ruum või nurk, kus sai laps ilusti söödetud ja korras. Ei olnud ka mingit pudelipesemist. Nagu öeldud, on nüüd Liisul piimasöögikordi nii vähe, et igasugused käimised saab nii teha, et selle aja sees ei ole vaja piima anda. Või olen mina lihtsalt liiga mugav inimene. Loomulikult ma saan aru, et mingitel juhtudel ei olegi võimalik rinnaga toita aga kui on valikuvariant, siis eelistaksin iga kell rinnaga toitmist vähemalt seni, kuni laps on juba suurem.
Eniveis, nii mu lapsest saigi 9-kuuselt pudelilaps...

XOXX

It's not over until it's over...

Liisu sai nädal aega antibiotse, et kõrvapõletikku ravida. Eriti hea meelega ei tahtnud ta neid võtta ei lusikast ega süstlast ja iga kord oli suht võitlus, et kõik lapsele sisse saada. Tundsin suurt kergendust kui kuur läbi sai, et enam pole sellega mässamist. Kuid enne veel, kui see läbi sai, hakkas Liisu öösiti köhima. Vastu hommikut tulid sellised kuiva köha hood tal peale. Ülesse ta õnneks sellee peale ei ärganud ja magas ilusti terve öö. Eile öösel köhis ta aga praktiliselt terve öö. Olin mures ja helistasin perearstile. Esmaspäevase visiidi asemel kutsus ta meid hoopis siis täna, et asi üle vaadata. Lisaks tõusis eile õhtul Liisul jälle üsna kõrge palavik, mis paratsetamooliga õnneks alla läks ja öö möödus rahulikult. Nii, et kohe kindlasti tahtsin ma arsti juurde. Kurk on korras ja kopsud ka täiesti korras. Aaaaga kõrvad pole oluliselt paremaks muutunud, hoolimata nädalasest antibiootikumi kuurist. Sellel hetkel tahtsin küll käed lihtsalt pettumusest rippu lasta ja küsida, et mismõttes??? Arst helistas läbi kõik Tartu riiklikud- ja eraarstid, et saada kõrva-nina-kurgu arsti juurde täna. Ühtegi vaba aega ei olnud või siis mõnes kohas ei tee need arsti üldse reedeti tööd. Päris mugav pikk nädalavahetus neil. Saime aja alles kolmapäevaks Elitesse. Perearst kirjutas meile uued antibiotsid, mida õnneks tuleb võtta vaid kaks korda päevas, nii et veidikenegi vähem mässamist. Esmaspäeval lähme tema juurde tagasi, et näha kas seis on vähegi paranenud ja kolmapäeval siis eriala arsti juurde. Vereproov võeti ka täna jälle, aga selle vastuse saab umbes tunni pärast.
Eile õhtul, kui Liisu eriti süüa ei tahtnud ja oli viril ja jube varakult tahtis magama ja oli selge, et tal palavik tõuseb, siis tahtis ka mul vaikselt juba ahastus peale tulla. Me just olime/oleme kõrvapõletikus, millega ka algul oli palavik ja kui antibiotsid peale said, oli Liisu kohe tema ise jälle. Terve nädal oli ta täiesti okei ja rõõmus laps ja magas ilusti. Me ei ole käinud väljas jalutamas, ega vannitanud teda, ainult korra käisime teda autoga sõidutamas meie uude koju. Ja ikkagi pole ta kõrvad paranenud ning lisaks on ta võib-olla saanud uue viiruse siis peale. Noh, Rattahullul oli ka siin mõni päev kurk veidi valus nii, et kas tõesti siis selle pisikukese korjas Liisu üles? Hakkab juba tunduma, et lapsel on midagi tõsisemat viga või tõesti immuunsussüsteem nii nõrk... Aaaaah, apppiii! Ja nii kahju on lapsest, et ta peab päevad läbi toas olema ja temaga kuskil käia ei saa. Nädalavahetuseks plaanitud Maamess ja Jussi sünnipäev jäävad ära ja kindlasti jääb ära meie järgmise nädala pealinnas resideerumise plaan. Rattahull läheb koolitusele nädalaks ja plaanisime kogu perega minna, et sealsed sõbrannad, sõbrad kõik läbi käia, aga no kus sa sellega. Ja mina siis olen haige lapsega nädal aega üksi kodus ja jooksen mööda arste. Noh, tegelikult, kui Liisul asi hullemaks ei lähe ja ta on enam-vähem tema ise, siis see asi nii hull ei ole. Millal tuleb see päev, kui Liisu saab terveks...?

XOXX

Uus algus...

Pampararampampampaaaaa! Meil on OMA kodu! Pikalt otsitud ja lõpuks leitud ja lõpuks meie oma. Jah, ma tean, et ma pole sellest siin poole sõnagagi maininud ja tundub nagu sai hopsti miski asi kohe ära ostetud. Ma tahaks mõelda, et ma pole ebausklik aga tundub, et ikka veidi olen ka, kui siin internetiavarustes enne ei söandanud midagi mainida, kui asi lukus oli.
Meil Rattahulluga on käinud kõik asjad kiiresti. Armumine, kokku kolimine, abiellumine, lapse saamine ja nüüd ka viimaks oma kodu. Kui me oleks juba pikki pikki aastaid koos olnud ja asju pikemalt planeerinud, siis ilmselt oleks meil juba varem mingi oma koht olnud. Aga kuna mina elasin puht praktilistel põhjustel toona ema juures ja Rattahull oli alles meie linna kolinud ja elas ühikas, siis ühel hetkel sai otsustatud, et mis ta maksab seal ühikas üüri ja ise magab meie juures. Vahepeal oli ka mingi üürika mõte ja käisime kortereid vaatamas aga üürihinnad on meie linnas tudengite tõttu üsna kõrged ja mingis "peldikus" ma elada ei tahtnud. Tegelikkuses oli ema juures ruumi piisavalt ja saime ka kõik hästi läbi ja nii me väga kuhugi ei kiirustanud. Tänu sellele saime ka mingisuguseid sääste koguda. Elu läks edasi ja oma osa rahalistest ja ajalistest ressurssidest võtsid pulmad ja siis meie beebi. Kuid siis, kui meie beebi veel minu kõhus kasvas, oli selge, et seda oma kodu leidmist ei anna enam edasi lükata. Peale Liisu sündi kohanesime oma suurenenud perega ja samas lükkas kodu otsinguid edasi see, et Rattahullu töö tõttu oli meil veel lahtine, et millises linnas me elama hakkame. Kui selgus, et linna me vahetama ei pea hakkama, siis läksid ka otsingud lahti. Kuna meil on juba oma pisipere ja elamist on nagunii vaja pikemaks ajaks, siis olime kohe ühel nõul, et mingit üürikat ei ole meil mõtet vaadata. Täpselt nüüd ei mäletagi, mis kuus see kõik pihta hakkas aga esimesi kohti käisime vaatamas talvel. Käidud sai päris mitmetes kohtades ja vaadatud majaosi ja kortereid. Ütlen ausalt, et iga kord, kui miski oli väärt vaatama minemist, hakkas minu peas juba film kerima, et kuidas me seal elaksime ning kus ja kuidas saaks oma elu seal paigutada. Ja kui siis jälle selgus mingi põhjus, miks see pind meile ei sobinud, oli kõik lörris ja jätkus kinnisvaraportaalide lehitsemine.
Olime vahepeal leidnud kaks korterit, mis asusid väga erinevates kohtades, olid väga suure hinnavahega ja oli väga palju plusse ja miinuseid kaaluda. Otsustamine tundus võimatu. Mõtlesin koguaeg, et võiks tulla nüüd hoopis kolmas variant, mis meile mõlemale meeldiks ja asuks kriteeriumite poolest nende kahe korteri vahepeal. Ühel päeval tuligi müüki korter, mis paistiski olevat see vahepealne variant. Käisime vaatamas, veidi veel kaalusime ja otsustasime ruttu ära, et see ongi see meile sobilik variant. Ei tahtnud, enam oodata ja otsida ja mõelda ja kaaluda vaid meile see korter meeldis ja tahtsime oma kodu. Kuna meil endal sellist vaba raha kontol ei olnud (ja ma üldse ei tea, millisel keskmisel eesti perel oleks), siis muidugi järgnesid külastused pankadesse. Saime täitsa head tingimused ja positiivse otsuse, kraapisime sissemaksu raha kokku, tegime kõik, mis vaja ja ootasime seda päeva, mil istume notari laua taga ja kõik saab ametlikuks. Tänaseks on see päev ära olnud ja korter on meile ametlikult üle antud. Korkisime Rattahulluga Martini Asti lahti ja jõime kaua oodatud OMA kodu terviseks. Juhhuuu!
Nüüd tähendab see seda, et kõigepealt tuleb remont, sest mina ei kavatse Liisuga tolmu sees elada ja siis tuleb kolimine. Ma ei jõua seda ära oodata! Nii, et nüüd vist hakkab beebijuttudele lisaks tulema ka remondijutte ja kodusisustamise jutte ja kolimise jutte. Igal juhul oleme väga õnnelikud ja ootusärevad...
Ühtegi pilti mul hetkel ei olegi veel meie uuest kodust, kuid on olemas võtmed, mis ma oma punti juba ära panin.

XOXX

Seekord hoopis niimoodi...

Palavikuga on nüüd nii, et teisel päeval oli täitsa okei ja päeval praktiliselt palavik ei tõusnudki. Küll aga öösel oli Liisu kuum ja hoolimata manustatud palaviku alandajast oli kolmanda päeva hommikuks palavik 38.2 C. Hoolimata palavikust oli Liisu maganud terve öö ärkamata. Terve kolmanda päeva oli Liisu palavikus, loid ja suures osas sülelaps. Palavik läks küll alandades alla poole, kuid täielikult ei kadunud ning õhtuks tõusis 39ni. Sai jälle paratsetamooli antud ning öö möödus üllatuseks rahulikult ning ilma palavikuta. Neljandal päeval, ehk täna, saime arsti juurde. Selgus, et nädal tagasi olnud nohu oli löönud kõrvadesse ning Liisul üks kõrv põletikus ja teises mädavill. Kõrvapõletik pole titadel haruldus aga jällegi mõtlen, et no kuidas nii. Aga no ega ei teadnud ju, et nohu niimoodi veel kurja teeb. Nüüd saab Liisu nädal aega antibiootikume ja peame siis uuesti ennast näitama minema. Liisu uriiniproov oli korras, vereproov näitas kerget põletikku. Aa ja muidugi juhtus täna hommikuse uriiniprooviga nii, et enamus imendus diivanipadja sisse ja emme pükstesse ja arstile saime viia vaid 10 ml. Mul jäi vist mainimata, et kui viimati 9-kuuselt arsti juures tehnoülevaatusel käisime, siis oli tagasi jälle see sama Liisu, kes arsti juures paaniliselt nuttis. Tundub, et Liisu arvates on maailma kõige hullemad asjad kaalule ja mõõtmislehele asetamine, sest täna vaadati tal mingi koonuse ja lambiga mõlemat kõrva, puupulgaga kurku, kuulati kopse eest ja tagant ning pigistati sõrmest kahe pika toru jagu verd välja ja Liisu ei kurtnud kordagi ega teinud kisa piiksugi, vaid tsillis niisama.
Nii me siis istume nende ilusate ilmadega toas. Kui Liisul on raskem palaviku päev ja ta on viril ja lepib vaid süles olemisega, ei taha hästi süüa, juua ega magada, siis on need päevad endalegi üsna kurnavad. Õhtuks olen korralikult väsinud, kuid siis ootab kraanikausis nõude virn, mis päevaga on kogunenud ja mida pole sülelapsega saanud ära pesta. Õnneks on mul mu Rattahull, kes näeb, kuidas ma kell üheksa õhtul diivanil lihtsalt tukkuma jään ja peseb ise nõud ära. Lõpuks kolin voodisse ringi ja hommikul (loodetavasti mitte öösel) hakkab kõik jälle peale. Samas kui Liisul on parem olla, siis on ta nagu täitsa tema ise, rõõmus ja toimekas ja nii olen ise ka kohe rõõmsam ja energilisem.
Loodame, et siis antibiootikumid aitavad ilusti. Nende manustamine saab ka huvitav olema, sest seda peab tegema kolm korda päevas kaheksa tunniste vahedega. See tähendab, et laps peaks magama kaheksa tundi ja siis saaks manustada seda päeval kolm korda nii pika vahega. Minu laps magab öösel 11-12 tundi. Une pealt rohtu suhu ei pane, sest soovitav on rohtu anda peale söömist, võivat muidu iiveldama ajada. Aga no öösel lapsele ekstra süüa ka ei hakka andma. Pean vist lihtsalt natukene vahesid vähendama ja arsti jutust sain aru, et veidike võibki, kuigi apteeker ütles küll väga rangelt, et kaheksa tunnised vahed. Praegu meenus mulle näiteks, et kui ma raseduse ajal haiglas olin ja antibiootikume sain iga kuue tunni tagant, siis käidi küll mulle täpselt öösel kell 12 ja hommikul kell 6 süstlaga kanüüli torkimas. Aga perearst ütles, et pole vaja öösel last segama hakata. Vannitada last ei saa ja välja kärutama ka mitte. Kuigi arst ütles, et kui ikka palavikku pole kaks päeva olnud, siis võib juba välja ka minna. Ei jõua ära oodata, millal saame ilusaid kevadilmu nautima minna.
Püsige terved!

Tõbine aga heatujuline Liisu

XOXX

Jälle need sööbikud ja pisikud...

Liisu on jälle tõbine. Ma teadsin küll, et lapsed on tihti haiged aga arvasin, et pigem natuke suuremad lapsed, kes lasteaiast haigusi koju toovad. Kas tõesti on lapsed nii tihti haiged või on meie Liisu lihtsalt õrnakene? Kuidagi on mulje, et Liisul on viimasel ajal pidevalt mingi häda kallal olnud. Küll oli tal kolme päeva palavik, siis oli tal terve nädal nohu, mis ühel päeval lõi ka väikse palaviku üles. Ja nüüd, kui olime just nohust lahti saanud ja võtsime ette retke sugulaste juurde, kes olid väljamaalt siia käimas, siis on Liisu jälle rivist väljas. Ma ei tea, kas oli Liisu veel nohu raundist nõrk ja sai väljas kuidagi tuult või korjas ta sugulase põnnilt midagi üles, kes ka veits nohises. Igatahes vaatasin eile, et laps on tiba nohusem jälle, kuid muud ei hullu midagi. Õhtul läks magama ja kõik oli hästi kuni meie ka voodisse läksime. Mul ei tulnud päris kohe und ja umbes kella kaheteistkümnest algas trall pihta. Liisu hakkas nihelema ja mõtlesin, et tal ehk jahe, sest tavaliselt on see sellele viidanud ning viskasin vargsi ühe teki talle lisaks peale. Korraks oli rahu majas, kui siis niheles ikka edasi kuni ärkas nutuga. Võtsin sülle, andsin juua, jäi süles magama ja panin voodisse. Sama stsenaarium kordus mitu mitu korda vähem kui tunniste vahedega. Sain aru, et tal oli nina tatti täis. Muidugi ei meeldinud Liisule keset ööd unisena nina surkimine absoluutselt ja ta kisas õnnetult kui talle rohtu ninna lasin, kuid see oli hädavajalik. Sain lapse jälle magama. Korra oli vist isegi kahe tunnine vahe, kui Liisu jälle ärkas. Nüüd oli laps hoopis üleni higine. Otsaesine kuum ei olnud. Andsin talle jälle palju juua, laps jäi magama ja panin talle vähem tekke peale. Kahjuks ei taibanud ma talt magamiskotti seljast võtta ja veidi aja pärast ärkas Liisu jälle higisena. Palavikku ei paistnud jälle olevat nii et ei hakanud kraadimisega mässama. Võtsin talt magamiskoti ära ja andsin jälle palju juua ja laps jäi kohe magama sülle. Tõstsin ta voodisse ja siis oli jälle veidi pikemalt rahu, kuid vastu hommikut ärkas ta jälle. Võtsin ta enda kõhule ja seal magas ta edasi ja niimoodi üsna pikalt hommikuni ja sain ka ise magada. Sellist ööd pole mul veel olnud. Ma ei jõua kokku lugeda mitu korda ma ärkasin, ega mäleta, mis need kellaajad täpselt olid. Hommikul Liisul erilist piimaisu ei olnud ja muidu oli ta ka selline vaikne sülelaps, kuigi muidu asjatab mööda tube agaralt ringi. Sõi veel veidi mustika-pirni püreed ja jõi vähehaaval. Kraadiklaas näitas 37,2 ja Liisu vajus sülle unne ära. Magas üsna normaalselt ja peale ärkamist talle piima pakkudes ei joonud ta sealt mitte midagi, ainult mängis lutiga. Olin nii õnnetu, sest tahke toit läks tal enne kehvalt alla ja lootsin, et vedelik peaks hästi peale minema. Liisu soigus mu süles, palavik tõusis 38 kraadini. Hoidsin tal külma rätti otsa ees ja veidi paranes ta olek. Rattahull tegi vahepeal süüa ja tõi mulle ühe võiku. Liisu andis häälekalt teada, et soovib ka seda. Andsin talle siis veidi närida võiga leiba ja see läks talle väga hästi peale. Tundub, et enesetunne oli nii palju paranenud, et söögiisu oli tagasi, sest Liisu sõi korraliku portsu lihaga püreed ja veel magusat püreed ka peale. Veidi veel toimetas, kuid edasi hakkas jälle palavik tõusma ja Liisu loiumaks muutuma. Andsin mutkui juua, kuid Liisu oli viril ja kraadiklaas näitas 38,2ni. Teadsin, et ilmselt ta varsti kustub ära ja et ta saaks rahulikku lõunaund magada, andsin talle ühe annuse paratsetamooli siirupit. Tegin veel külma kompressi ja üsna pea vajuski Liisu issi süles unne ära ja on siiani tund aega maganud. Loodan, et puhkab ja kogub jõudu.
Ja nii ma olen siin kurvameelne ja mõtlen, et miks miks miks? Selline tunne jääb, et parem on üldse mitte lapsega toast välja minna. Ei taha üldse, et pisike haige peaks olema. Ta ei saa öelda, kust tal paha on või kas tal on külm või palav. Tuleb vaid vapralt jätkata seda võitlust nende pisikute vastu...

XOXX

Kes otsib, see leiab... or not...

Liisul on mänguasjadega nii, et üldiselt tüdineb ta nendest väga kiiresti. Viimati näiteks ostsin talle poest ühe laheda klotside komplekti, veidi aega keerutas neid käes ja jäeti põrandale vedelema. Mänguasjadega on üldse nii, et suuresti nad seisavad niisama, vahest Liisu tõmbab need laiali, närib korraks midagi või kopsib kokku omavahel ja ongi kogu mängimine. Ei ole ma veel väga viitsinud teha seda ka, et osad asjad ära pannud, et hiljem välja võttes oleksid need jälle uued ja huvitavad. Kuigi mänguasjad muutuvad igavaks, on lapsele ikkagi tegevust vaja, et ta paha peale ei läheks või kui on vaja riidesse panna ja Liisu otsustab eriliselt vibutada ja siputada ja võidelda riietumise vastu, siis tuleb ta tähelepanu ju kuidagi hajutada. Siis tuleb kasutusele võtta kodus leiduvaid asju, mis oleks nii palju sobilikud, et laps endal silma peast ei torka või muud moodi ennast ei vigastaks. Näiteks on talle jube põnevad sellised asjad nagu rahakott, võtmed, juuksehari, panga koodikaart, rohupudelid (lapsekindla korgiga), rohu mõõtelusikad, tühi plastpudel, dušigeeli testerid, ripsmetušš, peitepulk, maalriteibi rull, käekell, igasugused juhtmed, mis on mõeldud seadme ühendamiseks arvutiga, kommid, lusikad, kingalusikas, beebitoidu tuub ja see nimekiri võiks lõputu olla. Ja kuigi algul olime Rattahulluga seda meelt, et kõik asjad ei ole lapsele lubatud mängimiseks, siis teinekord lihtsalt on vaja lapsele tegevust anda või tähelepanu hajutada. Siis ta tegeleb selle asjaga mõnda aega, raputab, närib ja veab mööda tube kaasa. Ühel hetkel kaob uudsus ja siis see asi jääb kuskile vedelema. Ja kui ma just ei juhtu nägema, kuhu ta selle poetas, siis kipuvad asjad tihtipeale kadunud olema. Näiteks plaanin linna minna ja ripsmed üle võõbata aga ripsmetušš on lootusetult kadunud. Jah, ma mäletan küll, et andsin selle lapsele mängida, kuid kuhu ta selle jättis, ei tea. Või on kiire kodust välja minemisega ja kadunud on rahakott ja võtmed. Või siis, kui Liisul oli palavik ja vaja enne magaminekut siirupit anda aga mõõtelusikas õige annuse jaoks on kadunud. Või on vaja internetipanka tsekkida ja koodikaarti ei ole mitte kuskil. See on mind õpetanud mõningaid asju ikkagi lapse "mänguasjade" nimekirjast ellimineerima, sest kui võtmed või rahakott ikka kadunud on, siis on jama lugu küll. Mõned asjad kipuvadki niimoodi kadunuks jääma. Näiteks on lootusetult kadunud üks lutt, millega ma mäletan Liisu viimati mängis ja seda ei ole mitte kuskil, ei diivani all, laua all ega mitte üheski mõeldavas kohas. Ja ma tean täiesti kindlalt, et see peab olema kodus ja kuskil väljas Liisu seda ära kaotanud ei ole. Niimoodi täiesti rändomilt võib vahepeal elamisest leida ka kamapalle või beebiküpsise tükikesi, mis ma olen köögis Liisule kätte andnud ja millega Liisu on hoopis elamisse rändama läinud.

Kui miskit on kadunud, siis me naljatame kohe, et "Pätu tegi" nagu ühes vanas lastesaates. Vahepeal tundub meie Liisu tõesti paras Pätu juba, kuid eks see kõik kuulub maailma avastamise juurde.

XOXX