Esmaspäeval pidime minema perearsti juurde, kes tahtis näha, kas nüüd on kõrvade olukord paranemas. Nii, et peale hommikusööki pakkisime end kiiruga kokku ja arsti juurde. Teine väljakirjutatud antibiootikum paistis tõhusam olevat, sest Liisu kõrvad olid palju paremad. Kui reedel küsisin vereproovi vastust, oli arst juba lahkunud ja pereõde ütles, et jaa, leukotsüüdid on kõrgemad ja õige ravi sai paele ja nii ongi. Esmaspäeval ütles perearst, et ta oli ikka väga mures, kui reedest vereproovi nägi, sest põletikunäitaja oli ikka vääääga kõrge. Parem on vist, et reedel õde seda mulle nii murelikult ei öelnud, muidu oleksin vist nädalavahetusel eriti mures olnud. Seega tegime esmaspäeval uue vereproovi ka. Põletikunäitaja oli reedega võrreldes kolm korda madalam. Kuna asjad liikusid paremuse poole, siis perearst ütles, et vaatame veel, kas nina-kõrva-kurgu arsti juurde on vaja minna ja saatekirja mulle veel ei andnud. Peale arsti oli Liisul uneaeg ja ta kustus autos kohe ära. Kui teda proovida niimoodi viiendale korrusele süles tassida ja veel kombe ka seljast võtta, siis on üsna kindel, et ta üles ärkab. Seega pidin siis nii kaua, kui Liisu magas, mööda linna sõitma või niisama autos passima ja kehakinnitust McDrivest muretsema.
Teisipäeva hommikul oli Liisul füsoterapeudi juurde minek. Taastusraviarst avastas, et Liisu tõuseb vahepeal valesti püsti. Ta paneb kaks jalga kõrvuti ja tõmbab ennast siis kuidagi käte abil püsti. Teinekord tõuseb jälle ilusti, nii nagu peab, paneb põlvili olles ühe jala ette ja lükkab end sellele toetudes üles. Füsoterapeut näitas meile paar harjutust, kuidas suunata Liisut õigesti püsti tõusma. Peale seda oli Liisul jälle uneaeg ja ta jäi kohe autos magama. Niisiis pidin jälle autos passima ja telefoniga surfates aega surnuks lööma. Kui Liisu ärkas, saime kodus süüa ja veidi toimetada ja siis oli jälle vaja ennast kokku pakkida, sest kell kaks oli mul endal arsti juurde vaja minna. Seni oli Liisu vanaemaga linnas. Ja muidugi peale minu arstilt saabumist oli Liisul jälle uneaeg ning enne kui me koju jõudsime, oli ta juba autos magama jäänud. Jällegi passisin autos ja sõitsin ringi poolteist tundi. Selleks päevaks oli arstidega kõik.
Kolmapäeval palus meil perearst jälle ennast näitama tulla, et ta saaks siis otsustada, kas on vaja eriala arsti juurde minna, mille aeg oli meil sama päeva pealelõunal. Peale hommikuund vurasime arstile. Arst vaatas kõrvu ja ütles, et seis on juba väga hea ja nüüd on oodata ainult lõplikku paranemist. Arvas, et nina-kõrva-kurgu arstile meil ei olegi vaja minna. Ise mõtlesin, et kuna see jant meil nii kaua on kestnud, siis võiks ikka südame rahustuseks ära käia. Niisiis andis perearst meile ikka saatekirja. Vurasime ruttu koju, kuna Liisul oli söögiaeg käes. Sõime mõlemad ja asjatasime veidi ja pidime selle päeva teise arstikülastuse ette võtma. Kuna eriala arstile aegasid väga valida ei olnud, siis oli see külastus täpselt Liisu teise une ajal. Seepärast jäi minnes Liisu autosse magama ja sai 15-20 mintsa magada, kui pidin ta üles võtma, et arstile minna. Eriala arstil käimine oli tegelikult tõesti suhteliselt mõttetu. Ka tema vaatas korraks kõrvu ja tõdes sama asja, mis perearst, et kõrvad on paranemas. Kui ta nägi meie reedese vereproovi vastuseid, mis arst kaasa oli pannud, tegi ka tema suured silmad ja lootsin, et ta uurib siis midagi põhjalikumalt. Aga ei. Soovitas vaid mõelda streptokokk vaktsiini peale, mis peaks ära hoidma kõrvapõletikku ning lisaks veel põskkoopapõletikku ja meningiiti ja võib-olla veel mingit haigust, ei mäleta. Paljudes riikides on see vaktsiin riiklikus vaktsineerimiskavas, kuid meil mitte ja seega on vaktsiin tasuline. Palju see maksab, ei osanud aga mulle arst öelda. Arsti juures läks meil umbes 5 minutit ja lootsin, et Liisu jääb veel autos magama, sest lõunaund ta praktiliselt magada ei saanud ju. Kuid lootuseks see jäigi, sest Liisul ei tulnud mingit und enam. Õnneks pidas ta õhtuni täitsa ilusti vastu ja kuidagi eriliselt väsinud ei olnud. Nii, et see 20 minutit iluund oli abiks ikka.
Nii, et kolme päeva jooksul 5 arsti külastust ja palju palju autos passimist. Tänasega lõppeb Liisul AB kuur ja peaks meil see kõrvasaaga lõppema. Nädala pärast peame viima veel uriiniproovi, sest perearst arvas, et võib-olla oli kuseteedes ka mingi bakter ja sellest oli põletikunäitaja veres nii kõrge. Aga see teistkordne antibiootikum sai nagunii selline, mis ka kuseteedes halvad bakterid tapab. Seal kuseteedes võis täitsa midagi olla küll, sest juba esimese AB kuuri ajal läks Liisul korralikult kõht lahti ja ta kakas tihti ja see kaka oli igal pool. Nii võib tüdrukutel üsna lihtsalt sinna mingi paha bakter minna. Igatahes loodan nüüd nii väga, et me oleme sellest kõigest nüüd võitu saanud...
 |
| Hoolimata sellest, et Liisu on haige, teeb ta pättusi ikka |
XOXX
0 arvamust:
Postita kommentaar