Uus algus...

Pampararampampampaaaaa! Meil on OMA kodu! Pikalt otsitud ja lõpuks leitud ja lõpuks meie oma. Jah, ma tean, et ma pole sellest siin poole sõnagagi maininud ja tundub nagu sai hopsti miski asi kohe ära ostetud. Ma tahaks mõelda, et ma pole ebausklik aga tundub, et ikka veidi olen ka, kui siin internetiavarustes enne ei söandanud midagi mainida, kui asi lukus oli.
Meil Rattahulluga on käinud kõik asjad kiiresti. Armumine, kokku kolimine, abiellumine, lapse saamine ja nüüd ka viimaks oma kodu. Kui me oleks juba pikki pikki aastaid koos olnud ja asju pikemalt planeerinud, siis ilmselt oleks meil juba varem mingi oma koht olnud. Aga kuna mina elasin puht praktilistel põhjustel toona ema juures ja Rattahull oli alles meie linna kolinud ja elas ühikas, siis ühel hetkel sai otsustatud, et mis ta maksab seal ühikas üüri ja ise magab meie juures. Vahepeal oli ka mingi üürika mõte ja käisime kortereid vaatamas aga üürihinnad on meie linnas tudengite tõttu üsna kõrged ja mingis "peldikus" ma elada ei tahtnud. Tegelikkuses oli ema juures ruumi piisavalt ja saime ka kõik hästi läbi ja nii me väga kuhugi ei kiirustanud. Tänu sellele saime ka mingisuguseid sääste koguda. Elu läks edasi ja oma osa rahalistest ja ajalistest ressurssidest võtsid pulmad ja siis meie beebi. Kuid siis, kui meie beebi veel minu kõhus kasvas, oli selge, et seda oma kodu leidmist ei anna enam edasi lükata. Peale Liisu sündi kohanesime oma suurenenud perega ja samas lükkas kodu otsinguid edasi see, et Rattahullu töö tõttu oli meil veel lahtine, et millises linnas me elama hakkame. Kui selgus, et linna me vahetama ei pea hakkama, siis läksid ka otsingud lahti. Kuna meil on juba oma pisipere ja elamist on nagunii vaja pikemaks ajaks, siis olime kohe ühel nõul, et mingit üürikat ei ole meil mõtet vaadata. Täpselt nüüd ei mäletagi, mis kuus see kõik pihta hakkas aga esimesi kohti käisime vaatamas talvel. Käidud sai päris mitmetes kohtades ja vaadatud majaosi ja kortereid. Ütlen ausalt, et iga kord, kui miski oli väärt vaatama minemist, hakkas minu peas juba film kerima, et kuidas me seal elaksime ning kus ja kuidas saaks oma elu seal paigutada. Ja kui siis jälle selgus mingi põhjus, miks see pind meile ei sobinud, oli kõik lörris ja jätkus kinnisvaraportaalide lehitsemine.
Olime vahepeal leidnud kaks korterit, mis asusid väga erinevates kohtades, olid väga suure hinnavahega ja oli väga palju plusse ja miinuseid kaaluda. Otsustamine tundus võimatu. Mõtlesin koguaeg, et võiks tulla nüüd hoopis kolmas variant, mis meile mõlemale meeldiks ja asuks kriteeriumite poolest nende kahe korteri vahepeal. Ühel päeval tuligi müüki korter, mis paistiski olevat see vahepealne variant. Käisime vaatamas, veidi veel kaalusime ja otsustasime ruttu ära, et see ongi see meile sobilik variant. Ei tahtnud, enam oodata ja otsida ja mõelda ja kaaluda vaid meile see korter meeldis ja tahtsime oma kodu. Kuna meil endal sellist vaba raha kontol ei olnud (ja ma üldse ei tea, millisel keskmisel eesti perel oleks), siis muidugi järgnesid külastused pankadesse. Saime täitsa head tingimused ja positiivse otsuse, kraapisime sissemaksu raha kokku, tegime kõik, mis vaja ja ootasime seda päeva, mil istume notari laua taga ja kõik saab ametlikuks. Tänaseks on see päev ära olnud ja korter on meile ametlikult üle antud. Korkisime Rattahulluga Martini Asti lahti ja jõime kaua oodatud OMA kodu terviseks. Juhhuuu!
Nüüd tähendab see seda, et kõigepealt tuleb remont, sest mina ei kavatse Liisuga tolmu sees elada ja siis tuleb kolimine. Ma ei jõua seda ära oodata! Nii, et nüüd vist hakkab beebijuttudele lisaks tulema ka remondijutte ja kodusisustamise jutte ja kolimise jutte. Igal juhul oleme väga õnnelikud ja ootusärevad...
Ühtegi pilti mul hetkel ei olegi veel meie uuest kodust, kuid on olemas võtmed, mis ma oma punti juba ära panin.

XOXX