Jälle need sööbikud ja pisikud...

Liisu on jälle tõbine. Ma teadsin küll, et lapsed on tihti haiged aga arvasin, et pigem natuke suuremad lapsed, kes lasteaiast haigusi koju toovad. Kas tõesti on lapsed nii tihti haiged või on meie Liisu lihtsalt õrnakene? Kuidagi on mulje, et Liisul on viimasel ajal pidevalt mingi häda kallal olnud. Küll oli tal kolme päeva palavik, siis oli tal terve nädal nohu, mis ühel päeval lõi ka väikse palaviku üles. Ja nüüd, kui olime just nohust lahti saanud ja võtsime ette retke sugulaste juurde, kes olid väljamaalt siia käimas, siis on Liisu jälle rivist väljas. Ma ei tea, kas oli Liisu veel nohu raundist nõrk ja sai väljas kuidagi tuult või korjas ta sugulase põnnilt midagi üles, kes ka veits nohises. Igatahes vaatasin eile, et laps on tiba nohusem jälle, kuid muud ei hullu midagi. Õhtul läks magama ja kõik oli hästi kuni meie ka voodisse läksime. Mul ei tulnud päris kohe und ja umbes kella kaheteistkümnest algas trall pihta. Liisu hakkas nihelema ja mõtlesin, et tal ehk jahe, sest tavaliselt on see sellele viidanud ning viskasin vargsi ühe teki talle lisaks peale. Korraks oli rahu majas, kui siis niheles ikka edasi kuni ärkas nutuga. Võtsin sülle, andsin juua, jäi süles magama ja panin voodisse. Sama stsenaarium kordus mitu mitu korda vähem kui tunniste vahedega. Sain aru, et tal oli nina tatti täis. Muidugi ei meeldinud Liisule keset ööd unisena nina surkimine absoluutselt ja ta kisas õnnetult kui talle rohtu ninna lasin, kuid see oli hädavajalik. Sain lapse jälle magama. Korra oli vist isegi kahe tunnine vahe, kui Liisu jälle ärkas. Nüüd oli laps hoopis üleni higine. Otsaesine kuum ei olnud. Andsin talle jälle palju juua, laps jäi magama ja panin talle vähem tekke peale. Kahjuks ei taibanud ma talt magamiskotti seljast võtta ja veidi aja pärast ärkas Liisu jälle higisena. Palavikku ei paistnud jälle olevat nii et ei hakanud kraadimisega mässama. Võtsin talt magamiskoti ära ja andsin jälle palju juua ja laps jäi kohe magama sülle. Tõstsin ta voodisse ja siis oli jälle veidi pikemalt rahu, kuid vastu hommikut ärkas ta jälle. Võtsin ta enda kõhule ja seal magas ta edasi ja niimoodi üsna pikalt hommikuni ja sain ka ise magada. Sellist ööd pole mul veel olnud. Ma ei jõua kokku lugeda mitu korda ma ärkasin, ega mäleta, mis need kellaajad täpselt olid. Hommikul Liisul erilist piimaisu ei olnud ja muidu oli ta ka selline vaikne sülelaps, kuigi muidu asjatab mööda tube agaralt ringi. Sõi veel veidi mustika-pirni püreed ja jõi vähehaaval. Kraadiklaas näitas 37,2 ja Liisu vajus sülle unne ära. Magas üsna normaalselt ja peale ärkamist talle piima pakkudes ei joonud ta sealt mitte midagi, ainult mängis lutiga. Olin nii õnnetu, sest tahke toit läks tal enne kehvalt alla ja lootsin, et vedelik peaks hästi peale minema. Liisu soigus mu süles, palavik tõusis 38 kraadini. Hoidsin tal külma rätti otsa ees ja veidi paranes ta olek. Rattahull tegi vahepeal süüa ja tõi mulle ühe võiku. Liisu andis häälekalt teada, et soovib ka seda. Andsin talle siis veidi närida võiga leiba ja see läks talle väga hästi peale. Tundub, et enesetunne oli nii palju paranenud, et söögiisu oli tagasi, sest Liisu sõi korraliku portsu lihaga püreed ja veel magusat püreed ka peale. Veidi veel toimetas, kuid edasi hakkas jälle palavik tõusma ja Liisu loiumaks muutuma. Andsin mutkui juua, kuid Liisu oli viril ja kraadiklaas näitas 38,2ni. Teadsin, et ilmselt ta varsti kustub ära ja et ta saaks rahulikku lõunaund magada, andsin talle ühe annuse paratsetamooli siirupit. Tegin veel külma kompressi ja üsna pea vajuski Liisu issi süles unne ära ja on siiani tund aega maganud. Loodan, et puhkab ja kogub jõudu.
Ja nii ma olen siin kurvameelne ja mõtlen, et miks miks miks? Selline tunne jääb, et parem on üldse mitte lapsega toast välja minna. Ei taha üldse, et pisike haige peaks olema. Ta ei saa öelda, kust tal paha on või kas tal on külm või palav. Tuleb vaid vapralt jätkata seda võitlust nende pisikute vastu...

XOXX