Juba paar kuud on Liisul kella kolme ajal päeval söömine. Siis jälle klõpsutan pulti ja otsin, mida sellel ajal vaadata. Ainuke normaalne asi kõikidelt kanalitelt tundus Vaprad ja Ilusad. Mida aeg edasi, seda põnevamaks on ka sealsed intriigid läinud. Eks ta tegelikult ikka on same old same old "ma tahan sind sa vajad mind aga tema tahab ka sind ja sa ise ei teagi mida sa tahad". Kuid sari on kõvasti suurejoonelisemaks läinud. Stseenid Dubais ja Abu Dhabis ja kopteritest alla kukkumised ja puha.
Mingi aeg muutus Holby City väga imelikuks ja võib-olla kajastus see ka vaataja numbrites. Selle asemel tekkis Tervisioonide vahele brittide Doktor Martin. Reklaami põhjal pidasin seda tüüpiliseks briti sarjaks, mida ma tavaliselt väga jälgida ei viitsi. Ei ole ma kunagi vaadanud Hercule Poirot või Midsomeri mõrvasid. Praegu meenub, et Heartbeat'i ma isegi kunagi mõnda osa vaatasin. Aga nagu öeldud, siis käib telekas taustaks ja tavaliselt on sellel kellaajal teistel kanalitel Kirgede Tormid ja Saatuslik Valik ja Tuhat Üks Ööd ja muud Türgi ja Mehhiko seebid, mida minu süsteem absoluutselt ei seedi. Seega jäi kanal ikka ETV peale. Liisu läheb tavaliselt sellel ajal magama ja kui muid toimetusi ei ole, siis mina kohvitan või teen niisama feissbukis asja. Aga feissbukist rohkem hakkas mind see sari köitma. Sari räägib suurlinna metropolist väikelinna ümber asunud küladoktorist, kes nagu IMDB väga õigesti ütleb, on socially challenged. Ehk siis pealtnäha külm ja kalk, alati ülikonda kandev ja pahur näiv arst, kellel puudub igasugune bedside manner, mis aga arstide puhul on ülioluline. Tema juures käivad igasugused vanakesed, kes mõtlevad endale hädasid külge ja keda siis doktor peab minema ajama sõnadega "kao välja". Kuid tõsised ja ebatõenäolisena näivad hädad leiab ta alati üles. Kõik diagnoosid lajatab ta igasuguse kaastundeta plärtsti näkku. Hoolimata sellest teenib ta kiirelt külarahva austuse ja lugupidamise ja isegi üks armas hulkuv koerake armastab teda tänaval pidevalt saata, kuigi doktor Martin ise koeri vihkab. Nagu väikses külakeses ikka, on ka seal igasuguseid värvikaid tegelasi. Näiteks veidi hull apteeker, kes miskipärast kannab koguaeg kaelatuge, paksuke restoranipidaja, üliagar ja veidi üle pingutav kohalik politseinik ja ekstravagantsed vastuvõtu tädid doktori kabineti juures. Kuid nendest esile tõuseb hoopis üks koolidirektorist preili, kes on kõigist külaelanikest kõige normaalsem üldse. Doktori ja preili vahel tekib suur tõmme, kuid kumbki seda tunnistada ei taha ja seetõttu on nendevaheline suhtlus alati väga akward. Sellest hoolimata saavad nad !!!SPOILER!!! lapse. Lapsega on doktor Martinit eriti naljakas vaadata. Meditsiiniliselt teab ta kõike imikute kohta, kuid nagu ikka, siis doktor pole mingi nunnutaja ja võib isegi jääda mulje nagu talle ka oma laps ei meeldi. Tegelikusses toob see beebi temas välja veidi sügaval peidus olevat hellust ja inimlikkust. Kuid ainult veidi. Ühesõnaga on tegemist pigem sellise mõnusa hea huumoriga täidetud "Õnne 13-ga", kust ei tasu oodata põnevaid meditsiinimüsteeriume. Igal juhul, kes seda sarja veel avastanud ei ole, siis soovitan soojalt ja arvan, et te üllatute meeldivalt, sest juba peaosatäitja on valitud ülimalt sobiv ja hea. Ja kui te mind ei usu, siis näiteks selle sarja kolmanda hooaja viimast osa vaatas üle 10 miljoni inimese.
Ja kes hommikuti täidab töökohustusi, siis kordus on sama päeva õhtul 17.40.
XOXX
