Siis, kui kõik nii rõõmus ja roosa pole...

Siiani olen ma kirjutanud sellest, kui tore ja ilus ja nunnu on koguaeg. Ja ega ongi. Mõned suured kakaga mäkerdamised ongi sellised kõige raskemad keisid olnud või nii. Isegi suured gaasivalud olid ununenud.

Täna on aga selline päev, kus ma vist esimest korda tunnen, et kuidagi raske on ja närv on pingul.
Hommikul ärkasime suure heameelega, sest peale seda kui ma olen Liisut hakanud öösiti sisse mähkima (Rattahull ütleb, et meie laps magab nüüd hullusärgis), siis ei aja ta enam oma käte vehkimisega või luti suust tõmbamisega ennast ülesse ja nii läheb ta ise ühest unetsüklist teise nii, et emme ei pea minema lutti suhu panema vms. Liisu on üldiselt alati hea magaja öösiti olnud, kuid viimasel ajal olid ta käed vastu hommikut aktiivseks muutunud ja ta ajas ennast pidevalt ülesse. Täna öösel aga ei pidanud ma kordagi voodist tõusma, väljaarvatud pool viis, kui Liisu süüa tahtis. Other than that, magas mu laps õhtul seitsmest hommikul seitsmeni ühe jutiga.
Selline Kiddopotamus on meil:

Kui olin Liisu kell 9 tema esimesse unne pannud, pidin lippama linna mingeid talverehvi asju ajama. Vanaema jäi koju. Kui 50 minuti pärast koju jõudsin, nägin vankrit kiigutavat Vanaema, milles oli jorisev laps. Tavaliselt sellist asja ei ole, sest Liisu magab ilusti päeval ilusti kahe tunni kaupa ja väljas kohe kindlasti. Mis aga selgus oli see, et kuigi olin ta sooja ilmaga (12 C) õhemalt riidesse pannud, siis olin jätnud lambanaha vankrikorvi ja lapsel oli lihtsalt palav. Olin külmade ilmadega juba ära harjunud ja ei pannud tähelegi kuidagi, et lambanahk on ka ju korvis. Laps oli aga ülesse ennast nutnud ja kuigi võtsin naha alt ära, siis ta ikkagi enam ei uinunund. Peale seda oli Liisu viril. Ajan seda osalt hammaste tuleku süüks, sest tundemärgid selleks on olemas: ta närib kõike nagu meeletu, pean tal kasutama pudipõlle, sest ta ilastab nii, mis kole ja ilma põlleta, peaksin jube pealju märgasid bodisid vahetama; igemed on paistes ja tundlikud ja alates täna hommikust tundub, et ka süüa ta väga ei taha. Juba hommikul sõi ta üsna vähe ja arvasin, et järgmiseks söögikorraks on tal kindlasti hea isu. Aga kui see kätte jõudis, siis Liisu haaras paar sõõmu ja siis jauras ja nii jälle. Lõpuks tabasid teda ka meeletud gaasivalud jälle. Vahetasin eile õhtul gaasirohtu, sest tundus, et eelmise toime oli peale pikka kasutamist kadunud. Uus ja väidetavalt efektiivne gaasirohi tundus ise asja poole hullemaks tegevat. Nii siis Liisu karjus mul süles ja kuidagi süüa ei tahtnud. Kooksutasin teda, et õhku välja saada ja hoidsin kõhuli põlvedel ja see asend teda isegi rahustas. Aga nii kui püüdsin süüa anda, hakkas ta kisama. Ja nii see trall kestis tund aega. Peale seda olin ma ise juba nii endast väljas, et andsin lapse Rattahullu kätte ja läksin ise teise tuppa. Poetasin ühe pisara ja lihtsalt istusin. Laps rahunes issi süles maha ja ma ise sain ka lihtsalt sügavalt hingata ja rahuneda. Läksin oma pisikese juurde tagasi, kõndisime veidi ringi ja kui ta juba täitsa rõõmus oli, proovisin teda veel sööta. Seekord ei mingit kisa, kuid Liisu oli lühikesest hommikuunest ja kisamisest nii väsinud, et uinus rinna otsas paari minutiga. Seega eriti midagi ikkagi ei söönud. Kuigi tal uneajani oli veel tund aega, siis lasin tal magada ja puhata. 20 minuti pärast oli ta üleval. Tsillisime veidi ringi, vahetasin mähkme ja panin ta 40 minuti pärast magama, kui Liisu oli juba paar korda haigutanud. Uinus praktiliselt momentaalselt. 40 minuti pärast, kui üks unetsükkel läbi sai hakkas Liisu siplema ja jorisema. Katsusin teda, palav ei tohiks olla. Kisa läks hullemaks ja kartsin juba, et miski teeb talle jälle häda ja kuna ta jälle nii vähe magas, siis on ta kuni järgmise uneni jälle viril. Liisu jorises ja siputas, tegi siis paar hästi kõva puuksu ja uinus. Loodetavasti saame nüüd päeva jutti.

Tean, et alati ei olegi kerge ja tegelikult on meil isegi vedanud ja Liisu on üldiselt väga hea beebi. Hea, et Rattahull täna päeval kodus oli, sest endal oli juba ahastus peal ja tundsin, kuidas litsalt ei jõua enam. Pärast ütles Rattahull lohutavalt, et vahel ongi raske. Jah, ma tean. Ja kui see raske hetk tulebki, siis on nii hea, kui keegi on su kõrval ja sa saad lihtsalt korraks kõigest eemal olla. Ja hoolimata kõigest armastan ma oma tütart jäägitult ja tingimusteta ning olen ülimalt õnnelik, et ta meil olemas on.

XOXX