Selili ei taha Liisu põhimõtteliselt üldse enam väga olla. Näiteks kangutab ta selili olles enda pead ja ülakeha ülesse, justnagu tahaks istuma tulla või teeks kõhulihaseid.
Kui ta on kõhuli, siis tõmbab ta enda põlvi kõverasse ja ajab peput püsti. Selline tunne on, et varsti hakkab ta roomama. Ja ta ei ole veel nelja kuunegi...
No kuhu tal nii kiire on koguaeg? Muidugi on mul väga hea meel, et mu laps areneb ilusti ja tundub, et ka kiiresti ja ma ei pea muretsema, et miks ta ikka veel seda, teist või kolmandat ei tee, kui teised tema vanused beebid juba teevad. Aga vahel mulle tundub lihtsalt, et homme ta istub, ülehomme ta kõnnib, varsti läheb lasteaeda ja kooli ja varsti ei luba ta oma emmel oma põski enam nii palju musitada. Kuidas see beebiaeg nii ruttu juba tundub mööduvat? Öeldakse vist, et mida vanemaks saad, seda kiiremini hakkab aeg minema. Juhtumisi ongi mul peagi üks aastakene juurde tiksumas. Oeh...
Aga seda enam vaatan ma oma pisikest Liisut ja naudin igat hetke. Naudin iga tema naeru ja naeratust, näpistust, juustest tirimist, kilget, ringutust peale ärkamist, seda kuidas tema pea mu õlal puhkab, seda, kuidas talle minu süles meeldib mööda tube käia ja ringi vaadata, seda kuidas ta mind põsest hammustab, seda kui imearmas ta magades välja näeb. Naudin kõiki pisikesi hetki ja ei kiirusta üldse tema istuma panemisega, lisatoidu andmisega ja muu sellisega, sest see kõik jõuab nagunii nii kiirelt kätte...
Pärast ärkamist meeldib Liisule ikka selili ka oleskleda. |
XOXX
0 arvamust:
Postita kommentaar