Hilisõhtune postitus...

Emaspäevast kolmapäevani olime tsivilisatsioonist eemal ehk oma pisikeses Setumaa nurgas ja hingasime hästi palju värsket maaõhku. Käsil olid sügisesed toimetused, kuigi mina nendes Liisu kõrvalt väga palju kaasa ei saanud lüüa. Maale jõudes oli kütmata maja nii külm, et suust tulevat hingeõhku võis silmaga näha. Meie Liisuga istusime siis seni soojas autos, kuni toad ka soojemaks said. Õnneks läks sellega üsna ruttu. Mäletan, et suvel vahepeal heietasin mõtteid, et maal võiks täitsa elada küll ja pole üldse hullu, et puudub kanalisatsioon näiteks. Sügisel aga kipun natuke teisiti mõtlema, sest õhtud on pimedad ja õues on külm. Vastu hommikut läheb tuba jahedaks, kuid ikkagi pead kõigepealt last söötma, sest kui juba kütma hakata, siis peab samal ajal süüa ka tegema aga näljane laps ei anna oodata. Pepu pesemiseks mutkui kalla kopsikuga külma ja sooja vett vaheldumisi kaussi, et vesi lõpuks normaalse temperatuuriga saaks. Kuhu panna laps magama nii, et ta ei oleks ahjule või läbi kõigi tubade ulatuvale soojamüürile liiga lähedal ja palav ei hakkaks aga külm ka ei oleks? Noh, ütleme nii, et linna tagasi jõudes ma tõeliselt nautisin neid mugavusi, mida muidu igapäevaselt tähele ei pane.
Muidugi suutsin ma maale minnes fotoka koju unustada, kuid seda võib täitsa normaalseks pidada, sest asju, mida meeles pidada, on nii palju. Telefoniga ikka klõpsisin midagi aga iga kord kui Liisu seda valget asjandust enda ees näeb, siis lähevad ta silmad suureks. Seega on enamus pilte Liisust hästi imestunud näoga.

Nagu näha, siis on enamikel piltidel Liisu kõhuli. Talle meeldib niimoodi väga ja kuna ta oskab ise ennast sellisesse asendisse keerata, siis enamuse ajast ta nüüd kõhutabki. Muidu ei oleks ju häda midagi, ainult, et nüüd ei saa peale söömist üldse last maha panna, sest kui ta end kõhuli keerab, siis varem või hiljem tuleb osa sööki välja, sest kõhule on suur surve. Ja kui ma siis teda selili üritan lükata, siis ta punnib mulle vastu nii kõvasti kui jaksab ja keerab end kohe tagasi, kui ma ta selili olen saanud. Selline kangekaelne plika.

Aga ega muud midagi praegu, kell on hiline juba. Peas on tegelikult koguaeg sada mõtet ja tahaks siin pikalt arutleda selle üle, mida ma parasjagu tunnen või mis ma sellest kõigest arvan, et ma nüüd lutte ja rinnapumpasid keedan, murran poes pead, milliseid mähkmeid ikkagi osta, milline müts oleks beebile talveks sobilik, millal ma peenikeseks saan??? jnejne. Koguaeg mõtlen, et nüüd täna tahaks sellest või teisest teemast kirjutada. Vahel õnnestub see, mis parasjagu peavalu või rõõmu teeb, kirja ka panna, kuid suurem osa mõtteid jäävad pähe keerlema, kuni nad sealt lõpuks ununevad. Ja kui meenuvadki taas, on juba uued mured ja rõõmud hoopis olulisemad. Kas Google või Bill Gates või mõni startup ei ole veel välja tulnud mõne seadmega, mis mõtteid kohe ise kirja paneks laivis?

XOXX