Kuidas mu laps piimanäljas oli...

Haigeks olemise juttude vahepeale ka midagi muud... Juba mõned nädalad on Liisu olnud pudelilaps ja saanud sealt rinnapiimaasendajat. Miks? Sest minu tootlus lõppes. Kas ma sain sellest kohe aru? Ei. Kuidas ma sellest siis ikkagi lõpuks aru sain...
Keha toodab piima vastavalt nõudlusele. Kuna meie Liisu elab alates teisest elukuust päevakava järgi kindlas rütmis, siis on tal ka söögikordi vastavalt vanusele olnud kindel arv ja piima on ilusti alati jagunud. Veidi enne kaheksa kuuseks saamist lõpetas Liisu öösiti söömise. Siis tabasid meid palavikud ja nohud ja Liisu magas öösiti kehvemini ja siis sõi Liisu ka öösel korra, sest tahtsin teda kiirelt rahustada, et kehvasti magav tõbine laps ikka võimalikult palju magada saaks. Imetamisnõustajad räägivad, et öine imetamine soodustab piima tootlust kõige paremini. Kas see, et Liisu enam öösiti vahepeal ei söönud, mõjutas mu tootlust, ei tea. Samas mõned emad räägivad, et neil ka juba paar kuud lapsed öösiti ei söö ja päeval jagub piima ilusti. Öine ärkamine kestis ka siis, kui Liisu oli terveks saanud. Tagantjärgi tean, et ilmselt oli tal kõht tühi. Päevaseid piimakordi oli nagunii vähemaks juba jäänud ja päeval sai ta ka tahket toitu, nii et päevaste unedega oli enamvähem korras. Tagantjärgi mõeldes, ei mäleta ma, et Liisu oleks kuidagi eriliselt virilam olnud või oleks tundunud kuidagi väga näljane. Võib-olla ei osanud ma seda tähele panna. Samuti ei olnud ta imetamise ajal kuidagi rahutum. Sõi küll üsna lühikest aega ja püüdsin teda pikemalt sööma meelitada, kuid teadsin teiste juttudest, et suuremaks saades söövadki lapsed kiiremini, isegi paari-kolme minutiga kõhu täis. Nii, et ka sellest ei osanud ma piima vähesust järeldada. Järgmine märk, mida ma ei osanud õigesti tõlgendada, oli kuiv mähe. Öeldakse, et kui laps pissib piisavalt, siis saab ta ka piima piisavalt. Meil algas 7,5 kuuselt potitamine ja Liisu sai üsna algusest peale aru, mis potil teha tuleb ning see potitamine läks meil üsna edukalt. Kuidagi kujunes meil nii välja, et peale piima söömist ma Liisut potile ei pannud, kuid peale tahtke toidu söömist panin. Seega peaks ju mingi häda sinna mähkmesse tulema. Liisu mähked olid kuivad, sest peale magamist ja tahke toidu söömist tegi Liisu hädad potti. Aga peale piima söömist? Mina aga arvasin, et oh kõik hädad saavadki potti ja Liisu oskab muul ajal põit kontrollida. Kuigi veidi imestasin ka, et kas tõesti ta oskab seda juba nii varakult nii hästi. Viimaks, Liisu võttis kahe kuuga juurde vaid 370 grammi. Selles vanuses ei ole see küll hirmus vähe, kuid kui kuu aega varem teda kodus kaalusin, siis ta kaalus ka juba umbes sama palju. Ehk siis viimase kuuga ei olnud põhimõtteliselt midagi lisandunud.
Kuidas mulle siis ikkagi lõpuks kohale jõudis, et midagi on mäda? Niimoodi, et õnneks käime me oma kamba tüdrukute aeg-ajalt kohvikuõhtutel, et kui muidu ei trehva, siis nii ikka näeb ja saab muljetada ja jutustada. Üks selline õhtu siis oligi paar päeva peale Liisu 9-kuuseks saamist. Mina istusin kohvikus, Rattahull andis Liisule pudelist piima enne kella seitset ja siis läks Liisu magama. Mina jõudsin koju poole kümne paiku ja söötmiskorrast oli möödas üle kahe tunni ja üleüldse viimasest imetamisest pool päeva. Hakkasin siis piima välja pumpama ja pumpasin mis ma pumpasin, pudelisse ei tulnud kümmet milliliitritki. Korraks nagu mõtlesin, et äkki Liisu sööbki vähe ja pumbates ei tule nii edukalt välja lihtsalt. Küsisin Rattahullult, et palju Liisu enne magamaminekut sõi ja sain vastuseks, et 150 ml. Siis meenus ka sarnane kohvikus käimine umbes kaks nädalat varem, kus jõudsin umbes samal ajal koju ja pumpasin välja korraliku koguse piima, nii umbes 160 ml. Ja üldse ei olnud varem pumbates mingit probleemi olnud üks söögikord kätte saada. Ka Rattahull arvas, et võib-olla hakkab vabrik seisma jääma. Hakkasin siis ise mõtlema nendele märkidele, mida eelpool loetlesin ja vaikselt kahtlustasin sama asja.
Järgmisel päeval söötsin rinnast last. Üsna ruttu hakkas Liisu pead ära keerama. Kui enam ei õnnestunud sööma meelitada, andsin pudelist asendajat juurde ja Liisu sõi pudelist veel korraliku koguse. Seega oligi tal ikkagi kõht veel peale rinnast söömist tühjaks jäänud. Andsin talle veel söögikordadel rinda nii palju nagu sealt piima tuli ja peagi saigi Liisu ainult pulbripiima. Minul lõppes piim otsa, ilma, et ma oleks kordagi tundnud mingit pakitsust, mida muidu rinnaga toitmise lõpetmisel tuntakse, kui rinnast söötmist vähemaks jääb. Üsna ruttu kadusid ka mured, mis enne peavalu tegid. Liisu hakkas jälle magama öösiti 11-12 tundi järjest, ilma ärkamata ja mähkmed olid oluliselt rohkem täis. Siis ei olnud mul mingit kahtlust, et ta ei saanud piisavalt piima minult ning asendaja lisaks andmine ja sellel üleminek oli õige tegu. Hirmuga mõtlen isegi, et kaua ta võis niimoodi piimanäljas olla, kuid veidi lohutab see, et asjaolu mõistmisest kaks nädalat varem sain ikkagi pumbates normaalse söögikoguse kätte. Ehk siis tollel ajal oli ikka asi korras ja piimanälga tal üle kahe nädala ilmselt olla ei saanud.
Läks vist veidi segaseks ära aga loo moraal on see, et kui lapse käitumismustrites tekib ikka mingi muutus ning uni on häiritud, siis peab sellel olema mingi põhjus. Hiljuti rääkisin ka sõbrannaga, kellel laps paar nädalat tagasi rinnapiimaasendajale üle läks ja ema ka algul tükk aega aru ei saanud, miks laps enam päeval nii hästi magada ei taha. Lisapiima andmisega oli endine laps tagasi.
Nii, et meie Liisu sai naturaalset kraami 9 kuud. Oleksin ise ilmselt veidi aega veel imetanud ja veidi enne lapse aastaseks saamist võõrutamisega peale hakanud. Samas on hea meel, et seda piima ikka nii kauakski jätkus ja nüüd on Liisul nagunii jäänud vaid kaks-kolm piimasöögikorda päevas.
Ja mis ma kõige selle jutu juures veel öelda tahan on see, et rinnaga toitmine on lisaks kõigele muule ka ikka palju mugavam. Ma ei tea, miks mõned noored emad arvavad, et pudeliga on jube hea toita igal pool külas ja üldse. Minu esimene mõte, kui nüüd kuskile minna tahame ja Liisul on selle aja sees piima söögikord, et kus ma seda keedetud sooja vett saan? Kas ma võtan ise mingi termosega kaasa? Või kui võtta valmispiimasegu kaasa, kus ma siis seda soojendada saan? Või kui ta mul endiselt öösiti sööks, kuidas ma siis hakkaks öösel vett soojendama ja piima segama, samal ajal kui laps juba ammu rahutu on? See kõik tundub palju tüütum. Kui enda vabrik käis, siis polnud mingit muret. Söök oli alati kaasas. Olid sa külas, või shoppamas või arsti juures lapsega või pikal autosõidul, kui selle aja sisse jäi ka söötmiskord, siis oli alati võimalus leida privaatne ruum või nurk, kus sai laps ilusti söödetud ja korras. Ei olnud ka mingit pudelipesemist. Nagu öeldud, on nüüd Liisul piimasöögikordi nii vähe, et igasugused käimised saab nii teha, et selle aja sees ei ole vaja piima anda. Või olen mina lihtsalt liiga mugav inimene. Loomulikult ma saan aru, et mingitel juhtudel ei olegi võimalik rinnaga toita aga kui on valikuvariant, siis eelistaksin iga kell rinnaga toitmist vähemalt seni, kuni laps on juba suurem.
Eniveis, nii mu lapsest saigi 9-kuuselt pudelilaps...

XOXX