Kahjuks on läinud kuu möödunud pisikutega võideldes. Sellest kõigest olen ma siin kirjutanud ja ei hakka kõike seda saagat üle kordama.
Kuid, kui ravi on peal olnud, on tegelikult Liisu olnud rõõmus laps, kes teeb oma toimetusi. Kehaliselt on ta eriti aktiivne. Koguaeg siblib ta mööda tube ringi ja uudistab. Kust vähegi käekesed kinni hakkavad, sealt tõmbab ennast püsti, sest nii on ju maailm palju avaram. Liisu seisab nüüd kahel jalal palju kindlamalt. Kuu aega tagasi tudisesid põlvekesed ja kindlasti pidi kõvasti kuskilt kinni hoidma ja vahel kadus ikka tasakaal ära. Nüüd midagi sellist enam ei ole, kopsamisi ja kukkumisi praktiliselt enam pole. Liisu seisab kindlalt kahel jalal, liigub voodi servast ühe käega kinni hoides selle ühest otsast teise, samal ajal teises käes mänguasja hoides. Kui mõlemas käes peab mänguasi olema, siis Liisu lihtsalt toetab kõhuga vastu voodiserva või mille iganes najal ta parasjagu seisab ja nii on täitsa häns frii. Paaril korral on Liisu üldse ära unustanud kuskilt kinni hoida või kuhugi vastu toetada. Nii on ta mõned hetked täitsa ise seisnud, kuni siis kuskilt ikka kinni krabab. Aga ta vist saab aru ka, et see ise seismine on midagi muud, sest siis on tal eriliselt rõõmus nägu olnud. Ka käimistugi on nüüd päevakohane. Esialgu tegi issi sellega lapsele mööda tube jalutuskäike nii, et hoidis ka ise toest kinni, sest muidu kippus see liiga kiirelt eest ära veerema ja Liisu kukkus põlvili. Aeg-ajalt lasi issi ikka lahti ka, et nii palju kui Liisu püsti püsib, saaks ta ise liikumise maigu ka suhu. Tänaseks ei pea meie enam toest kinni hoidma ja Liisu püsib sellega liikudes ilusti püsti, vurades tubades ringi nii kaua kui millelegi otsa kihutab. Ja siis on suur hädakisa, et ta on kinni ja ei saa enam edasi kõndida. Mul kahjuks siia illustreerivat pilti pole panna, sest olen alati filminud, kui Liisu sellega vurab, aga videot ma praegu laadima ei viitsi hakata. Üldiselt paiga peal püsib ta minu meelest üldse vähe. Vaid vahel siis veidiks, kui midagi põnevat satub kätte ja ta uudistama jääb. Issi või Vanaema süles ka aeg-ajalt tsillib rahulikult, emme süles on vaja ainult väänutada. Või siis mulle lihtsalt tundub nii...
Tasapisi on Liisu hakanud osutamiseks oma nimetissõrmekest kasutama. Olen lugenud, et lapsed oskavad ka juba plaksutada selles vanuses, kuid meie Liisu seda ei tee.
Sõnavara piirdub üldiselt endiselt peamiselt "aitäh" ja "anna"-ga. "Mäm" on ka nüüd tihemini tulnud, kui ta tahab süüa seda, mida meie parasjagu sööme. Vahel ütleb meie järgi ka mingeid sõnu nagu "aia" või siis lihtsalt pudi keeles nagu matkiks meie juttu.
Söömise osas on ka Liisu suureks tüdrukuks kasvanud. Kurtsin siin vahepeal, et Liisu ei söö tükke ja jääb vist eluks ajaks püreesid sööma. Katsetasin keedetud lillkapsaga ja neid pistis ta küll suhu. Samuti pani ta ilusti banaanitükke ja leiba suhu ja jätkuvalt kamapalle jms. Aga tükilist püreed siiski ei soovinud. Võttis üks-kaks ampsu ja siis oli suu kriipsuks. Ta ei hakanud öökima ega midagi, lihtsalt ei võtnud suu sisse. Püüdsin küll järjekindlalt tükilisi püreesid pakkuda aga kuna ei tahtnud, et lapsel kõht tühjaks jääks, siis sai ta ikkagi lõpuks tükkideta püreesid. Üleüldse tundus, et niisama ta tükke sööb aga püree sees no way. Ma ei teagi, kuidas siis Liisu aru sai, et tükkidega püree on ka ikka täitsa okei, igal juhul tasapisi hakkas ühest-kahest ampsust saama kolm ja siis neli ja siis juba pool topsitäit. Nii, et vaja oli vaid mul kannatust ja Liisul harjumist. Söömise osas oleme talle hakanud andma maitsta asju ka meie toidu juurest, sest kaugel pole enam aeg, kui Liisu peaks olema valmis sööma suuresti sama toitu, mis me ise. Ülimalt suurt huvi ilmutab ta küll alati selle vastu, mis me ise sööme ja kõik, mis me maitsta oleme andnud, on ka paistnud talle meeldivat. Näiteks sellel pildil krõmpsutab ta mõnuga rohelist sibulat.
Kuna Liisu on nüüd vähe väljas ja seltskonnas käinud oma haigeks olemise ajal, siis olen tähele pannud, et meil on nagu kaks last. Kodus on Liisu koguaeg nii elav ja liigub ringi ja jutustab. Võõras koha ja seltskonnas on ta selline vaikne ja istub tasakesi emme-issi süles ja vaatab ringi. Kuid eks see ole ilmselt loomulik. Üldjuhul muutub ta selliseks elavaks ja uudistavaks Liisuks mõne aja pärast, siis kui on ümbrusega harjunud.
Egas vist saidki põhilised edusammud üles loetletud. Õnneks on Liisu üldjuhul rõõmus ja roosa. Kui nüüd need haigused ka nii kergelt külge ei hakkaks, siis vist ei oleks millegi üle kurta.
XOXX
0 arvamust:
Postita kommentaar