Liisul on mänguasjadega nii, et üldiselt tüdineb ta nendest väga kiiresti. Viimati näiteks ostsin talle poest ühe laheda klotside komplekti, veidi aega keerutas neid käes ja jäeti põrandale vedelema. Mänguasjadega on üldse nii, et suuresti nad seisavad niisama, vahest Liisu tõmbab need laiali, närib korraks midagi või kopsib kokku omavahel ja ongi kogu mängimine. Ei ole ma veel väga viitsinud teha seda ka, et osad asjad ära pannud, et hiljem välja võttes oleksid need jälle uued ja huvitavad. Kuigi mänguasjad muutuvad igavaks, on lapsele ikkagi tegevust vaja, et ta paha peale ei läheks või kui on vaja riidesse panna ja Liisu otsustab eriliselt vibutada ja siputada ja võidelda riietumise vastu, siis tuleb ta tähelepanu ju kuidagi hajutada. Siis tuleb kasutusele võtta kodus leiduvaid asju, mis oleks nii palju sobilikud, et laps endal silma peast ei torka või muud moodi ennast ei vigastaks. Näiteks on talle jube põnevad sellised asjad nagu rahakott, võtmed, juuksehari, panga koodikaart, rohupudelid (lapsekindla korgiga), rohu mõõtelusikad, tühi plastpudel, dušigeeli testerid, ripsmetušš, peitepulk, maalriteibi rull, käekell, igasugused juhtmed, mis on mõeldud seadme ühendamiseks arvutiga, kommid, lusikad, kingalusikas, beebitoidu tuub ja see nimekiri võiks lõputu olla. Ja kuigi algul olime Rattahulluga seda meelt, et kõik asjad ei ole lapsele lubatud mängimiseks, siis teinekord lihtsalt on vaja lapsele tegevust anda või tähelepanu hajutada. Siis ta tegeleb selle asjaga mõnda aega, raputab, närib ja veab mööda tube kaasa. Ühel hetkel kaob uudsus ja siis see asi jääb kuskile vedelema. Ja kui ma just ei juhtu nägema, kuhu ta selle poetas, siis kipuvad asjad tihtipeale kadunud olema. Näiteks plaanin linna minna ja ripsmed üle võõbata aga ripsmetušš on lootusetult kadunud. Jah, ma mäletan küll, et andsin selle lapsele mängida, kuid kuhu ta selle jättis, ei tea. Või on kiire kodust välja minemisega ja kadunud on rahakott ja võtmed. Või siis, kui Liisul oli palavik ja vaja enne magaminekut siirupit anda aga mõõtelusikas õige annuse jaoks on kadunud. Või on vaja internetipanka tsekkida ja koodikaarti ei ole mitte kuskil. See on mind õpetanud mõningaid asju ikkagi lapse "mänguasjade" nimekirjast ellimineerima, sest kui võtmed või rahakott ikka kadunud on, siis on jama lugu küll. Mõned asjad kipuvadki niimoodi kadunuks jääma. Näiteks on lootusetult kadunud üks lutt, millega ma mäletan Liisu viimati mängis ja seda ei ole mitte kuskil, ei diivani all, laua all ega mitte üheski mõeldavas kohas. Ja ma tean täiesti kindlalt, et see peab olema kodus ja kuskil väljas Liisu seda ära kaotanud ei ole. Niimoodi täiesti rändomilt võib vahepeal elamisest leida ka kamapalle või beebiküpsise tükikesi, mis ma olen köögis Liisule kätte andnud ja millega Liisu on hoopis elamisse rändama läinud.
Kui miskit on kadunud, siis me naljatame kohe, et "Pätu tegi" nagu ühes vanas lastesaates. Vahepeal tundub meie Liisu tõesti paras Pätu juba, kuid eks see kõik kuulub maailma avastamise juurde.
XOXX
0 arvamust:
Postita kommentaar