Páginas

Üheksas kuu...

Meie pisike on nüüd 9-kuune. Tahaks öelda, et nüüd ta on siin maailmas elanud sama kaua, kui minu kõhus aga nagu ma eredalt mäletan, otsustas ta kõhus mõnuleda veel lisa kaks nädalat (mõtlesin just praegu, et appi, ma olin 9 ja pool kuud rase!).
Kuidas Liisul läinud on viimane kuu? Ütleks, et täitsa hästi. Natuke kimbutas meid ka nüüd haigus ja põdesime kolme päeva palavikku. Kahjuks jäi Liisu ka päev enne oma minisünnat veidi tõbiseks. Pidevalt aevastas ja turtsus ja mutkui tuli tatti ninast. Järgmisel päeval ka mutkui turtsub ja plärtsub ja ninast voolab tatti, mida ta käib emme külge pühkimas, silmist jookseb vett ja väike 37,5 palavik oli ka. Aga voolav tatt on igatahes parem kui kinnine nina, sest see nina lahti saamine ja tati kätte saamine on üsna ränk töö ja kinnise ninaga ei saa laps eriti edukalt magada ega süüa. Üldse on vist Humeri ninna laskmine lapse nii ära traumeerinud, et nii kui midagi nina juurde läheb hakkab laps siplema ja keerab pea ära ja kui siis vägisi ikka üritada sinna midagi lasta, siis käib see hüsteerilise kisa saatel. Teine päev oligi kõige hullem. Laps oli viril, tatti jooksis ainult, silmad olid märjad ja punased ja energiat nagu polnud tal. Kolmas päev oli juba asi parem ja ainult veidi nohu oli jäänud ning täna tundub juba täitsa okei. Ja kust me selle nohu saime? Ühel või teisel põhjusel ei olnud ma Ralega 3 päeva õues jalutamas käinud, kui ta nohuseks jäi, nii et külma saamine väga tõenäoline ei olnud. Aga päev varem käisin lapsega kiiruga hädapärast toidupoes. Ja tundub, et seal inimeste keskelt ta vist midagi üles korjaski.
Aga haigused haigusteks, eks neid ikka meie kliimas on ja õnneks on need Liisul üsna okeilt kulgenud ning üle läinud. Endiselt on ta hästi tubli laps. Kui 8-kuusel sünnal tegi Liisu mõned käputamisharjutused, siis umbes nädal hiljem otsustati see mööda maad kõhu vedamine ära lõpetada ja avastati, et neljakäpukil saab ikka jube kiiresti edasi. Kui kuu aega tagasi küünitas Liisu end toe najal enamasti vaid põlvedele, siis nüüd ükskõik kus, on kohe vaja ennast püsti ajada. Ta nagu kohe sihiks, et kus ma nüüd ennast püsti saan ajada. Vahel upitab kuskilt nii kõrgelt kinni, et ise on juba kikivarvukil ainult aga ikka on vaja. Kui veel midagi on vaja kätte ka saada, siis teeb kinni hoides mõne sammu kõrvale ka. Eks sellega jälle kaasneb kukkumisi ja pea kopsamisi ka, sest kuidagi libiseb jalg just siis alt ära, kui emme korraks kõrvale vaatab. Õnneks õppis Liisu üsna kiiresti ka püstisest asendist alla tulema, muidu oleks hädakisa ja kopsamisi veel rohkem. Aga midagi teha ka pole. Vati sees ka ei saa last hoida ja peale korraks kõvemat kisa ja emme lohutamist on kõik jälle korras.


Vaimse arengu koha pealt tundub Liisu jällegi järjest asjalikum. Talle meeldib väga uurida igasuguseid asju ning vaikselt hakkab ta tabama, et mingid asjad käivad lahti, nuppe saab keerata ja korke pealt kakkuda. Näiteks sai varem talle peale küünte lõikamist preemiaks anda tita küünekäärid mängimiseks, millel on kate peal (ausalt, see võib kõlada hirmsalt, et lapsele antakse käärid mängida, kuid tegelikkuses on tera täiesti kaetud ning tegemist lihtsalt ühe plastmassjublakaga). Kuid Liisu oli ilmselt näinud, et see kate käib pealt ära ning kakkuks nii kaua, kuni see tuligi pealt ära. Nüüd teeb ta seda iga kord, kui talle käärid annan, nii et kääridega mängimine on nüüd out.

Endiselt on Liisu suur jutupaunik. Kuna meie laps on väga nõudlik ja tahab kõike saada, siis põhilised sõnad on tal "aitäh" ja "anna anna anna". Vahel ütleb ta järgi meie lihtsamaid sõnu nagu "ja" ja "näm". Üldiselt teeb ta aga palju asju selgeks meile kisaga. Kui midagi talt ära võtta, siis on kisa, kui kuskile minna tahab, on kisa, kui kuskilt ära ei taha tulla, on kisa, kui kuskile kinni jääb on kisa.
Liisu hakkab juba suureks tüdrukuks saama ning magab nüüd juba üle kuu aja enamasti terved ööd. Varasemalt sõi ühe korra umbes 4-5 paiku, kuid seda pigem vist harjumusest. Mingit vett piima asemel ma talle öösiti pakkuma ei hakanud, ning ühel ööl Liisu ise enam ei ärganudki lihtsalt ja magas hommikuni. See on tõeliselt õnnis tunne ja tihtipeale löön ise vahepeal 5 paiku öösel silmad lahti. Küll aga on Liisu hakanud varem ärkama. Kell 19 läheb ta õhtul magama ning varem ärkas nii umbes 6.45. Nüüd, ilma öösel söömata, ärkab ta 6.00, 6.10, 6.20, 6.30 ja on juhtunud isegi 5.55. Nüüd, kui kella keeramine tuleb, siis Liisut ma ringi ei harjuta ja jätangi tal päevakava tunnike hiljemaks. Siis peaks meie hommikud umbes 7 läbi algama. Võib-olla on varasem ärkamine tingitud olnud ka sellest, et järjest varem läheb väljas valgeks ja virgudes vaatab Liisu, et oh hommik on! Peab selle ruloo ikka ära ostma. Hambaid ei ole Liisul endiselt veel ühtki ja väga loodan, et tema ööd ei muutu nende tulekuga hullumajaks.

Potitamisega on meil hästi läinud. Endiselt enne ja peale magamaminekut ning nüüd ka umbes 15 minutit peale söömist panen teda potile. Mõnikord muidugi on pissi ilmselt just äsja ära tulnud ja pott jääb kuivaks, kuid enamasti teeb ta ilusti häda potti. Ning kakamise ajastab ta ka ilusti potti ja ma isegi ei mäleta, millal ta viimati kaka mähkmesse tegi. Selle üle on mul eriti hea meel, sest see kakase mähkme ja pepu kraamimine on üsna messy. Kõige selle tulemusena on Liisu mähkmed üsna pikalt kuivad ning peale potil käimist saan sama mähkme tagasi panna, sest sinna pole midagi tulnud. Ilmselt saaksin ööpäevas hakkama kahe mähkmega, üks öösel ja teine päeval. Aga mulle ei meeldi üht samat mähet terve päeva jooksul lapsele panna ning lõunaunne minnes panen Liisule ikka alati puhta mähkme, sest mõtlen, et lapsel ka ikka mõnusam magama jääda. Kuigi näiteks viskan siis ära mähkme, millesse on ilmselt ainult üks piss tulnud ning tegelikkuses lapsel pepu "märg" ei oleks. Projekt "Suveks päevad mähkmevabaks" tundub üsna reaalne juba, kui nüüd Liisut mingi potistreik ei taba.
Aaa, üks hirmus komme on ka Liisule tulnud. Kui talle midagi ei meeldi või ta miskipärast kõvasti protestib, siis viskab ta ennast suure hooga ja kisaga sirgeks pulgaks. Eriti vastik on see sellepärast, et ta teeb seda vahel sellise hooga, et vaata, et laps sülest maha ei kuku. Või põrandal istudes niimoodi äkki pulka visates käib pea ikka hea kolksuga vastu maad ja siis on kisa veel suurem. Õnneks seda ikka väga tihti ei juhtu, kuid loodan, et ta leiab mingi muu mooduse protestimiseks.
No vot, võib vist jälle öelda, et nii on nagu elu käib...




XOXX

0 arvamust: