Do's and don'ts...

Ma olen ilmselt kaotanud kõik oma ustavad lugejad, sest no mida sa ikka siia lugema tuled, kui iga päev on ees üks sama postitus. Kõik see aeg, mis jääb lapse kõrvalt üle, kõik need hetked, mil ta magab, kõik need hetked, kui peaksin koristama, süüa tegema, ise sööma või magama või oma abikaasaga kvaliteetaega veetma, tegelen mina lugemisega. Ja oh ei, ma ei loe teaduslikku kirjandust, kuidas paremini lapsi kasvatada või mingit muud kasulikku, vaid hoopis ilukirjandust. Nädalaga on triloogia rohkem kui 500-leheküljelistest raamatutest ära loetud kaks ja üks on veel jäänud. Tahan lihtsalt selle asjaga võimalikult kiiresti ühele poole saada ning siis saan jälle normaalne ema, abikaasa ja perenaine olla. Eks siis annan teile ka teada, kas oli väärt lugemine.
Aga sellel ajal, kui ma ei loe, on minu päev sisustatud Liisu valvamisega. Seda sõna otseses mõttes. Kui Liisu veel ei roomanud, siis oli elu täitsa lill. Sain ta üksi mängumatile toimetama jätta ja ise süüa teha, koristada või ükskõik mida teha. Kui ta roomamise selgeks sai, ei olnud ka veel väga hullu, sest põrandalt sai ära korjatud kõik, mida Liisu kätte saada ei tohtinud. Kuid nüüd, kui Liisu roomab ja käputab hoogsalt ning ajab end igal pool püsti, et absoluutselt KÕIKE kätte saada või niisama jalgade peal end õõtsuda, on üsna keeruline midagi ise tehtud saada. Terve päev koosneb Liisu järel käimisest ning pidevast keelamisest.
Ei, Liisu, ära tõmba end teleka juurde püsti ja vahi seda 10 cm kauguselt!
Ei tohi lillepotti kakkuda!
Ei tohi kohvilaua alumisele klaasile ronida ja enda pead ära taguda!
Ei, ära tõmba laua pealt juhtmeid ja muid asju alla!
Ei roni sinna sahtlisse!
Ei näri kingaviksi svammi!
Ei söö seda kilekotti!
Ei, ära laku issi saapaid!
Ei, ära kaku sealt praost betooni!
Ei tohi betooni süüa!
Ei tohi seda kipsinuga sealt kastist võtta!
Ei tohi köögikapist kaerahelbeid või suhkrupakki välja tõmmata!
Ei tohi süüa neid kaerahelbeid, mis sa laiali tõmbasid!
Ei tohi end tabureti najal püsti ajada, sest kivipõrand on libe ja taburet liiga kerge!
Ei, ära söö seda raamatut/reklaamlehte/mis iganes paberi lipakat, mis sa jälle kuskilt kätte oled saanud!
Ei, ära mine pissipotti oma pissiga solberdama, mida ma veel ei ole jõudnud ära kallata!

Ära tee! Ei tohi! Tule ära! Ei lähe! Ei! Ei! Ei! Ilmselt on see sõna kaotanud igasuguse tähenduse tema jaoks. Ja kuidagi ta suudab koguaeg kuskilt midagi keelatut ikkagi üles leida või alla kangutada või ronida sinna, kust on hea võimalus pea katki kukkuda. Seega alati, kui ma lähen korraks midagi teise tuppa viima või tegema, on üsna tõenäoline, et poolel teel mulle järgi roomates, on Liisu kuskilt midagi kätte saanud, mis tema seedimisele head ei tee või millega on oht silm peast torgata. Ja no ma ei saa kõike ära panna. Näiteks tänu remondile, mis võtab järjest suuremaid mõõtmeid, pole meil köögiust ja betoonseina küljest on nii tore purukesi kakkuda. Siis mõtlen, et võtan ta kööki enda juurde mängima, kui näiteks kartuleid koorin. Aga Liisu mõtleb ikka, et tühja neist mänguasjadest, lähen lakun hoopis prügikasti või püüan neid kartulikoori kätte saada. No ja muidugi, kui temalt see miski keelatu ära võtta, järgneb kõva protestikisa ja Liisul on selline nägu, nagu oleks talle just maailma kõige suuremat ülekohut tehtud.