Alla kaheksakuuste laste püreetoidud on täielikult püreestatud ühtlaseks massiks ja nende söömisega pole Liisul mingit probleemi. Kaheksakuuste ja vanemate laste püreed on aga jäetud tükilisemaks ja neid Liisu ei võta suu sissegi. Vahest õnnestub mõni lusikatäis suhu saada aga siis lükatakse ka tükid kõik suust välja. Üldiselt on aga suu kriipsuks ja selline nägu, et söö ise oma värki. Lõpuks annan alla ja söödan ikka talle tükkideta püreed, et laps kõhu täis saaks. Tean küll, et suuresti see mu enda süü on, sest tegin ise alati püreed ühtlaseks massiks ja ka poe omad on täitsa tükkideta ja nii ei olegi laps tükkidega püreed ju saanud. Beebidel on ka kaasa sündinud refleks, et kõik tükid aetakse automaatselt suust välja, et suhu sattunud asjad kurku ei läheks. Sugulane mulle kunagi rääkis, et temal esimene laps sai ka püreeks lastud toite ja hiljem ei osanud laps pikka aega tükk süüa, tõmbas need kurku ja mutkui öökis. Teise lapsega oli ta algusest peale keedetud juurviljad vaid kahvliga puruks pressinud ning teisel lapsel mingit probleemi tükkidega ei olnud. Kuid kui lisatoiduga alustasime, oli sellega nagunii mässamist, et Liisu harjuks seda sööma ning ühtlase vedela massiga oli suurem lootus midagi lapsele kõhtu saada.
Kui Liisul oli juba isu hea ja püreed ladusamalt läksid, siis üritasin ka ikka näputoitu anda, ehk siis lapsel lasta ise mingeid asju suhu panna. Näiteks lähevad väikesed pehmed banaani tükikesed väga hästi talle peale, kuid paremini sööb ta neid ikka siis, kui need talle suhu panna. Siis keetsin talle parajaid porgandikange, kuid nendega ta ainult mängis ja suhu ei pannud üldse. Kui mina üritasin panna, siis ajas välja. Keedetud porgand on üsna maitsetu ka ja ilmselt ei kutsunud väga sööma. Siis ostsin Liisule kamapalle. Kui need talle lauale panna, siis võtab ta need kätte ja pigistab neid peos ja suhu ei kipu panema. Kui talle ise neid suhu panen, siis sööb küll paar tükki ära. Tegin veel proovi ühtede beebiküpsistega ja arvasin, et need tõmbab Liisu raudselt kurku. Esialgu jälle vaid mängis nendega, kuid kui näitasin talle väikeste tükikestega, et neid saab ka suhu panna, siis pani ta ise ka küpsist suhu. Nii, et sellega on kõige edukamalt praegu läinud. Plaanin veel taluvõiga maitsestatud keedetud lillkapsas kobaraid ka pakkuda, sest see tundub vähe isuäratavam, kui porgand. Üldjuhul on aga Liisu näputoiduga lihtsalt mänginud ja uurinud tekstuuri aga suhu ei pane, mis on iseenesest naljakas, sest absoluutselt kõik muud asjad on küll vaja kohe suhu toppida. Kamapalle, küpsise tükke ja porgandeid võib täitsa suvalt kuskilt köögipõrandalt jälle leida, kui Liisu need tee peale maha on jätnud.
Nii, et nüüd ei teagi, mida peaks tegema. Lootus on, et lõpuks ta ju ikkagi harjub tükke sööma aga mine tea kuna see alles juhtuda võib. Vägisi ei saa ka tükilist püreed ju sisse sööta ja ei tahaks, et laps hakkaks söömist ebameeldiva tegevusega seostama. Vahel mõtlen, et võib-olla on asi selles, et tal pole ühtegi hammast veel. Samas olen enda peal tunda saanud, kui hästi ta hammustab oma igemetega ning võib täitsa suuri tükke õuna küljest hammustada. Loomulikult ajab ta need õunatükid suust välja. Hetkel on küll selline veidi nõutu seis. Kuna aga paljud asjad on meil üsna loomulikult ja valutult omal ajal tulnud (lahtiste kätega magamine, ilma näolapita magamine, öisest söömisest loobumine, lutist lahti saamine, potitamine jms), siis loodan, et ka selle asjaga läheb paremini siis, kui Liisu on selleks valmis. Loodetavasti ei juhtu see alles siis, kui ta on juba umbes 25...
Lõppu paar pilti sellest, kui Liisust välguga pilti teha
XOXX
2 arvamust:
Iga asi omal ajal või natuke hiljem. :) Eks see mängimine viib ka selleni, et ühel hetkel ta neid sööma hakkab (nagu see 10*maitsminegi). Mina oma tütrega tegin nii, et kui päris alguses sai ta sellist ühtlast blenderigia püreestatud lobi, siis samm-haaval hakkasin tükkide poole liikuma. st et edasi enam nii ära ei blenderdanud, vaid jätsin tükilisemaks või siis purustasin toitu ainult kahvliga ja jätsin järjest suuremaid tükke ja nii see läks. Kaasa aitas ka Tommee Tippee kolmeks jaotatud taldrik. Ma ei seganud neid toidutükke kokku, vaid laotasin sellel taldrikul eraldi vahedesse. Siis ta ise otsustas, mis talle meeldib, mis mitte. Sama saab muidugi tavalisel taldrikul ka teha. Porganditükke ei pistnud minu laps ka suhu. Tegelikult oli vist küll asi rohkem selles, et seda keedetud porgandit ongi raske sõrmedega kätte saada, eks ta on selline veidi libe ja pehme ju ka.
Kas sa Mutukamoosi blogi loed? Seal kunagi oli juttu näputoitumisest. Minu meelest on Merilini ja tema lapse näidismenüü väga julgustav ja tore. https://mutukamoos.wordpress.com/kuldvara/ Arvan, et nüüd teise lapsega olen julgem ja mõtlen ka nii hoopis alustada. Aga eks näis.
Korralikku taldrikut meil ei olegi veel, nii et võiks täitsa proovida seda TT oma. Ehk julgustaks teda see, kui ise saab otsustada. Mutukamoosi blogi hakkasin hiljuti lugema ja vanemaid postitusi pole jõudnud lugeda.
Tänud nõuannete eest, Lehti :)
Postita kommentaar