Just another wednesday...

Hommikul.

Preili Udukene: Eee... mis me peol üldse tegime?

Merka: Ma ei tea...

Ja hele naer...

Ehk siis käisin ekspromt lampi peol. Ja olin suht napsine. Või noh, see tegelt oligi eesmärk, sest kõik mehed on sitapead. Peost suurt ei mäleta. Ärkasin Udukese juures esiku põrandal pea kingade peal ja palitu tekiks. Ma ei tea miks. Piinlik piinlik. Päriselt ka on piinlik. Tervis oli ka muidugi väga halb. Kui hommikul kuulsime, mis rahvasuu rääkis, siis vaatasime mõlemad Udukesega üksteisele hämmeldusega otsa. Ikka täiesti wtf pidu oli. Ma kavatsen ikka vähemalt mõnda aega alkoholist eemale hoida. Ma ei tea miks, aga vahest on nii, et ei oska juua. Ja kui ei oska, siis polegi vaja. 

Muidu nagu suurt midagi. Töö. Tööl on päris kreisid päevad olnud. Ikka juhtub üht-teist koguaeg. Ja mõni päev jooksed jalad rakkus ringi. Peas keerleb ka koguaeg sada mõtet: kas see sai tehtud? sellele kirjale on vaja vastata, see asi on sealt vaja ära tuua, see asi on vaja ringi tõsta, dafuq see nüüd tahab? sellele ja sellele on vaja veel helistada jne. Ajugümnastika käib küll iga päev täispööretel. Aga no tõenäoliselt läheb aja möödudes iisimaks. Kõik mehed on ikka sitapead. Ja Räpinas käisin ka nädalavahetusel. Tsekkisin uue pisikese sugulase üle ja nägi üle lahe resideeruvaid sugulasi ka. Ja nii on nagu elu käib. Loodame, et ta käib ikka rohkem mäest üles...

Hitisoovitus:

Ilusaid poisse on alati hea vaadata...

XOXX

P.S. Udukese Elukaaslane õhtul skypeis: Meie koridor on nii tühi, kui sind seal pole. Tule jälle!