Where there is no struggle, there is no strenght...

Kui habras on inimelu... At any givin' moment sa võid saada pihta välguga, libiseda vannis, lõigata sõrme otsast. Sometimes we're on a collision course and we just don't know it. Ja vahel tundub, et mõnel on see elu hapram kui teisel. Nii on tulnud mul jälle istuda intensiivravi palatis voodi kõrval, hoida oma venna kätt, vaadata kuidas sada voolikut tuleb temast välja ja kuidas ta vähkreb ja sonib jubedas valus. Vaatad, kuidas monitor voodi kohal piiksub ja kriipsukesed seal jooksevad. Ja iga kord ehmatad kui pulss läheb jube madalaks või kõrgeks. Ja siis sa kuuled kuidas palati teises otsas käib mingi äksion ja keegi öögib ja ägiseb ja õed sahmivad. Raske on jääda rahulikuks. Ja ega sellega südamevalu ei lõpe. Kodus istud samamoodi sada mõtet peas. Ja muidugi halvim on see, et mõtled, et nii huvi pärast võiks guugeldada. Guugeldage ajuinsult. I wish I hadn't. Aga nii see elu on, kord mäest üles ja siis jälle põmaki alla. Kuid ma usun endiselt, et everything happens for a reason, sometimes it's just difficult to understand that reason.