What's up, buttercup?

Võib vist öelda, et ma olen suhteliselt tubli trennis käija. Siiani on aga peamiselt läinud aur võhma arendamise ja rasvapõletuse peale. Aga hing igatseb (ning käevarred ja maanaise reied nõuavad) jõudu ka teha. Eile sai siis mindud kohe konkreetse suunitlusega trenni 'käed, kõht, tuhar'. Üldiselt sinna ei jõua, sest töögraafik ja klubi tunniplaan selle koha pealt hästi ei klapi ja nii on seda natuke raske päeva suruda. Aga eile seda tegin ja lipsasin töö juurest trenni (ja muidugi, olles Bad Luck Brian, helistas just sellel ajal kontorisse Suur Boss). Trenni esimese 15 minutiga oli juba selline tunne, et käed tahavad otsast kukkuda, sest ilmselgelt sai kangi peale pandud päris parajad raskused (ega ma mingi nõrk pole eksole). Kui käed said ära punnitatud, ütles treener, et ja nüüd võid raskusi juurde panna. Me vaatasime lahingukaaslastega üksteisele otsa ja naer tuli peale. Ilmselgelt polnud ma ainus, kellel olid käed makaronideks läinud. Hiljem selgus siiski, et läks selja tegemiseks ja oleks võinud tõesti mõne kilo peale panna veel. Järgmine kord teab. Aga trenn oli mõnus. Saalist välja astudes oli tunne nagu pommiplahvatusest välja jalutaval Arnold Schwarzenegger'il.

Ja väike põige ka töörubriiki. Mida teeb juhataja kontoris, kui ta midagi ei tee? Juhataja mõtleb!

XOXX