Silver lining...

Olen jälle muutunud kehvaks kirjutajaks. Elutempo on päris kiire olnud ja koju jõuab nüüd veelgi vähem ja siis ka ainult magama. Ei mäleta, millal tegin kodus viimati korralikult süüa, lebotasin teleka ees või olin lihtsalt niisama. Ainuke, mis mulle jäänud on ja millest ma isegi suure une kasuks ei loobu, on hommikune 9gag kohvi kõrvale enne tööle minekut. Siis vähemalt saab ennast maailmas toimuva ja sündmustega kursis hoida. Kirikusse jõudsin ka täna üle väga pika aja. Aga seekord ei lahkunud ma sealt nagu südamerahuga. Aga eks mul ole omad võlad ka.
Töö küll ei näi otsa lõppevat ja taaskord tuli kustutada üks tõsisem tulekahju aga asi on kontrolli all. Lisaks on levimas Epidemicus Pasanteerius ehk enamus kolleegid on sellel nädalal raskemal või kergemal moel põdenud kõhugrippi. Minust on kuidagi mööda läinud aga ega veel vabalt võtta ei saa, you never know. All things aside on muidu tegelikult kõik hästi ja nagu selline hea õnnetunne on, mis on segatud teise (või igavese) puberteediga.
Käisin jälle kinos. Eesti film tahab toetamist ehk vaatasin filmi Deemonid. Meeldis väga väga. Üsna karm film. Aga mulle meeldis see, et kuigi film oli karm, siis ei olnud see saavutatud sellega, et igale poole oli pandud mingi karm peksmine, ropendamine ja vägistamine nagu see enamasti kaasaegsete Eesti filmide puhul tavaks on saanud. Kõik oli aus ja reaalne ilma selletagi. Ja teadjamad ja lähemal seisjad rääkisid, et täpselt nii need asjad ongi, nagu seal näidatud. Kindlasti üks minu kodumaiste filmide lemmik. Õigemini ei mäletagi, mis see eelmine lemmik võis olla. Soovitan soojalt.

Be kind to one another,
XOXX