Enne ja pärast, siin ja praegu...

Käisime täna Liisuga kohvikus, et tädi Manniga (varemalt siin blogis tuntud kui Preili Uduke) kohvi juua. Tädi Mann (jah, kõik emad nimetavad vist oma sõbrannasid ja sõpru beebi tädideks ja onudeks) elab nüüd pealinnas ja väga tihti me teda kahjuks ei näe. Ma pole nüüd üldse beebiga kohvikus käinud, sest enam seda luksust ei ole, et ta turvahällis magaks koguaeg ja kohvikus ei saa teda kuskile maha askeldama panna ning samas ei ole Liisu veel nii suur, et oskaks istuda ja saaks lastetoolis ise istumisega hakkama. Aga tädi Mann meile juurde tulla ei saanud ja siis võtsin kohvikus käigu ette. Panin lapse aegsasti riidesse ja läksime korraliku ajavaruga autosse. Kuna just täna oli saabunud talv meie maale, siis oli auto keset päeva kaetud paksu jääkihiga. Ostsime selle auto suvel ja muidugi ei olnud mingit jääkaabitsat autos. Keerasin akna soojendused põhja ja üritasin CD ümbrisega aknaid kraapida. Ei midagi, lõhkusin vaid ümbrise ära. Jää oli nii paks, et proovisin isegi CD endaga aga polnud ka abi. Proovisin veel mingeid papinärakaid, mida autost leidsin, kuid ilmselgelt asjatult. Mõtlesin, et sõidan siis kohalikku tanklasse ära ja sealt saab juba abi. Nõu vei, sest absoluutselt mitte midagi ei saanud aru läbi selle paksu jääkihi. Jäi siis variant, et ootan kuni aknasoojendused on oma töö teinud. See tundus aga terve igaviku võtvat ja mulle jäi silma autos vedelev tankla kliendikaart. Kuna aknad olidki juba veidi soojendusega sulanud ja jää liikuma hakanud, siis õnnestus väiksed tanki pilud sellega sisse kaapida. Sain tanklasse sõita ja vaateväljad puhtaks teha. Muidugi oli selle ilmaga liiklus nõme ja kesklinnas polnud vabsee kuhugi parkida ja jäin lõpuks ise hiljaks, hoolimata õigeaegsest stardist kodust.

Aga tulles tagasi kohviku jutu juurde, siis esimese takistusena tundus mulle, et ma ei saa endale leti äärest tellima minna, sest seal lauateenindust ei olnud ja pidin Manni paluma seda minu eest teha. Hiljem mõtlesin, et tegelikult oleks saanud laps süles ka leti äärde minna, kuid samas oli see uksele üsna lähedal ja mul oli laps juba lahti pakitud. Lasin endale tuua kakao ja soolase torditüki, sest mingi tugevama toiduga oleks ilmselt päris kaua läinud ja pidin arvestama võimalusega, et Liisule kohvikus üldse ei meeldi ja me peame lihtsalt poole ampsu pealt tulema tulema. Siis märkasin, et paari teenindaja pilk jäi mul ja lapsel veidi pikemalt pidama. Mulle tundus, et nad olid nagu pahased, et miks ma lapsega siia kohvikusse tulin kõigi rahu rikkuma. Samas nägin, et laste söögitoolid olid neil olemas, seega peaks see tähendama, et lastega külastajad on ikkagi oodatud. Võib-olla nad siis vaatasid lihtsalt, kui nunnu Liisu on või mõtlesid, et miks noor ema ronib lapsega külmaga õue pisikute kätte, et temaga siis kuskil kohvikus jännata. No ei tea ja ega ei saagi teada. Tegelikkuses oli Liisu kohvikus väga hea laps. Uudistas esialgu niisama ringi, upitas taldrikute ja kahvlite järele, sakutas natuke kardinaid, näris oma lutti ja mänguasju, istus Manni süles ja vahtis niisama ringi. Isegi puupüsti rahvast täis kohviku jutukõmin ja naerupahvakud teda kuidagi ei häirinud. Lõpu poole ta lihtsalt tüdines mu süles istumisest ja hakkas väänutama ennast, et kuskile maha kõhutama saada ja veidi uni kippus ka peale. Vahepeal tegi kaks heledama häälega kilget ka aga seda pigem heast meelest vist. Mina aga kohe mõtlesin, et nonii nüüd kõik kohviku külastajad vihkavad mind ja peab vist lahkuma. Mann rahustas mind maha, et Liisu ainult korraks tegi häält ja ole hullu midagi. Ei tea kas ma olen ise liialt pehmeke või teistega arvestav ja ei taha inimeste pahameelt enda peale tõmmata ning peaks olema hoopis rohkem kärts mutt ja kui laps olekski karjunud ja kisanud, peaksin olema teiste suhtes ükskõikne ja rõhuma oma õigusele ka kohvikus käia ja sotsiaalne olla. Igal juhul oli väga mõnus kohvikuistumine. Selles suhtes on tore, et inimesed liiguvad elus edasi ja kasutavad ära võimalused seal, kus need neile avanevad, saavad töö ja loovad pere. Kuid kahju on sellest, et need keda elu on füüsiliselt kaugele pillutanud, jäävad ajapikku ka muidu kaugemaks, sest igal ühel on oma tööd ja tegemised ja ei jõuta helistada ja tsättida või sõita külla sadade kilomeetrite taha nii tihti kui tahaks. Kuid olen ülimalt rõõmus, et ükskõik, kui palju on viimasest vestlusest aega möödunud, siis kokku saades ei pea kunagi kohmetust tundma ja on endiselt vanade heade sõbrannade tunne. Juu siis on olnud õnn nii õiged inimesed enda elus leida. Ja kunagi ei tea, kuna ja kellega elu jälle kokku viib. Nagu öeldud, whatever happens, is meant to be...

XOXX