Páginas

A mida Saara teeb...?

Meie pisike Saarake on siin blogis nagu vaeslapse rollis - koguaeg ainult Liisu nii ja Liisu naa. Enda vabanduseks ütlen, et Liisuga lihtsalt ongi tegemist rohkem ja kuidagi on neid uusi seiku just temaga (ilmselt ka sellepärast, et mul pole enne kahe-aastast last olnud).

Aga, et nüüd veidikenegi ebavõrdsust püüda vähendada, siis räägin meie Saarast ka, kes tänaseks on juba 9-kuune 10-kuune 11-kuune (alustasin selle postituse kirjutamist kaks kuud tagasi, blogija või asi...). Saara on hästi tubli. Päriselt ka. Just selles mõttes, et ta on kannatlik laps ja saab väga hästi hakkama ise toimetamisega. Kui ta oleks jubedalt tähelepanu nõudev ja tahaks ainult mul süles olla ja nutaks, siis ma oleks vist ammu lolliks läinud. (See jutt oli kirjutatud kaks kuud tagasi ja tänaseks on tema tähelepanu vajadus kordades kasvanud). Vahepeal tilgubki süda verd, sest Saaraga olen ma nii vähe saanud olla omaette ja teha Miilu-Maalu-Miisut, rattasõitu, näidata et, näe, see on lamp ja kapp ja voodi, vaadata raamatuid ja näidata auasid ja kiisusid ja üldse lihtsalt olla tema päralt. Alati on ju Liisu ka, kes tuleb "Näita mulle ka! Mis see on! Mina ise!" ja siis läheb asjade kiskumiseks või siis seni läheb Liisu kraanikaussi mängima ja lödistab kõik põranda märjaks ja siis ma pean Miilu-Maalud pooleli jätma ja kasima hakkama ja Saarake siis vaatab jälle ise, mida põnevat teha oleks. Kuigi Liisu on vahelduva eduga tatine, siis on ta ikkagi saanud lasteaias ka omajagu käia nii, et need päevad on hoopis teistsugused õnneks. Siis ma olen küll ainult Saara päralt. Ja noh, veidike koristan ka.

Sellest hoolimata on Saara tublisti arenenud. Ootasin pikkisilmi, et millal ta roomama hakkab, et ta saaks ise ühest toast teise liikuda, sest muidu hakkas ta lihtsalt ulguma, kui ma jäin liiga pikaks ajaks tema vaateväljast välja. Liisu hakkas roomama viiendal kuul ja käputama kaheksandal. Saara tegi esimesed roomamised kuuendal kuul. Eriti agar ta selles ei olnud ja mõtlesin, et tal läheb käputamiseni ilmselt kaua aega. Paar päeva Saara tegi mingeid roomamise moodi asju ja siis hakkas käpuli ajama ja üsna kohe niimoodi tudisevalt ka edasi liikuma. Umbes nii oligi, et Saara kaks-kolm päeva roomas ja hakkas kohe käputama. Ja suht varsti juba väga usinalt nii, et roomamise jättis ta põhimõtteliselt vahele. Eks ta vaatas, et vaja ikka kiirelt emmel ja Liisul kannul püsida ja see kõhu peal vedamine võtab liiga kaua aega. Ühesõnaga läks siis elu palju lihtsamaks, sest ta sai minna sinna, kus ta tahtis ja lihtsalt mööda tube käimine ja ringi vaatamine oli tema jaoks juba piisavalt põnev. Kuna meie kodu on juba Liisu ajast suht baby proof, siis ei olnud ka eriti asjade kõrgemale paigutamist või muidu hirmu, et ta midagi lubamatut kätte saab. Jalanõude närimine oli vist ainuke probleem. Eriti meeldib Saarale Liisu järgi käia, sest tema käib alati ringi midagi põnevat käes või toimetab midagi huvitavat. Juba oskavad nad natuke koos ka millegi kallal toimetada. Viimane huvitav mäng on selline, et Liisu viskab palli ja siis mõlemad vudivad sellele järgi. Ja alati ei võidagi Liisu. Samas tihti lõppevad nende mängud ka kisklemisega või ei taha Liisu üldse, et Saara tema mängimist segama tuleks, aga eks see on loomulik. Igatahes natuke hakkab see koos mängimine neil juba looma ja igal juhul on Liisu Saarale suurepärane meelelahutus.
Käputamisest sai peagi enda püsti tõmbamine ja siis vaikselt toe najal kõndimine. Seda ta hakkas juba enne 9-kuuseks saamist tegema. Meil on beebide käimistugi, mida ta edukalt lükkas aga piisas ka täiesti diivanist, kapist, toolist, emme dressipükstest või muust käepärasest kinni hoidmisest. Järgmine saavutus oli diivani ja voodi peale ise ronimine. See on siiani üsna ohtlik, sest mingi aeg õppis ta ka voodilt õiget pidi ise alla tulemise, kuid ta siiski ei taju voodi äärt, ega ohtu sealt alla kukkuda nii, et nüüd on jälle rohkem vaja silma peal hoida.

Muudest pisikestest oskustest võib mainida, et Saara oskab näiteks näpuga näidata, lehvitada, pliiatsit mingit moodi käes hoida, lusikaga kausist söömist imiteerida.
Kõne areng on selline täiesti tavaline olnud. Esimene sõna oli "aitäh". Ma kahjuks ei mäletagi kuna see täpselt oli (musterema, I know) ja beebiraamatut ei viitsi ka praegu otsima minna aga paar kuud on ta küll juba aitähhitanud. Siis tuli "anna" ja "emme". Vahepeal tundus meile, et ta ütleb ka õekese nime "Lale" või"Ale" või kuidagi nii aga nüüd kuuleb seda väga harva. Sama asi ka "terega". Kui küsida Saara käest, et "Kus lamp on?" Siis ta vaatab lakke lambi poole, näitab näpuga ja teeb ise veel imestunud nägu ja häält "oooo".
Üldiselt on tal praegu selline emmesse-kiindunud periood. Vahel lähen korraks teise tuppa midagi viima/tooma ja nii kui silmapiirilt kaon, hakkab ta mulle halisedes järgi käputama. Kui ta näeb mind välisuksest lahkumas, siis on ka hädakisa lahti. Rattahull räägib, et kui ma kodust ära olen, siis ta ka mingi aeg hakkab mööda tube käima ja "emmetama". Ja vahel tuleb lihtsalt mu juurde, haarab püksisäärtest kinni, tuleb püsti ja vaatab mind anuva näoga ja haliseb, et ma ta sülle võtaks. Viimasel ajal olen täheldanud ka mõningast armukadedust. See, et Liisu vahepeal on Saara peale armukade, oli ette teada aga nüüd on mõnikord nii, et kui Liisu mulle sülle poeb, siis hakkab Saara undama ja Liisut togima ja ise sülle ronima. See emme süles koht on ikka kõige parem.
Söömisega on meil üldjuhul rist ja viletsus. Eriti hea isu tal pole ja mingi aeg läheb ikka vehkimiseks ja keerutamiseks ja toolil püsti ronimiseks ja laua peale ronimiseks. Veidi annab teda meelitada kamapallide, viinamarjade või beebiküpsistega. Seni kuni ta neid nosib, õnnestub mul kõrvalt lusikas suhu pista. Need tuubis püreed ka meeldisid talle vahepeal ja sõi hästi magusat püreed sealt aga mingi hetk ei sobinud enam need ka. Praegu on veel lisandunud see häda ka, et Liisu ja Saara söövad korraga ja siis Saara näeb Liisu sööki ja hakkab undama ja küünitama end selle poole ja siis seda sööki ei taha, mis ma talle sisse üritan sööta. Selline tunne, et varsti tahabki ta ainult meie sööki aga kõike päris veel ei või. Ka Liisu pole kõige suurema isuga ja hakkab vahepeal Saara järgi hoopis lollitama ja siis mul läheb närv eriti mustaks, sest ma üldse ei kannata mingit söögiga lollitamist ja toiduplekid heledal tapeedil ja põrandal eriti ei rõõmusta.

Siia otsa kohe ka potitamise teema. Eriti hoolega ma teda ei potita. Esimese kaka tegi Saara potti viie kuuselt ja seda täitsa praktilistel põhjustel. Olin talle enne ööund just uue mähkme pannud, kui mulle tundus, et ta hakkab kakat punnitama. Et mitte värskelt pandud mähet raisku lasta, panin ta kähku potile ja sinna see ports tuligi. Peale seda hakkasingi ära nägema seda punnitamist ja kakad saavad suures osas potti. Pissiga on nii kuidas juhtub ja kuidas panna viitsin. Üldiselt väga ei viitsi. Liisuga sai selles vanuses ikka rohkem trallitatud selle potitamisega aga nüüd ma tean, et see kõik on lihtsalt enesele lisa-mässamise tekitamine ja mingit imelist potil käimist enne ei teki, kui pidamine natuke pikemaks läheb ja ise ka osatakse juba hädast märku anda. Ja siis võib see potil käimine nagu üle öö tulla. Vähemalt Liisuga läks küll suhteliselt lihtsalt.
Kuna Liisul tulid hambad alles peale aastaseks saamist, siis ei oodanud ma eriti innukalt ka Saara hambaid. Aga üllatus üllatus, ühel päeval oli kümne kuusel Saaral üks alumine hammas suus ja nädal hiljem ka teine.
Magamisega oli nii, et üldiselt ärkas ta ikka kaks-kolm korda öö jooksul koguaeg ja teinekord isegi rohkemgi ja ma kartsin, et need ööd nii pea lihtsamaks ei lähe. Aga täpselt kümne kuuseks saades hakkas Saara terved ööd magama. Mõnikord küll vastu hommikut virgub, kuid magab ilusti edasi. Nii, et varsti võtame plaani lapsed ühte tuppa magama panna.

Siia loetelu lõppu jääb aga viimane saavutus. Üheteist-kuune Saara kõnnib! Ma ei oleks osanud seda nii vara oodata. Oma esimesed kolm sammu tegi ta kümme päeva enne 11-kuuseks saamist. Nädal hiljem tuli neid samme umbes seitse ja veel nädal hiljem kõndis Saara juba pool tuba iseseisvalt. Muidugi ta ikka potsatab pepu peale, kui midagi jala alla jääb või kiirus väga suureks läheb. Aga samas oskab ta edukalt kükitada ja püsti tõusta, maast asju võtta ja neid kõndimise ajal käes hoida ning veidi ka juba suunda muuta kõndimise käigus.

Tuli nüüd natuke selline pudru-ja-kapsad postitus aga ma tahtsin kõik kirja panna. Igal juhul on Saara hästi armas ja rõõmus laps, kellel on vahel nii kaval pilk ees, kes toimetab vahel uskumatuid asju teha ja on paljudes asjades oma suuremale õele väga sarnane. Ja järgmisel kuul saame juba Saara esimest sünnipäeva tähistada. Me oleme juba terve aasta neljakesi olnud! Saara beebi-aasta saab läbi ja hakkab marakrattide aeg. Ja nii see elu käib...



XOXX

1 arvamust:

Leila

Oli väga vahva lugemine :) Jõudu ja jaksu teile! Nende kahe marakrattiga kulub see ära, aga võin lohutada, et kahe aasta pärast ja pisut peale läheb kergemaks.