Küsimusi rohkem kui vastuseid...

Ootan väga väga seda päeva, kui meie pisike näeb ilmavalgust ja saan teda hoida ja nuusutada seda beebilõhna. Samas taban ennast järjest enam ka mõtlemas, et kuidas me ikka hakkama saame. Kuidas kasvatada ühest väiksest olevusest tubli inimene? Rohkem aga kipud praegu ikka mõtlema, et ei tea kas minust saab magamatuse käes vaevlev närviline ema, kelle kodu on sassis, kes ise on rasvaste juustega ja kes ei oska karjuva lapsega midagi peale hakata... Kuidas on lapse sündides üleüldse võimalik käia toidupoes, kui okei laps on söödetud ja magab ja valvatud aga poes riiulite vahel tormates mõtled ikka, et ega ta juba üles pole ärganud ja näljast ei karju? Üleüldse igasugune kuskil ostukeskuses niisamagi shoppamas käimine või rääkimata veel maale sõitmisest, mis tunduvad nii meeletult suure ettevõtmisena. Tundub küll nagu tuleks ainult oma paneelika korterisse jääda ja väljas saab käia vaid kärutamas, sest siis oled ise lapse juures ja ei pea tervet elamist kaasa pakkima.

Või kuidas leida aega iseendale ja oma mehele? Kui üldse nii isekalt võib mõelda... Samas on viimasel ajal ilmunud igasugu artikleid, mis räägivad, et peres peaks esimesel kohal olema abikaasa ja siis laps. Kas on üldse võimalik siis teha romantilist õhtut? Kas on meil veel võimalik minna kahekesi paari tunnisele rattaringile nautima suvesoojust ja vihisevat tuult kodarates? Need tunnid olid alati meie lemmikud... Rattahull ikka räägib, kuidas me hakkame kolmekesi rattavõistlustel ja Kolmapäevakutel käima nii, et üks vaatab last ja teine sõidab oma ringid ära ja vastupidi. See tähendab siis sõitu kuskile Tallinna lähiümbrusesse, auto peal kaks jalgratast, käru, laps turvahälliga, me ise ja kes teab mis majandus kõik veel.

Siinkohal jääb mu küsimuste esitamise voor pooleli, kuigi neid on veel palju, sest mu Rattahull saabus just rattaringilt ja me hakkame kuuski istutama. Ja ehk parem ongi, et pooleli jääb, sest ei ole vist mõtet üle mõelda ja rohkem veel on asju, mida ei oskagi ette näha. Ma julgen siiski arvata, et kõik loksub ikka paika lõpuks ja kindlasti tuleb vaeva näha, kuid lõpuks on ikka rõõmu rohkem muret.

XOXX