Sümptomite süvenemine...

Kas ma vingusin enne magamise pärast? No asi on praegu ikka kordades hullem. Enne oli nii, et õla ära suremisel keerasin teise külje ja jäin uuesti magama. Nüüd on nii, et lisaks jäävad puusad valusaks ja seljal on ebamugav ja siis ei sobi üks või teine asend beebile, kes sellest pahura toksimisega teada annab ja enne ei jäta, kui ümber oled keeranud. Ja nii siplen terve öö poolunes. Päriselt, see on jube. Ja hommikul ärgates olen pahur ja kurnatud ja siis ma olen töö juures pahur ja päeva lõpuks olen ühest tavalisest päevast mitu korda rohkem väsinud, kui peaks olema.
Siis kurtsin varem veidikese hajameelsuse üle. Viimasel paaril päeval kehtib minu kohta täielikult ütlus, et olen "peast ka rase". Kipun kõike unustama, siis lähen ähmi täis, et ma ei unustaks ja sellepärast siis sahmin nii, et sahmin üle. Ja nii saavad teised muiata, et kui rase saab peast olla ja endal on lausa häbi ja ajab ka naerma. Hea, et ma veel mingi heavy machinery'ga ei tööta või mingit täppis masina või lõikamistööd ei tee. Ma loodan, et see on mingi faas, mis möödub või on see magamatuse kõrvalnäht.
Ja kas ma rääkisin koguaeg, et mul pole eriti kõhtu. Umbes viimase nädalaga on kõht visanud eriti ümaraks. Täitsa pallikene on ees. Töö juures ka kliente teenindades jääb nende pilk tahes-tahtma ühel hetkel mu kõhule korraks. Eile abistasin üht klienti pükste leidmisel. Saatsin ta kabiini proovima ja ütlesin, et otsin veel talle mõne paari. Tema vastas sellise kaastundliku häälega, et no võite vaadata aga ärge väga pingutage. See võttis küll muigama, et kas ma näen tõesti nii rase ja kurnatud välja, et riiulite vahel tuuslemine on ka liiga koormav.
Ühesõnaga jah, kui enne võis öelda, et ei saanud väga arugi, et rase olen, siis nüüd ikka ei anna seda kuidagi eirata ja keha tuletab seda pidevalt meelde. Ja muidugi aina rasedamaks ma ju lähen ja siis ühel hetkel on kõik see vaev tasutud mõõtmatu rõõmuga.
Seni aga pean ikka vist midagi sellist proovima

XOXX