Perekoolist lugesin, kuidas rasedus on mõistuse viinud. Viimasel ajal olen seda ka enda puhul täheldanud. Küll mitte nii raskes versioonis, et paneksin äsja keenud keedukannu koos keeva veega külmkappi aga kergemaid juhuseid on olnud küll. Näiteks sõitsin ühel päeval mööda linna ringi ja ajasin asju. Parkisin auto sobivasse kohta, mootor seisma, uks lahti ja punuma. Ainult et turvavöö pole lahti tehtud ja ei saa kuhugi punuda. Nii juhtus ühe päeva jooksul vist vähemalt kolm korda. Muidu olen ka kuidagi hajameelsem ja kipun asju unustama. Ei mäleta kuhu võtmed panin või mingi muu asja, mis just hetk tagasi käes oli. Raseda aju ja mälu pididki sellised olema. Mingi teooria kohaselt on see tingitud sellest, et aju ja keha keskendub peamiselt ainult ühele ehk siis lapsele. Kõik muu on vähem tähtsam ja multitasking unusta üldse ära. Samas mu Rattahull ei tea kunagi, kus on võtmed või telefon või rahakott...
Kõhus käib trall ja togimine ka täitsa hoogsalt. Mõned korrad ongi päris kõvasti juba virutanud nii, et ise ka ütlen ai. Rattahull ütleb selliste liigutuste peale suure rõõmuga, et tuleb kindlasti tugev sporditüdruk, kui tal juba praegu nii pisikesena nii tugevad lihased on. Ei hakka ka mina tema rõõmu rikkuma ja mine tea, võib-olla tulebki. Ise ka siin teeme vahest nalja, et sünnib suusad jalas või, et rattakolmapäevakutel käies, paneme imikuna juba lasteistmega pakikale. (Tuletan meelde, et mina Kolmapäevakuid ikka ilma kukkumiseta ja sinikateta ei läbi aga no ei tähenda).
Ja minu romantiline Rattahull postitas mulle täna laulu, mis mõnes mõttes ka siia sobib:
XOXX
0 arvamust:
Postita kommentaar