Elämä on laiffi

Niih. Jälle on ühtteist juhtunud. Või siis nagu ei ole ka. Same old, same old. Work, work, work, no studying, some partying and a lot of doing nothing. Töö on selline nagu ta ikka: toredad töökaaslased, nõmedad purjus inimesed. Oma õppimislubadusi olen ma ka üsna kehvalt pidanud. Kõige-ilusam-baaridaam-Sam lubas, et küsib mu käest nüüd iga päev, et kas ma lõputööd olen teinud, et ma ennast pahasti tunneks, kui ole. Vot kui hea sõbranna. Reedel sai väike klubitiir ise tehtud ja mängitud purjus nõmedaid klubikülastajaid (noh mitte võib-olla nii väga mängitud ja võib-olla veits vähem nõmedaid). Ja ülejäänud aeg olen vaadanud The Dudeson'eid, mis on lihtsalt überhea. Praegu vaatan näiteks Man on Fire filmi, millega siinkohal tervitaks meie Superstaari, kelle lemmikfilm see on. Film iseenesest jääb küll veits segaseks, kui samal ajal blogida aga üldjoontes on ikka üks sama hea-ja-kurja-võitlus, mille teeb paremaks vaid üks väike nunnu tüdruk ja sõrmi maha nülgiv Denzel Washington. (Praegu vedasime emaga kihla, kas tüdruk on filmi lõpus elus või mitte).

Aga kui nüüd reedesest peost rääkida, siis pidu oli hea. (Kuigi ilmselt teeb teatav kogus alkoholi iga peo heaks). Ühesõnaga siis, hoolimata miinus sajast kraadist (holodna on ikka väljas noh), tõmbasin oma täiesti ebaseksika sooja aluspesu selga ja ajasin end kodust välja. Õhtut alustasime Superstaari juures, mina, koos Preili Udukesega ja veel Teise Superstaariga. Väike barbariss, väike watermelon ja kiire start Illukasse, kuhu jõudsid küll vaid kolm esimest meist. Illukas sai viimati käidud ikka mitmed mitmed aastad tagasi. Aga nagu selgus, siis pole miski eriti muutunud. Endiselt tuli kõlaritest Defkuti mustamuusika paremik, mille järgi nõksutas põlvi terve saali täis sitakottpükstes poisse ja tüdrukuid, ehk siis need, kes ei oska pükse üles tõmmata. Üks ülejooksik CT-st tegi meile värvilisi jooke ja sai isegi seal põlvi nõksutatud ja sõrmi vibutatud. Tuttavaid leidus ka kottpükste seas. Vanad klassivennad Ervin ja Mihkel, kellega sai ka tantsu tehtud ja meie klubi Korvpallur-Turvapoiss. Ma ei ole küll väga kogenud ööklubide külastaja enam ja ei tea, kas igal pool on asjad nii, aga naiste WC järjekorrad olid küll Illukas nii pikad, et ma arvan, et viimased lasid seal püksi. Meie Preili Udukesega olime parajalt "udud" juba ja lippasime meeste WC-sse. Sisse astudes oli vets täitsa tühi ja hüppasime kabiinidesse. Sellel ajal aga tekkis kohe meeste vetsu ka rahvast, nii et esimese hooga ei söandanud me kohe välja tullagi. Toetasime siis üksteist läbi seina moraalselt: lugesime koos kolm-kaks-üks, lasime vee peale ja marssisime kabiinidest välja. Poisid renni ääres olid vist veits üllatunud aga ma arvan, et mitte isegi väga üllatunud. Ei tea, ei jõudnud nägudesse süveneda. Igatahes olime mai tea mis kellani Illukas veel ja nagu ikka, siis viivad kõik teed lõpuks CT-sse. Kuigi eelnevalt olime kõik lubanud endale, et sellel õhtul sellise külmaga väljas jala ei kõnni, siis lõpuks läks ikka teisiti ja kõmpisime CT-sse. Külma võis olla päris korralikult. Ei tea. Tänu eelnevalt profülaktika mõttes tarbitud külmarohule, ei tundnud miskit. CT-s võtsime mõned "Seks rannal" kiirelt peale. Mingi hetk kõndis mulle vastu Härra Kräsupea. Ja nii kui me üksteist nägime, juhtus kõik nagu Ameerika filmis: jooksime üksteise poole, haaras mu sülle ja keerutasime. Igatahes viis ta mu kohe tantsuplatsile ja tantsisime seal kahekesi mai tea kui kaua. Mingi aeg vaatasin, et lähen tsekin ikka teisi neiusid ka ja et, pärast näeme veel. Teiste neiudega ja kolleegidega istusime meie turva-suitsu-puhkeruumis peaaegu terve ülejäänud õhtu. Kolleegid pole mind vist eriti peol näinud või siis on nad ise sama purjus olnud. Igatahes väitsid mulle päris mitmed neist, et ma olen ikka päris purjus ja et hommikul on mul kindlasti väga paha olla. Ei tea, enda arust (ja ka kaaspeoliste arvates) olin selline, nagu ma ikka peol parajalt joogisena olen. Igatahes ilmselt lendas aeg turvaruumis kiiremini, kui ma arvasin, sest Härra Kräsupea tuli mulle meelde alles suht peo lõpus ja siis ma teda enam ei leidnud. Ja ilmselt ei leidnud tema ka mind kui ma meie töötajate ruumis passisin ja läks ära. Noh, ju siis nii pidigi minema. Õhtu lõppes Jamjam cuisine'iga ja Skarabeus sõidutas meid koju. Hommik algas kerge peavaluga. Üks ibumax ja hea uni ning lõuna ajal ärgates oli kõik haroosh. Peale erinevate värviliste jookide tarbimist kartsin, et hommik tuleb hullem. Aga õnneks ei olnd peale kerge peavalu miskit, mille ka ibumax kiirelt ära võttis. Väike lebo ja jäätisekokteil vana tallinnaga ja õhtul tööle. Ja peale megaväsimusega võitlemist töö juures, jõudsin ka lõpuks koju.

Ja nii need päevad mööduvad. Täna käisin korra Maarjamõisas. Liftis oli soliidne vanahärra, kes nentis fakti, et ka noored peavad vahest arsti juures käima ja kui me jõudsime minu korrusele, soovis mulle ilusat päeva! Oli tõesti päris ilus päev täna. Homme on meil Vildes family-lõuna, reedel Suminas Marguse kontsert, pühapäeval töötajate pidu, esmaspäeval Maardži sünnipäev, teisipäeval teater. Ja muidugi ka absoluutselt kõik võimalikud päevad tööl. Esimene vaba õhtu on 19.03. Nii, et kui plaane teete, siis teate.

Hitisoovitus: väike klipp loost, millest saab tõeline hitt! Täispika versiooni ja klubiversiooni saab meie Superstaari käest (või tema loal ka minu käest).

XOXX

P.S. Väike spoiler ka. Tüdruk jäi ellu!