Sügis on käes...

... ja kahjuks koos pisikutega. Liisu on jälle tõbine. Eelmisel nädalavahetusel käisid meil pealinnast Rattahullu rattasõbrad külas ja kogu kamp käis Tartu maratoni pikka distantsi sõitmas. Üks külalistest oli ka kergelt tõbine aga pigem oli tal lihtsalt veidi kurk valus ja me mingit ohtu endale ei näinud. Pühapäeva õhtul läks Liisu magama ja vahepeal tema toas käies kuulsin, kuidas ta natuke norisedes hingas. Esmaspäeva hommikul oli nohu platsis. Läbipaistev tatt jooksis koguaeg ninast välja ja kui emme ei jõudnud seda ära pühkida, siis Liisu limpsis selle ise ära. Kas see tuli kasuks või kahjuks, ma ei tea aga no ma praktiliselt jooksin tal salvrätikuga järel ja ikka jooksis see tatt minust kiiremini. Õhtul oli Liisu küll veidi kuumem ja kraadiklaas näitas 37.4 kuid see ei ole veel palavik. Järgmisel hommikul ärkas Liisu juba palavikuga. Panadoliga läks see alla, peale lõunaund oli jälle platsis, kuid kadus koos Panadoliga ja õhtul peale magama minekut tõusis jälle. Kraadiklaas näitas koguaeg sinna 38 kraadi kanti. Tatt muutus kollaseks ja paksuks. Kasutusel oli Zyrtec, Humeri lahus ja Rhinomeri pump, millega tatti ninast välja imesime. Kahjuks Liisule see üldse ei meeldi ja tati imemine käis hüsteerilise kisa ja nutu saatel. Õnneks magada lasi nohu ikkagi ilusti, ainult hommikuks oli Liisul terve nägu kuivanud tatti täis. Arstile ei helistanud, sest teadsin, et see, mida ta nohu raviks soovitaks, on meil juba kasutusel ning palavik käib ilmselt nohu juurde ja ei hakka iga väikse nohu pärast arstile helistama. Kolmapäev ja neljapäev läksid üsna samas taktis. Hommikul ärkas Liisu palavikuga, mis allus alandajale, kuid näis, et nii pea, kui selle mõju üle läks, oli palavik jälle platsis. Palaviku ajal oli Liisu loid ja täielik sülelaps või siis lebas diivanil ja vaatas telekat. Tavaliselt tund aega peale palaviku alandaja saamist olemine paranes ning peagi toimetas Liisu suhteliselt rõõmsalt ringi. Söögiisu oli muutunud järjest kehvemaks ja põhimõtteliselt olematuks, kuid õnneks tarbis ta vedelikku hea meelega. Kui ta mõnel söögikorral ampsugi ei võtnud, lootsin, et järgmiseks söögikorraks on lapsel kõht tühi ja isu hea, kuid ei. Nii jäi tal mitu söögikorda vahele, näksis lihtsalt või sõi maksimum kaks ampsu, mis emme hädaga sisse söötis lapsele. Ei olnud ta huvitatud ise söömisest ega emme söötmisest ja üldjuhul iga lusikatäis, mis suu poole suunati, frustreeris teda nii, et lusikas löödi minema, söök vastu seina ja raputati hoogsalt pead. Püüdsin siis vahepeal mõnda puuvilja näpu vahele sokutada ja meelitasin isegi kohukesega, mida me talle muidu ei anna, kuid kui ise seda sööme, siis tuleb ta alati meilt ampsu lunima. Kuid ka nendest polnud ta üldse huvitatud. Piimast keelduti ka ja lutipudel aeti suust välja. Mingi aeg hakkasin juba muretsema, et millal tekib juba mingi kriitiline ainete puudus, sest veest ja kummeli teest ju lõpmatuseni ei piisa.
Numbrid kraadiklaasil läksid järjest suuremaks, kuni neljapäeva lõunal näitasid need 39,7. Selge see, et see enam normaalne ei ole ja helistasin perearstile. Kutsus kohe järgmisel hommikul vastuvõtule ja pissiproovi käskis ka kaasa võtta. Kõrvad, kopsud, kurk olid kõik puhtad. Küll aga olid lümfid kaelal paistes, mida silmaga näha ei olnud, kuid arst katsudes tundis. Tehti Liisule ka vereproov, mille peale Liisu, nagu ikka, ei teinud ei piuksu ega teist nägugi, vaid vaatas niisama uudishimulikult, et mis tehakse. Paari tunni pärast olid tulemused teada ja nii uriin kui ka veri näitasid põletikku. Uriini külv näitas siiski, et põiepõletikku tal pole vaid hoopis viiruslikust nohust on tüsistusena tekkinud lümfipõletik. Mul oli jälle, et nagu mismõttes?!?!?! Vaktsineerisime pneumokokkide vastu, et igast nohust põskkoopa- või kõrvapõletikku ei tuleks ja nüüd siis leiab see nohu mingi muu koha, kuhu lüüa. Raviks määrati antibiootikumi kuur, millega reede õhtul kohe alustasime. Ainuke häda sellega on see, et seda tuleb manustada peale söömist, kuid Liisu ei söönud ju. Egas siis midagi, lootsin, et paar lusikatäit lähevad söögina kirja ja andsin ikkagi rohtu. Selle maitse talle ka muidugi ei meeldinud ja lusikaga andes ajas ta kõik suust välja, nii et pidin rohu lapsele süstlaga kurku laskma, siis ta ei saanud midagi välja ajada. Nutt ja kisa käisid muidugi asja juurde. Reede õhtul oli veel kõrge palavik, kuid laupäeval ärkas Liisu juba vaid 37,8ga. Sama seis oli ka veel laupäeva lõuna ajal, kuid õhtul enam palavik ei tõusnud ning pole siiani seda tulnud. Nohu on jäänud vähemaks ja tatt on muutunud läbipaistvaks. Söögiisu tuli tagasi laupäeval kella nelja paiku, kui Liisu sõi juba üsna arvestatava koguse.
Täna, esmaspäeval, helistas perearst ja uuris, kuidas Liisul on ja kutsus enda juurde jälle. Lümfide paistetus oli juba tublisti vähenenud. Kordasime ka vereproovi ning ka sealsed põletikunäitajad olid alanenud mitmekordselt. Huuuhhh, ohkasin kergendatult. Nii, et ravi läheb õigesse kohta. Aga ei ole suuremat muret ühele emale, kui haige laps. Ei kujuta ette, mis tunne pisikesel lapsel on, kui palavik kisub sinna 40 kraadi poole ja oled üleni tulikuum. Õhtul läksin ise ka alati hirmuga magama, et milline tuleb öö, kuidas laps magada saab ja kas meist keegi üldse magada saab. Eriti raske mulle oli Liisu söögist keeldumine. Tean, et haigena ei olegi väga söögiisu ja laps ikka ennast nälga ei jäta aga ikkagi muretsesin, et äkki tal lõpuks ei ole jõudu lihtsalt enam, et süüa või üldse midagi teha. Teine mure oli, et ka enne magama minekut Liisu ei söönud ja siis mina koguaeg mõtlesin, et kuidas ta tühja kõhuga hommikuni välja veab. Kuid nälg teda ei äratanud. Igal juhul olin ma ülimalt õnnelik, kui ta laupäeva peale lõunat juba umbes 50 grammi toitu ära sõi. Nüüdseks on söögiisu juba peaaegu endine ja tema tühja kõhu pärast ma enam ei muretse.
Igal juhul teeme nüüd antibiootikumi kuuri lõpuni ja paistab, et saame sellest asjast suhteliselt ruttu jagu. Kuid talv on alles ees...

Ja pilt hoopis sellest, kuidas Liisu muidu vahel sööb

XOXX