Enne, kui...

Selliste sõnadega hakkavad viimasel ajal mitmed laused minu peas. "Enne, kui uus tita sünnib..." on alati algus ja lause lõpp moodustub siis vastavalt olukorrale. Järjest rohkem on asju, mis on vaja ära teha enne, kui uus tita sünnib. Vähemalt mulle tundub nii, et appi appi, sest pärast ei saa ma äkki midagi tehtud. Ja kuna neid asju tundub olevat järjest rohkem ja aega uue tita sünnini jääb järjest vähemaks, siis kõik need "enne, kuid..." hakkavad mind juba frustreerima.
Näiteks oli mul kindel plaan, et enne, kui uus tita sünnib, tuleb Liisu saada mähkmevabaks. Noh, on endal ka ju lihtsam, kui ei pea kahte last mähkima. Kui Liisu oli 9-kuune, kirjutasin siin postituses, et mähkmed on juba täitsa kuivad ja Liisu teeb ilusti potti häda ja täitsa reaalne tundub suvel mähkmevabaks saada. Tegelikult olid Liisul siis mähkmed kuivad ka sellepärast, et ma olin rasedaks jäänud ja mul oli piim otsa saanud ja ma ise sellest aru ei saanud. Ja üldse, siis kui Liisu veel ei kõndinud ja eriti edukalt isegi ei roomanud, oli teda palju lihtsam poti peale panna. Kuna ta sealt eriti lihtsalt minema ei saanud vudida, siis ta istus seal kuulekalt ja tõenäosus midagi potti saada oli üsna suur. Mida liikuvamaks ta muutus, seda vähem pissit me potti saime, sest ta lihtsalt pani potilt jooksu (ja vahel pani jooksu ja läks tegi toas palja tagumikuga kohe pissi kuskile). Mingi hetk hakkas ta ka veits protestima ja viskas end pulka ja kisas, kui üritasin potile panna. Siis ma ei surunud ka teda sinna, muidu muutub pott äkki vastumeelseks. Nii, et jah, suveks mähkmevabaks reaalsuseks ei saanud. Aga kaka me oleme küll päris edukalt saanud potti enamasti. Üldiselt on tal kakamise ajad üsna samal ajal ja kui ma näen, et ta punnitama hakkab, siis viin potile ja asi korras. Vahepeal õppis Liisu ka sõna "kaka" ära. On olnud mõned juhused, kus ta ütleb "kaka", viin ta potile ja teebki kaka potti. Enamasti korrutab ta seda sõna siiski suht lambist või siis näitab peale kakamist potile ja korrutab "kaka". Pissimine sai meil ka vahepeal järje peale. Mingi aeg oli nii, et alati, kui ise vetsu läksin, tuli Liisu sinna järgi ja istus/kükitas lihtsalt mu juurde maha ja ootas. Vaatasin siis, et ohoh, paneks siis juba poti ka alla talle. Ja voilaaa, Liisu tegigi pissi potti siis, kui minagi vetsus käisin. Aga see vaimustus läks tal jälle üle ning mingi hetk pisitis siis jälle punuma mu juurest. Kahjuks ei olnud ma suvel nii usin ka, et oleks lasknud lapsel palja tagumikuga või trussikute väel ringi joosta lootuses, et kui ta püksi või maha teeb, siis on tal paha olla ja ta hakkab ise potile küsima. Ma lihtsalt ei näinud endas seda jõudu, et suure kõhuga koguaeg käpuli põrandaid pesta. Ja pealegi kardan, et see poleks nii hästi toiminud ka, sest need mõned korrad, kui Liisu oli mähkmeta ja tegi põrandale pissi nii, et ma ei näinud, siis läks ta alati sinna loigu sisse plätserdama ja oli pigem rõõmus, et piss oli maas. Hetkel on nii, et kaka saame suht edukalt potti aga pissi nii, nagu juhtub. Ei ole ma ka eriti agar olnud teda iga natukese aja tagant potile panema, sest Liisu tõstmine on mulle järjest raskemaks muutunud aga potitamisele järgneb ju pepu pesu kraani all ja riietamine ja selleks tuleb teda palju tõsta ja vahel meeldib talle ka vastu võidelda sellele, nii et kohati on see päris raske. Nii, et tuleb vist ikkagi kahte last mul mähkida ja vaatan, kuidas või kuna mul see jõud ja tahtmine tuleb, et Liisule potitrenni teha.

Enne, kui uus tita sünnib, tuleb Liisu lutivabaks saada. Liisu muidu päeval ei ole lutibeebi aga magab ta ikkagi lutiga. Suvi oli selline liikuv ja oleme Liisuga igal pool käinud või ise ära käinud. Ja siis mõtled, et võõras koht magamiseks, annan luti. Pikk autosõit, hea oleks, kui ta oma une ikka täis magaks, annan luti. Kärus magamine, annan luti. Vanaema hoiab Liisut ja et tal lihtsam oleks ja laps ilusti magaks, las annab luti. Kolimine oli ja igasugu asju oli vaja pakkida ja teha ja et laps kiirelt uinuks, ah annan luti. Kõht on ilgelt tühi ja tahaks kohe süüa hakata tegema, ah annan luti, siis jääb Liisu koheselt lõunaunne. Ja nii on neid vabandusi iga päev, miks mitte alustada lutita magamist täna. Ja nii on see aeg läinud. Aga igal juhul kavatsen end nüüd kokku võtta, sest et pärast uue tita sündi ma küll ei taha öösel ärgata veel lisaks sellepärast ka, et Liisul on lutita magamise tõttu rahutum öö.

Enne, kui uus tita sünnib, peab Liisu ise sööma õppima. Näppudega hakkas Liisu igasugust sööki juba ammu sööma. Lusika andsin ma talle pihku suhteliselt hilja, peale aastaseks saamist ja tundus, et ta ei saa väga pihta, mis sellega tegema peab. Või noh, sai aru küll, et see suhu käib aga see kordinatsioon käe ja suu vahe ei õnnestunud üldse. Enamus söök läks lauale, põllele, näole, seinale ja põrandale. Tüüpiline oli see, et isegi kui söök püsis lusikal kuni suuni jõudmiseni, siis suu juures keeras ta alati selle lusika kuidagi pahupidi ja kõik läks sulle. Suhu jõudsid heal juhul palukesed ja võib-olla seetõttu ei olnud tal ka väga püsivust selle lusikaga jännata. Pigem hakkas ta lusikaga söögis sonkima või kätega plätserdama või kaussi tagurpidi keerama. Seda ma aga ei lubanud ja keelasin ja nii sai ta veel kurjemaks. Aga minu meelest pole okei lubada lapsel valimatult plätseradada toiduga ja loopida seda kuhu juhtub ja alati kui ta seda hakkas tegema, võtsin kausi ära. Vahepeal mulle tundus, et ta ei hakkagi ise sööma ja jääbki lollitama. Aga õnneks on ta viimane kuu juba palju palju tublim olnud. Sai vist aru, et pole mõtet plätserdada ja hakkas lusikaga ikka püüdlikumalt sööma. See muidugi ei tähenda, et ta ikkagi aeg-ajalt mäkerdama ei kuku aga üldiselt jõuab söök ilusti suhu ja olenevalt tujust või söögist täitsa palju. Ise pean ka ikka lusikaga juurde söötma teda aga asi on väga palju paranenud. Nii, et selle asjaga on küll lootust, et nüüd umbes selle kuu ajaga saab tal see asi veel paremini selgeks ja iseseisev söömine on täitsa reaalne.
Enne, kui uus tita sünnib, tuleb läbi lugeda veel paar raamatut. Enne Liisu sündi jõudsin ma Liivamägi "Loomulik e. aktiivsünnitus" raamatut lugeda vaid algusest ja viimased asjad lugesin veel siis, kui juba tuhud käisid. Et seekord kasutegur suurem oleks, tuleks ikka ilmselt enne asi kätte võtta ja raamat ära lugeda. Samuti tahan läbi lugeda "Save Our Sleep" mõne uuema trüki. Usun selle raamatu meetodisse ja Liisu peal on see edukalt rakendust leidnud. Olen läbi lugenud vaid kõige esimese trüki, kuid viimastes on tulnud palju täiendusi ja mõningaid muudatusi. Kuna pärast uue lapse sündi kuluvad vähesed vabad hetked nii või naa ära magamisele, söömisele, pesemisele jms, siis raamatud kätte ja lugema õhtuti, mitte telekat vaatama!
Enne, kui uus tita sünnib, oleks vaja talle veel mõningad asjad osta. Kuna mul on kõik titeasjad alles ja uus beebi on ka tütarlaps, siis mõtled koguaeg, et kõik asjad on olemas. Tegelikkuses ma tean küll, et oleks vaja mõned pika varrukaga bodyd ja talvekombe osta, sest Liisu sündis suvel ja hooaeg oli teine. Viimastel päevadel olen lõpuks nüüd nii palju end kokku võtnud, et olen ema juurest titeriided ära toonud ja läbi sorteerinud, et palju mul neid bodysid siis juurde on vaja osta. Lisaks on veel vaja talvemütsi, sest Liisul olid vastsündinuna ju õhukesed suvemütsid ja veel mõned nipet näpet asjad aga pole leidnud nagu sobivat aega shoppamiseks ka. Liisuga ei saa hästi, õhtuti ei viitsi enam ja nädalavahetustel kipub sada muud tegemist ja käimist olevat. Teine asi, mis osta on vaja, on tandemkäru. Tükk aega ei suutnud  ma üldse ära otsustada, et kas osta tandem või seisulaud või üldse mitte midagi. Nüüd olen jõudnud järeldusele, et kui midagi ei osta, siis majast väga kaugele ei saa kahe lapsega minna, sest kuigi Liisule meeldib väga ise kõndida väljas, siis ta mingi aja peale väsib ikkagi ära ja tahab kärusse. Korra mõtlesin, et ah, mine tea, palju ma üldse kahe lapsega välja saan või tahan minna talvel (arvestades seda laste riidesse pakkimist ja tita saab magada ju rõdul) ja siis tuleb juba kevad ja siis saab osta seisulaua. Kuid kahe väikse lapsega sõbranna teadis öelda, et veel hullem on enda jaoks see teadmine ja tunne, et ei olegi võimalust välja minna, isegi kui tahad. Seisulauaga on talvel aga keerulisem lumes ja jääl opereerida ja kardan, et Liisu on ikkagi nii väike, et tal on seal raske balanseerida ja ise kinni hoida. Tandemkärud on küll suured ja kohmakad, kuid tundub siiski kõige mõistlikum variant, et kahe pisikese lapsega väljas käia. Olen uurimustööd ka nüüd teinud, et millist ja miks osta aga ostmiseks ei ole ikkagi läinud. Ei teagi, mida ma ootan...
Ja lõpuks tahan ma veel mitu postitust teatud teemadel ära kirjutada enne, kui uus tita sünnib ja kuidagi ei saa ma sellega hakkama. Sedagi postitust olen siin kirjutanud umbes kaks nädalat. Alati ei viitsi või ei saa ja kui saab, siis jõuan kirjutada ühe lõigukese ja juba ootavad muud asjad tegemist.
Nii, et asju, mis siin kuu ajaga on veel vaja ära jõuda, on küll ja küll. Võta lihtsalt kätte ja tee ära lõpuks!

XOXX