Küll jõuab...

Ma ei tea, kas asi on rasedusaegsetes meeleolumuutustes või milleski muus, kuid kui ma eelmises postituses kirjutasin, et mu kuklas vasardavad pidevalt mingid asjad, mis on kindlasti enne uue lapse sündi vaja ära teha, siis nüüd on mind tabanud täiesti vastupidine suhtumine. Võib-olla oli asi paaris tagasiside kommentaaris, mis ütlesid, et "lase vabaks" ja puhka veel enne. Kuigi peas keerlevad veel endiselt asjad, mis tuleb ära teha ENNE lapse sündi, siis pigem on mu suhtumine, et "ah, küll jõuab".

* Ühe uue imetamisrinnahoidja peab ostma. Küll jõuab... (Mul on ju eelmised alles ja saab nendega ka hakkama).

* Uuel beebil pole ju kojutoomiskomplekti! Ja Liisule ma küll ostsin komplekti, ma ei saa ju nüüd ostmata jätta! Ah, küll jõuab... (Kui ei jõua, siis võtan olemasolevatest riietest midagi...).

* Maalt toodud magustoidukausid ja veel mõned nõud, mis kastiga rõdul seisavad, tuleb ära pesta ja kapis neile ruumi leida, sest muidu on nad terve talve seal rõdu peal. Ahh, küll jõuab... (Noh, ja mis siis, kui nad ongi terve talve seal?).

* Uue beebi jaoks oleks ikkagi vaja üht väiksemat talvekombet, sest Liisu 62 suurus kombesse upub ta alguses ikka tükk aega ära. (Kerin internetis vastavaid müügilehekülgi üles ja alla, panen need lõpuks kinni ja mõtlen) ahh, küll jõuab veel... (No ja kui ei jõua, siis panen ta ikka sellesse 62 kombesse).

* Ema juurest on vaja ära tuua Liisu vankrikorv ja turvahäll ja katted ära pesta. Aega on, küll jõuab... (Kui ei jõua katteid ära pesta, ega siis sellest kohe midagi ei juhtu).

* Haiglakotti oleks paar nipet-näpet asja vaja osta. Oot-oot, haiglakoti võiks ju ka kokku juba panna. No küll jõuab... (Ja kui ei jõua, siis sünnitades kohe nagunii midagi nii väga vaja ei ole ja muu saab Rattahull mulle pärast tuua).

* Apteegis peaks käima, et füsioloogilist lahust, tsinksalvi ja muud pudi-padi veits osta. Eile ju käisin apteegis, miks ma ei ostnud? No siis jõuab veel, kui kuskile toidukasse lähen... (Ja haiglast saab esmavajaliku kaasa).

* Mul pole Rattahullule, kelle sünnipäev on mõned päevad enne uue beebi eeldatavat sünnipäeva, veel kingitust ostetud ja tegelikult pole isegi aimugi, mida talle kinkida võiks. No küll jõuab veel... (Ja kui jääbki ostmata, siis ta ilmselt ei pahanda, sest viimane kord, kui küsisin, mida ta sünnipäevaks tahaks, siis ütles ta, et on eelmise aasta kingitusega endiselt väga rahul ja ärgu ma väga pabistagu).

Nagu näha, on iga pakilise toimetuse vastus, et küll jõuab seda teha ning lisaks veel vabandus või varuvariant, kui isegi ei jõua. Üldse olen ma praegu kuidagi väga easy going. Aga ma tõesti tahan nautida veel neid lõunapause, kui Liisu magab. Teen süüa, söön, joon tassikese kohvi või teed, vaatan/loen arvutist mingeid asju või viskan niisama pikali. Nagunii ei saa ma seda endale isegi praegu iga päev lubada ja mõni päev on ikka toimetusi täis. Samuti ei taha ma õhtu poole, kui Rattahull koju jõuab, kohe mõtlema hakata, et "nii, kuhu poodi ma nüüd kappan neid asju ostma" või "kuhu ma need nõud ikka panen". Istun parem abikaasaga maha, kuulan kuidas päev läks, räägin kuidas enda päev läks, käime kuskil kõik koos või oleme niisama.
Sünnitust ma ka ei karda. Ma ei kartnud seda ka eelmine kord ning ei saanud siis ka mingit eluaegset traumat. Sain enda arvates üsna hästi hakkama ja teisel korral peaks üldjuhul minema kiiremini ja kergemini. Vahel küll mõtlen, et ehk võtangi sünnitamist ka liiga vabalt ja võib-olla ikkagi ei lähe nii lihtsalt. Sünnitama mineku korralduslikku poolt ma küll veidi kardan. Eelmisel korral mõtlesin koguaeg, et esmasünnitajana läheb ikka aega ja pole hullu, kui esimeste valude ajal on Rattahull parasjagu tööl või me oleme 100 km kaugusel maakodus. Selleks ajaks, kui asjaks läheb, jõuame kõik haiglasse kohale. Seekord küll veidi muretsen, et asjad lähevad kiiremini ja võib-olla ei jõua Rattahull kohale, sest viimasel ajal on tal tööülesanded koguaeg Valgas, Võrus, Põlvas või muudes x-kohtades. Okei, need kohad pole tegelikult nii kaugel ka nüüd ja küll ta jõuab... Kui sünnitegevus algab öösel või siis, kui mu emal on vaba päev, siis pole ka hullu. Ta saab kohe meile tulla ja tööandjat teavitada, et ta tööle ei tule. Aga kui ta on tööl ja näiteks haiguste perioodil on too hetk nagunii mõni töökäsi juba vähem, siis milline tööandja rõõmustaks, kui ta kohe laseks pastakal kukkuda ja uksest välja tormaks? Ehk siis kardangi, et Rattahull peab siis Liisuga kodus olema (sest teistega, peale Vanaema ja issi ta väga ei lepi). Ja selle asja juures ei karda ma üldse seda, et pean üksi sünnitama. Vahepeal mõtlesingi, et lähen seekord üksi. Pigem ma lihtsalt soovin, et mu mees oleks minuga, näeks oma lapse ilma tulekut ja saaks tal nabanööri läbi lõigata. Need on ikkagi kordumatud ja erilised hetked ja mind teeb kurvaks mõte, et kui Liisu puhul sai ta nendel hetkedel juures olla, siis uue beebi puhul äkki ei saa. See on ainuke asi, mille puhul ma ei ole üldse easy going ja ei mõtle, et "ah, pole hullu, kui ei saa".
Aga muidu võtan küll vist eriti vabalt. Arvestades, et tähtajani on kolm nädalat, siis ilmselt mingid asjad sealt nimekirjast jäävadki tegemata ja küll saab siis ka muud moodi hakkama. Aga näiteks eelmises postituses mainitud tandemkäru sai meil ära ostetud, nii et midagi ikka olen jõudnud ka! Ja kui uus beebi võtab eeskuju oma vanemast õest, kes mõnules peaaegu kaks nädalat ettenähtust kauem mu kõhus, siis on meil veel aega küll...

XOXX