Kuidas Liisu beebikoolis käis...

Eelmisel sügisel, kui Liisu oli mõne-kuune, uurisin veidi beebikoolide kohta ja korra mõtlesin, et läheks. Leidsin siiski, et Liisu on nii pisike, et ega ta seal suurt midagi aru ei saa. Lisaks oli kõige sobilikum beebikool täpselt Liisu une ajal ja nii ei olnud pikka mõtlemist.
Suvel beebikoolid puhkasid ja sügisel tuli nüüd jälle igasugust reklaami, et beebikoolid alustavad. Otsustasin mõnda kindlasti minna, sest muidu käisime Liisuga koguaeg väljas, mänguväljakutel, külas jne ning oleme hästi liikuvad olnud. Kodus mulle tundub, et tal hakkab ruttu igav ja siis ta leiab endale sellist tegevust, mis emmele ei meeldi. Samuti meeldivad Liisule teised lapsed ning nendega koos olla ning ka lastelaulude ajal hakkab ta alati õntsutama, põlvi nõksutama ja plaksutama. Nii, et mis saaks olla parem enterteinimise koht talle, kui beebikool. Ning mine tea, kuidas pärast üldse kuskil sellises kohas saab käia, kui uus tita ka meil on.
Läksime siis kohale ja veidi oli ühise tegevuseni veel aega. Liisu hakkas kohe mängumaal ringi vaatama. Leidis endale ühe palja plastmassist ühe jalaga nuku ja tassis seda kaasa. Mõned titad olid veel ja mõned olid isegi Liisu beebigrupist ja üldse mulle tundus, et üsna ühevanused lapsed olid koos. Liisu läks ka heatujuliselt teiste juurde. Üks tita hakkas Liisult nukut ära võtma. Tema emme hakkas keelama ja tita lasi lahti, kuid Liisu hakkas selle peale ikkagi suure kisaga nutma. Püüdsin siis talle seletada, et kõik korras ja nukut ei võetud ära ja Liisu rahunes. Seni oli juba päris palju lapsi tulnud ning edasi läksime koos teistega beebialale, kus pidi koos lapsega ringis istuma. Kohe alguses ei tahtnud Liisu minuga maha istuda, sest ümber oli pallimeri, ronimismaja jms. Mingi ime läbi sain ta siis ikka korraks istuma ja natuke tema sõrmi ja varbaid üle lugeda. Siis tulid mängu pallid. Liisul oli käes kaks palli ja ta oli väga kuri, et ta kolmandat kätte ei saanud võtta. Pallid tuli kõik lina peale panna ning lapsed sealt ära võtta ja Liisu hakkas jälle kõva häälega nutma, et lina peal enam olla ei saanud. Siis veeres tal jälle pall käest, mille peale ta kõva häälega pahandas ja lõpuks läks ta lihtsalt pallimerre. Istusin siis üksi ringis ja tegin liigutusi ja püüdsin Liisut enda juurde meelitada aga ei midagi. Siis tulid vahepeal mängu mõmmid, sahistajad, kõristid, kõrisevad pallid, ämbrid aga Liisu siblis ikka pallimeres või istus seal niisama ja vaatas teisi. Kui muusika mängis siis nõksutas ennast kaasa ja vahepeal plaksutas. Üritasin teda vahepeal pallimerest ära võtta, et tegevustesse kaasata, kuid kohe, kui kaenla alt kinni hakkasin võtma, hakkas ta ennast raputama selle peale ja näha oli, et ta ära tulla ei tahtnud. Et suurt kisa vältida, siis vägisi ei hakanud teda sealt ka ära võtma. Nii see Liisu oligi seal tegevuste lõpuni pallimeres ja aeg-ajalt jälgis teisi. Hiljem, kui mööda mängumaad veel siblisime, tulid alla aastased beebid ja mõtlesin, et sellises vanuses beebiga oleks isegi lihtsam beebikoolis käia, sest beebi ei rooma minema ja kätega vihma mängimine tundub põnevam.
Ühesõnaga nii palju siis teiste lastega koos mängimisest-laulmisest. Üleüldse tundus mulle vastu minu ootusi, et Liisu oli beebikoolis kõige halvem laps. No halb ei saa tegelikult öelda, sest seal oli ka teisi lapsi, kes pigem kõndisid ringi ja väga tegevusi kaasa ei teinud ja veidi nutuhäält korraks tegid. Arvasin, et Liisule just meeldib ringis laulmine ja muu selline, kuid pigem oli ta püsimatu marakratt. Kindlasti jättis Liisu aga kõigile ilmselt kõige rohkem ära hellitatud lapse mulje, kes saab kõike siis kui ta tahab ja kellelt ei tohi midagi ära võtta, sest siis järgneb kõva nutukisa. Lisaks olin ise ka üsna pinges kogu aja, et Liisu ei märkaks kellegi teise käes, mingit asja, mida ta tahtma hakkab suure kisaga. Ma ei tea, milles oli asi. Mänguväljakul ja liivakastis saame alati ilusti kaubale, et teiste titade asju me ei võta. Samuti käib meil ikka erivanuses lapsi külas ja üldiselt on Liisu asjade jagamisega nõus olnud. Ja noh, üksi kodus olles ei keela ma talle mänguasju või ka muid asju elamises, mis on ohutud ja lubatud. Kapist riideid välja kiskuda, sööginõudega, kodukeemiaga, juhtmetega ja muu säärasega mängida ei luba. Näiteks üks ema beebikoolis võttis oma sama vanal lapsel ühest käest kinni ja lihtsalt tõstis ta pallimerest üht kättpidi rippudes välja, et teda tegevustesse kaasata. Laps küll korra protestis aga rohkem vastu ei hakanud. Juu siis on nii harjunud. Mulle tundus selline asi küll karm, rääkimata veel vaestest väikestest liigestest, mis niimoodi küll kaua vastu ei pea. Samas võib-olla olen ise liiga järeleandlik. Ühesõnaga ei teagi, kas ma olen siis liiga leebe või on Liisu hästi kange iseloomuga või tundus talle kõik muu lihtsalt nii põnev või oli Liisu lihtsalt väsinud, kuna ärkas hommikul üle poole tunni varem kui muidu ning uneaeg oli lähenemas. Eriti tekitab selline Liisu käitumine muret nüüd, kus peagi on teine tita meie perre tulemas, kes ka ühel hetkel hakkab mänguasju hoidma ja tahtma ja teada on, et kõige paremad asjad on alati teise lapse käes. Nii, et tundub, et suurt kisa hakkab meie majas küll kostuma, kui asjade pärast võitlemiseks läheb.
Aga mida ma peaksin tegema? Liisule kõike keelama? Tal käskima kõike jagada teistega? Ma ei tea. Olen lugenud erinevaid arvamusi ja uurimusi selle sheerimise kohta. Ühest küljest peab laps oskama jagada asju, sest elus ei saa alati kõike, mida tahad. Teisest küljest on aga selline lähenemine, et laps ei pea enda asja, millega ta parasjagu mängib, teisele lapsele ära andma, kui see tuleb võtma, sest elus ei saa alati kõike, mida tahad ja siis kui tahad. Nii, et mina ei tea. Ilmselt saab Liisu kõik need õppetunnid kätte siis, kui tema õeke juba veidi suurem on ja neil mõlemal oma tahtmised on. Loodame, et emme närvid peavad vastu.
Kas me beebikooli veel lähme? Ilmselt ikka lähme. Ehk on mõni teine päev parem ja Liisu ka juba teab siis, mis toimub ja tahab ise rohkem kaasa lüüa ning pallimeri enam nii huvitav ei tundu. Ehk...

"Kui tahan, siis istun oma sokikorvis!"

XOXX