Meie elu Siberis...

Mul ei ole mõtet vist püüda siin tasa teha kaotatud kirjutamise aega. Seda on peamiselt röövinud töö. Tööl on taaskord jube kiired ajad olnud. Ühed lähevad, teised on vaja asemele saada, pluss vahepealsed lisadraamad, mis kollektiivis tekivad, pluss äsja alanud puhkus tänu millele tuli enne kõik joone peale ajada. Ja üleüldse, suvel meeldiks mulle küll graafiku järgi tööd teha, sest viis päeva tööl käies jõuad argipäeviti peale toidupoes käimist koju kell seitse, heal juhul jõuad väikse rattaringi teha ja järgmisel päeval uue hooga. Ning need kaks vaba päeva on juba ette nii täis bookitud, et pead jõudma elamist koristada, rattaga sõita, maal muru niita, kohtuda sõpradega ning käia sünnipäevadel, pidudel ja väljasõitudel.
Aga millest ma tegelikult tahtsin rääkida, on alanud suvi. Suviti tahetakse ikka ju minna loodusrüppe ja linnast eemale. Nii ka meie ning selleks on meil Setumaal isegi üks omaette kohake olemas. Paraku on pikalt olnud aeg, kui "meest pole majas olnud". Seeläbi on ka elu-olu seal natuke hääbunud, sest ise ei oska kuuri parandada, kaevu kohendada, pistikuid läbi puurida jne jne jne. Õnneks on mu Rattahull üks nutikas tüüp, kes igale väljasõidule võtab kaasa oma tööristakohvri ja kõikvõimalikud powertoolid ning kellele meeldib ringi sebida ja leiutada ja teha. Nii oleme viimasel ajal teinud tihti asja sinna Setumaale, sest vaimusilmas sünnivad üha uued ideed ja plaanid, mida tahaks kiirelt ellu viia. Olime kohe nii agarad, et esimesel korral sellel suvel minnes tahtsime ka kohe ööbima jääda. Selles ei oleks midagi erilist, aga lihtsalt seal pole aastaid aastaid keegi ööbinud ning üleüldse pole seal elu sees olnud, sest need ühe päeva kaupa käimised ei tähenda elu majas vaid pigem hädapärast kiiruga niitmist ja ehk veidi väljas päevitamist. Mis meie plaanile aga kriipsu peale tõmbas, oli see, et me ei saanud elektrit majja. Kuna seda pole seal aastaid kasutatud, siis olid osad juhtmed konkreetselt ära mädanenud. Ja mina ei julgenud pimedasse majja ööseks jääda, olgugi, et ööd on lühikesed ja valged ja me olime kahekesi. Aga no ma ilmselt poleks lihtsalt silmatäitki maganud. Rattahullul oli asi südamel ning peagi läks ta tagasi ja tegi maa ja taeva vahel kõlkudes üksi ära kahe elektriku töö, mis oleks kes teab kui palju maksma läinud ning elekter sai majja. Ja kui juba elekter on majas, siis saab seal ju elada. Ja nii juhtuski, et laupäeval peale 40 km killer rattaringi, mis hõlmas endas Vooremäe "terviserada", mille läbimisel mul oli pidevalt kops kinni ja hirmujudinad seljal, sest see oli oma arvukate tõusu- ja laskumismeetrite tõttu raskem ja hirmsam kui ükski Kolmapäevak või Samsung, mida sõitnud olen, tuli välkmõte sõita Setumaale. Kuna pidi hoolikalt mõtlema, mida võiks vaja minna elades in the middle of nowhere ning mida saaks seal süüa teha, kui puuduvad igasugused kodumasinad, jooksev vesi ning ahju ja pliiti kütta ei saa, siis jõudsime kohale alles kell 8 õhtul. Aga jõudsime ning hakkasime end sisse seadma.
Esimese asjana üritasime külmiku tööle saada (see oli seal olemas ja isegi mitu). Esimene ei töötanud peale mida tuli ette võtta pikk ja vaevaline protsess, et vedada kohale uus vana külmkapp ja vana mittetöötav ära tarida. Saime tehtud ja uus vana külmkapp hakkas põrinaga tööle. Suure rõõmuga pesin külmkapi ära ja ladusime söögid sisse. Etteruttavalt võib öelda, et külmkapi mootor töötas, kuid külma ta ei tootnud mitte grammigi. Õnneks sellest väga hullu ei olnud, sest arvestasin selle võimalusega juba enne ning enamik toitu oli ostetud selline, mis mõnda aega säilib ka mitte külmas. Puhastasin veel mõned pinnad ja kloppisime voodikatteid ja madratseid ning seadsime linnast kaasa võetud voodipesuga endale aseme valmis. Aa muideks, et pesta ja kraamida, tõmbasime kaevust suurema anumatäie vett välja mitme mitme pangega. Kaev aga on nii sügav, et kui sinna sisse vaadata, siis kuskil sügaval sügaval näeb mingit virvendavat veetäppi. Ehk siis sealt annab ikka tõmmata seda vett. Tänu sellele aga on vesi nii kristallpuhas, et võid otse ämbrist juua. Olime kodust võtnud ka arvuti kaasa, et vaadata näiteks Top Geari juhuks kui õues sajab (ja sadaski) ning raadio, mis meelelahutust pakuks. Samuti ostsime veekeetja, et saaks hommikul kohvi teha ja lõunaks nuudleid, sest millist muud sooja sööki sa teed ainult veekeetja abiga. Neid kõiki taha ühendada proovides, jõudsime me kohe tõdemuseni, kuidas siin aeg on seisma jäänud. Nimelt oli igas toas ainult üks elektripistik. Isegi köögis! Ning ühes toas pistik ei töötanud, seega oli terve maja peale kolm pistikut. Elektriseadmeid oli meil aga veekeetja, raadio, külmkapp, arvutilaadija, telefonilaadija ja akutrellilaadija. I think you can do the math. Seega juhtus nii, et vett tuli keeta elutoas. Tegelikult asi nii hull ei olnudki, sest olime linnast kaasa võtnud tööstusliku 25 meetrise pikendusjuhtme, mis oli küll võetud selle eesmärgiga, et väljas powertoole kasutada. Näedsa, kulus juba köögis marjaks ära. Öö möödus isegi üllatavalt rahulikult, ükski rott üle voodi ei jooksnud, ühtki kummitust ei olnud ja ükski külajoodik öösel ukse taha kolkima ei tulnud. Tegelikult oli üleüldse maru rahulik öö. Hommikul olid päiksekiired väljas, linnud laulsid ja ilm soe. Jõime hommikukohvi ja algas jälle meie elu Siberis... või noh Setumaa äärel. Rattahull tegi meestetöid nagu kuuriukse parandamine, kaevu katuse parandamine, ämbrite parandamine, auto mingite juppide vahetamine jne jne. Mina tegin naistetöid, nagu vanalt põllult maasikate otsimine, vaipade kloppimine, rotikaka ja mahakoorunud värvi kokkupühkimine, põrandate pesemine, arvukate ämblikuvõrkude eemaldamine, vikatiga võsa niitmine, söögi tegemine ja nõudepesemine. See viimane tegevus võttis neist kõige kauem ilmselt aega. Isegi, kui teed vaid mingi nuudlit ja võikut ja tomatisalatit, tekib ikkagi päris palju nõusid. Ja kuidas neid pesta? Võtad kopsikuga veenõust vett ja kallad kahvli peale solgiämbri kohal. Rasvasemate asjade jaoks tuli ikkagi pesuvesi teha ehk jääkülma kaevuveele juurde keeta sooja vett ja natuke lisada mingit igivana BioEsti. Ühesõnaga pesemine ja loputamine on niimoodi ikka omaette töö. See miski ei ole mulle võõras, sest lapsena sai seal suviti koguaeg nii elatud aga lihtsalt pole nii nii kaua aega pidanud niimoodi toimetama. Peale lõunat leidis Rattahull mingi metallikolaka, palju pikki juhtmeid ja voolikuid ning läks üle näo särama. Kuna mina olin täiesti nõutu, siis oli ta lahkelt valmis asja selgitama. Nimelt oli tegemist pumbaga, mida sai koos elektrijuhtme ja voolikuga meie üüratusügavasse kaevu lasta ning pistikusse panna ning siis pidi vesi ise voolikust üles tulema. Jep, siis mulle meenus, et kunagi meil oligi nii seal olnud. Kas see asi ka veel üldse töötab, oli kaheldav. Rattahull hakkas seepeale kohe meisterdama. Mina olin muidugi ülimalt skeptiline ja üldse tundus mingite vanade natuke näritud juhtmete vette laskmine mulle üsna kahtlane ja mitte kõige turvalisem. Kui peagi lasi Rattahull pumba kaevu ja suprais suprais, jooksiski vesi voolikust välja. Oh seda rõõmu. Selleks ajaks olid aga nõud ja põrandad muidugi pestud. Et aga sellest voolavast veest kuidagi veel kasu saada, siis pesime auto ära. Õhtu saabudes tuli hakata aga otsi kokku tõmbama, pakkisime elamise kokku ja lõime vaimusilmas visioone, mis järgmisel korral kõik ära teha ja mida selleks kaasa on vaja võtta.
Nii, et sellest tuleb üks põnev ja tööd täis suvi, et vanale majapidamisele elu sisse puhuda.
Ühesõnaga, kui keegi siia lõppu viitsis lugeda, siis ma tahaks öelda, et kui teil vähegi võimalik on, siis võtke üks selline projektikas ette. Lihtsam (mitte kergem) elu on heaks vahelduseks linnakärale ning aitab taas väärtustada asju, mida muidu peame iseenesest mõistetavaks. Ja muidugi väiksed rõõmud ja saavutused ning koos tegemine teevad lihtsalt õnnelikuks.



XOXX