Kuidas ta nii suureks on saanud...

Appi! Mulle tuli eile õhtul teade, et meie laps on saanud kohapakkumise lasteaeda. Kohe, kui ma selle kirja läbi lugesin, tekkis mul tunne, et kas mu laps on tõesti juba nii suur??? Siin ei ole tegelikult midagi imestada, sest ma olingi kunagi kohataotlusse märkinud käesoleva aasta sügise aga nüüd, kui asi on reaalne, siis on nii veider tunne. Kui ta lasteaeda ära läheb, siis oleks nagu lapsepõlv läbi. Või kui mitte lapsepõlv siis see nunnu põnniaeg küll. Vähemalt selline tunne on. Aga kui ma nüüd oma venna laste peale tagasi mõtlen, siis ei kadunud need nunnud põnnid lasteaeda minnes mitte kuhugi.

Sügisest läheb Liisu lasteaeda nii või naa. Olen siis ise veel Saaraga kodune ja saame rahulikult harjutada ja ka põdeda, kui ta peaks kõik haigused endale külge saama. Lisaks on Liisu siiani tundunud hästi seltskondlik, ning teised lapsed talle väga meeldivad, nii suuremad kui väiksemad. Kui lisada siia veel tema aktiivsus, siis tundubki lasteaed talle paras koht. Kas ta just sellesse lasteaeda läheb, kuhu me praegu pakkumise saime, selles ma püüangi nüüd selgusele jõuda. Isegi lasteaia direktor helistas mulle juba täna ja ma ei osanud talle veel ei a-d ega o-d öelda, sest pole jõudnud seda asja veel seedida. Tegemist ei ole meie eelistatud lasteaiaga aga selle kohta lähemalt uurides selgus, et asukoha poolest sobiks ta meile küll. Tagasiside on üldiselt positiivne, paari erandiga, kus mõni õpetaja pole meeldinud. Tegelikult lõppkokkuvõttes olenebki kõik suuresti konkreetsetest õpetajatest, kes lapsele satuvad. Paljudes lasteaedades sõimerühma õpetajad ei lähe rühmaga edasi, vaid ongi ainult sõimerühma õpetajad nii, et Liisu esimene õpetaja ei pruugi talle sugugi jäädagi. Pakutud lasteaia juures pean pigem suuremaks miinuseks seda, et seal on 14 rühma. Meie eelistatud lasteaias on 8. Mida suurem lasteaed, seda rohkem lapsi ja seda rohkem pisikuid liigub ringi. Ja no lihtsalt, väiksem lasteaed tundub hubasem, mõnusam ja lapsesõbralikum. Teiseks, sai sõbranna laps, kes on Liisust 1,5 kuud vanem, koha sinna meie eelistatud lasteaeda ja oleks ju vahva, kui nad saaksid koos lasteaias ka käia. Kogenumad emmed on mulle öelnud, et kohast loobudes ei tasu karta, et laps antud õppeaastal lasteaeda ei saagi, sest neid kohtade jagamisi on kevadel veel mitu ringi. Samas võivad ka hilisemad pakkumised olla kes teab millistesse lasteaedadesse ning võib sattuda praegusest hoopis kehvem variant. Oeh, see lasteaiandus on praegu nii uus ja keeruline mu jaoks, sest jälle on vaja teha ju otsuseid, millest oleneb nii palju meie endi ja lapse jaoks.

Kui siin veel suureks saamisest rääkida, siis Liisu kõne on suuri arenguhüppeid teinud. Esimesi sõnu hakkas Liisu ammu-ammu ütlema. Tasapisi tuli neid lihtsaid sõnu mutkui juurde. Küll selliseid, mida me mängude käigus õppisime (pall, nuku, part, mõmmi) ja selliseid, mis on igapäevaelus pidevalt kasutuses (juua, kalli, tass, vesi). Sõnu teab Liisu ikka väga palju ja tänu sellele saab ta enda soovid ja mõtted meile ilusti selgeks teha. Viimase kuu aja jooksul on tal sõnad eriti lihtsalt hakanud tulema. Piisab mul vaid korra mingit sõna öelda, mida isegi eriti tihti ei kasuta, ja ta ütleb selle ilusti järgi. Ja üldse, kui ta näeb midagi, mida ta oskab öelda, siis ta nimetab neid asju. Näiteks tundub kõrgem tase juba sellised sõnad nagu nuga, kardin, masin, kõrge, prillid. Samuti teab ta juba nimesid, öeldes ilusti issi nime, õekese nime, vanaema nime, vennalaste nimed ja Kohaliku mängukaaslase nime. Selle kuu jooksul on ta hakanud ka kahte sõna kokku panema. Ühel päeval käis Liisu mööda tube ringi ja mutkui korrutas lõbusalt "tuleee siiaaaaaa, tuleee siiaaaaa". Teine väljend on "kukkus alla" ja kolmas sõnapaar on "Vana Tiina", sest me kõik kutsume minu ema niimoodi alates sellest ajast, kui vennalapsed kunagi teda niimoodi hakkasid kutsuma, et vanaemasid eristada. Ning kui seni olid kõik sõnad kahesilbilised, siis nüüd on hakanud tulema ka kolmesilbilised. Näiteks kui Liisuga sõime üks päev apelsini, siis ta kordaski minu järel "apelsiiiin" ja oskab neid nimetada, kui kuskil näeb. Kui Saaral oli nohu ja ma talle inhalaatoriga auru tegin ja Liisule seletasin, et aurutame Saarat, siis järgmine korda inhalaatorit nähes ütles Liisu "aurutaaa". Kui Liisu soovib, et ma talle mullitajaga mulle teeks, siis ta ütleb "mullitaaa". Nii, et hakkab tulema. Varsti on meil niimoodi jutupaunik valmis.

Meie moosinäone suur laps

XOXX