End of an era...

Rääkides siis tööst, mis on täitnud minu öid ja päevi. Nimelt olen otsustanud lõpuks selle Koduklubi tolmu õlgadelt pühkida ja minna uut teed. Uus töö pole midagi fäänsit. Ühes kohalikus Keskuses ühes spordiriietega kauplevas ettevõttes. Aga selline see olukord praegu on, et unistuste tööd pole siiani leidnud. Aga koduklubiga on jah nii, et juba mõnda aega on see töö mind päris ära tüüdanud. Puudusid igasugused väljakutsed ja tundsin kuidas see töö ei anna mulle mitte midagi. Algul isegi nagu oli põnev, sest olgem ausad ööklubis töötamisel on ka omad eelised olnud ja olen elu jälle teise nurga alt näinud. Ja just kolleegid olid need, kes tegid iga töö-öö meeldivaks. Nüüd aga on kaadrivoolavus olnud üsna tihe ja pole eriti enam neid meeldivaid kolleegegi alles. Ja ma ei tea kas tervis on nii nõrgaks ära jäänud, aga iga kord kui ma klubis tööl olen, jään ma jälle haigeks. Niimoodi kaua vastu ei pea. Ja no ühesõnaga ei ole olnud viimasel ajal see enam nii nagu vanasti.
Aga mis tõeliselt veel ajastu lõppu märgib, on see, et ka pikaajaline Boss läheb ära. Või õigemini juba läks. Pühapäeval oli tema lahkumispidu, mis temale kohaselt oli plaanitud suurejooneline. Aga jah, see on tõesti kuidagi ajastu lõpp. Ilma temata ei kujuta nagu seda klubi ettegi. Ta käis ja kamandas ja õiendas, pani tegema seda teist ja kolmandat, vahel ütles ka mõne hea sõna. Ja kuigi mina sain temaga enamvähem alati hästi läbi, siis oli kordi kus minagi teda maapõhja neasin. Ja kui telefon helisedes näitas tema nime, siis enamasti hoidsin ikka hinge kinni, et mis nüüd? Aga hoolimata kõigest tuli ta ka alati vajadusel mulle vastu ja tegi nii palju omalt poolt kui sai. Ja kõik süsteem toimis. Ja isegi täitsa hästi. Ja sellepärast ei kujutagi ette, et mis nüüd saama hakkab.
Ja kõige selle tulemusel tunnen ma, et just praegu on kõige õigem hetk ka Koduklubist ära tulla. Aga Koduklubiks jääb ta minu jaoks alati. Ja nendest kahest aastast ja mõnest kuust veel pealegi jääb mulle palju helgeid ja huvitavaid mälestusi (sest halba pole mõtet mäletada). Palju huvitavaid töö-öid, kus alati juhtus üht-teist. Palju huvitavaid inimesi, kes tegid iga töö-öö rõõmsamaks. Palju palju suurejoonelisi töötajate pidusid, mis on olnud ühed rajumad üldse. Üks tõsine armumine. Ja kokkuvõttes, kõik see elu, mis ööklubis töötamisega kaasas käib ja mida paljud pole näind. Ja ma usun, et iga asi, iga kogemus on millekski hea.
Uus töö on aga siiani osutunud üle ootuste meeldivaks. Nagu ütlesin, pole töö midagi erilist ja tõenäoliselt pikas perspektiivis samuti väga palju väljakutseid ei paku. Aga praegu pakub. Kuna tegemist pole tavalise riiete poega, kus klient valib asjad enamasti välimuse ja meeldimise järgi, vaid spordiriiete poega, siis peab seal kõige kohta päris palju teadma. Mis millisest materjalist millise tehnoloogiaga on tehtud ja miks see just ühe või teise asja jaoks hea on. Ja mai tea kas minus on seda korra armastust ka aga nii kui ma näen mööda minnes mõnda kokku käkerdatud riideeset, siis on mul kohe tahtmine see ilusti ära voltida, mitte ma ei mõtle, et krt see oleks vaja kokku lappida või et ma jalutan mööda, küll keegi teine seda teeb. Muidugi ei ole see mingi unistuste töö aga vähemalt ei ole ta mulle vastumeelne ja siiani lähen iga hommik tööle positiivsete emotsioonidega. Ja muidugi on tööl ka rutiinset passimist, kus ei jõua tööpäeva lõppu ära oodata ja kindlasti satub mulle ka mitte väga meeldivaid kliente ja kindlasti ilmnevad kunagi ka selle töö halvemad küljed. Aga praegu on täitsa tore. Ilmselt ka sellepärast, et see on vaheldus ja hoopis midagi muud klubitööle. Kolleegid tunduvad ka siiani täitsa toredad. Saab nalja teha ja mingit bitchimist pole.
No vot. Ja praegu on siis käsil üleminekuperiood, kus ma detsembris töötan mõlemal kohal. Normaalne töönädal on vist 40 tundi. Eelmine nädal tuli mul näiteks 76 töötundi. Ehk siis peaaegu kaks korda rohkem. Ja kõige raskem on see, et peale päevast tööpäeva tuleb minna otse töö-ööle, peale mida saan magada 3-4 tundi ja siis tuleb minna päeval tööle ja peale mida jälle otse öösel tööle ja siis saad kunagi hommikul alles magama. Ja tegelt mõtled juba peale esimest päeva, et tahaks aint magama ära. Aga tuleb lihtsalt vastu pidada. Ja õnneks pole enam palju jäänud. Ja ma ei kujuta ette kuidas mõned käivad koguaeg niimoodi. Kaua niimoodi vastu ei pea. Ilmselt sellepärast ma ka koguaeg haige olengi. Aga no vot, niimoodi siis algabki jälle uus periood minu elus. Eks näis kaua seda on. Aga lõpuks ometi on tunne, et tekib ka enam vähem normaalse inimese elu. Fingers crossed.

Hitisoovitus on pühendusega Bossile:

XOXX