Ja nii, kui köögis viimased kapid seina said, nii hakkasime kohe mõtlema, et tegelikult võiks juba sisse kolida. Ka oma kunagi paika sätitud plaanides, mõtlesime, et selleks ajaks enam vähem võiks oma uude koju saada. Tasapisi hakkasime asju pakkima. Kõigepealt läksid kastidesse riided, jättes alles vaid kõige rohkem kasutuses olevad. Siis vaikselt mõned lapseasjad, mööblitüki, nõud, voodipesud, käterätid. Põhimõtteliselt iga kord, kui Rattahullul oli korterisse asja, ütles ta, et tühjade kätega ei tasu minna ja nii ma talle midagi jälle näppu surusin. Kusjuures jooksvalt õnnestus asju lahti pakkida ja riided kappi paigutada nii, et uude koju meil õnneks suured kastivirnad ei kogunenud. Ema oli meil suureks abiks remondijärgsel koristusel, sest meesterahvas ei oska päris selle pilguga vaadata ja siis jäävad ikka mingitesse vahedesse tolm ja muu värk. Minul jälle ei lubatud ei aknaid, ei seinu, ei põrandaid pesta kartuses, et võin end ära venitada või muud moodi liiga teha. Niisiis sain teha a la selliseid asju nagu pistikupesadelt tolmu pühkimine. Noh ja jooksvalt asju lahti pakkida nagu enne mainisin, mis oli ka väga hea, sest ma vihkan, kui elu on kottides ja kastides ja kuskilt ei leia midagi üles.
Suuremaks asjade tassimiseks läks pühapäeval-esmaspäeval. Eile, ehk kolmapäeva hommikul mõtlesime, et hmm, täna nagu ei olegi midagi peale enda ja lapse voodi viia. Aga kui need ära viia, siis tuleb juba uues kodus magada ka ju. Ja nii äketsi see meie esimene öö uues kodus kätte jõudiski. Haarasime kõik hädavajaliku kaasa, mida pidevalt vaja oli, jõudsin kõik ilusti lahti pakkida ja nii me siin olimegi. Tundsin end juba esimene õhtu täitsa hästi. Ei olnud sellist tunnet, et oleks kuskil külas või elaks mingi ajutises ühikas. Täitsa kodu tunne oli. Ilmselt sellepärast, et oleme siin jooksvalt käinud, mõelnud, planeerinud, teinud, kaasa elanud ja nüüd kui see kõik hakkab kuju võtma, siis ongi see selline nagu olid tahtnud.
Loomulikult ei ole meil veel kaugeltki kõik valmis. Remondime-ostame siin kõik jooksvalt enda palkadest ja nii sai hädavajalikum enne tehtud, ostetud ja jooksvalt tegutseme edasi. Näiteks on elutuba praktiliselt täiesti mööblivaba. Telekas on suvalise väikse kapi peal ja diivaniks on vana madrats. Köögis ja elutoas puuduvad kardinad, teistes tubades on ajutised kardinad. Köögis pole isegi kardinapuud praegu. Elutoas ja magamistoas plaanisime vana parketi lasta ära lihvida, kuid nagu hinnapakkumistest selgus, on see üsna kallis töö. Põhimõtteliselt on odavam või sama kallis panna uus täispuidust parkett. Olin alati arvanud, et vana parketi lihvimine on selline säästuvärk, et uut ei saa osta. Tuleb välja, et hoopis kallis värk, kui tahad vana parketti ilusaks saada. Nii, et Rattahull vist laenutab lihvija ja teeb selle ise. Esikusse tuleb veel uus tapeet panna, sest Rattahull freesis juhtmed seina sisse. Elutoas tuleb uus lagi panna. Aga kõik see ei häiri üldse. Ise siin ju elame ja enda jaoks teeme ja nii kuidas jõuab. Oleks raha maksta ja osta kohe kõik, siis võiks muidugi kõpskingakestega valmis korterisse sisse marssida. Aga kas siis olekski nii seda tunnet, et ise oma kodu endale loodud.
Täna käisime veel ema juures viimastel riietel ja pudi-padil järgi ja olemegi siin. Mitmeid kordi ikka oleme üksteisele öelnud, et "mõtle, me olemegi oma kodus nüüd" ja ei jõua ära rõõmustada. Eks veel kohaneme ja harjume ja alles sätime asju oma käe järgi, aga ikkagi. Mingi aeg hakkan tasapisi kirjutama, mis me siis siin täpselt teinud oleme, sest need enne-ja-pärast-pildid on ikka kõige põnevamad. Muidu aga c'est la vie!
XOXX
1 arvamust:
Väga tubli oled :)
Postita kommentaar