Mhh... ma nüüd ei teagi. Kirjutada tahaks aga ei oska. Üldse ma vaatan, et mu postituste kvaliteet on viimasel ajal kõvasti devalveerunud. Istusin täna kodus ja jõin veini. Üksinda... nagu ma tavaliselt kunagi ei tee. Mul juba tükk aega seisis kodus üks eriline vein. Sain selle lõpetamiseks Aljoshalt ja ta tõi selle mulle ekstra Prantsusmaalt. Real thing. Mõtlesin, et see jääb mingiks eriliseks korraks: enne Soome minekut, Soomest tagasi tulles, või siis jälle enne Soome minekut või Soomest tagasi tulles empsiga juua. Siiani polnud seda teinud. Täna oli selline kurbade meeleoludega päev. Nii hullult kassis ära kogu praegune olukord. Töö on nii pask ja miski ei motiveeri mind seda tegema. Ootan igasuguseid vastuseid igalt poolt nagu hingeõnnistust. Jah hingeõnnistust tõesti. Soome tahaks. Ei saa. Või noh, tegelikult kui see oleneks meist kahest, võiksin ma homme päev minna. Aga ei olene. On nii palju asju, mis takistavad ja samas poleks nad ka takistuseks. Ja praegu peaks olema mu elu õnnelikem aeg. You know, nagu kurameerimise aeg. Ja eks ta ilus ongi aga igatsus on lihtsalt nii suur. Aga tõelised armastuslood on elanud üle palju pikemaid vahemaid ja palju raskemaid aegu ja saanud oma õnneliku lõpu. Ja nii ma siis mõtlesin, et praegu ongi see õige hetk see veinipudel lahti teha. Täitsa üksi. Kuna me alkoholi kodus peaaegu kunagi niisama ei tarbi, siis puudub meil ka igasugune korralik varustus. Korgitser on mingi vana kõpats. Üritasin korgitseri otsaga seda kilet siis katki teha ja oleks napilt stääbind ennast. Pika punnitamise peale, nii et käed olid punased, sain väikse osa korgist välja. Edasi ei liikunud see kuskile. Ja kujutage siis pilti kuidas ma kangutasin oma kvaliteetveini lahti nii, et veinipudel jalge vahel ja sikutan närust korgitseri. Lõpuks tuli kuskilt mingi ull jõud ja tõmbasin korgi nii suure hooga välja, et kõva plõks käis. Tõenäoliselt ehmatasin veini ära. Kallasin endale pokaali ja ülejäänud panin kappi tagasi veel erilisi hetki ootama. Panin peale ühe oma lemmikfilmi ja nautisin veini, mis algul maitstes oleks võinud vähe magusam olla (aga ma olen kuulnud, et need kõige paremad veinid ei olegi magusad). Mida edasi, seda paremaks läks ka maitse. Film oli nagunii hea. The Notebook. Korduvalt näinud seda ja teadsin nagunii, mis seal juhtub ja ikkagi. Ikkagi töinasin lõpus nagu hull. Jah. Loodan, et mul on ka õnn kogeda sellist suurt ja lõputut piirideta armastust. Ja peale pikki pikki aastaid on jälle tunne, et see võibki olla võimalik. Loodan, et mind ja teid kõiki tabab (või on juba tabanud) selline õnn.
Aga see postitus on juba üleliia sentimentaalseks ära läinud. (Ilmselt Võib-olla on asi joodud veinis). Whatever happens is meant to be. Sometimes it's just difficult to understand the reason...
XOXX
2 arvamust:
Merka, ma oleks võinud paljuski selle postituse ise kirja panna (kahjuks küll ilma veini ja Notebookita, mille järgi sa suure isu tekitasid). Ammu olen öelnud, et tahaks endale kodulooma, aga kohe üldse ei tahtnud ma endale seda kassi, kes mulle viimasel ajal nii päeval kui öösel seltsiks on. Peaks küll olema elu kõige õnnelikum aeg, aga mulle tundub, et kurbus on õnnest lihtsalt nii palju suurem tunne, eriti kui see õnn on mitmes mõttes kaugel (olgugi et samas justkui käega katsuda). Igatahes, i feel you.
:)
Eks me mitmeski mõttes ole samas paadis jah :)
Postita kommentaar