Jääda ellu...

Hoolimata suurest väsimusest, vaatasin praegu ära filmi, mille eile oma moodsa digiboxiga salvestasin.

Ei tea jah... Mõnel lastakse kuidagi peaaegu niimoodi märkamata elu ära elada. Mõni peab hirmus palju vaeva nägema. Heino Seljamaa.

Tegemist on mõnes mõttes mulle natuke lähemal (kui average vaatajale) seisva isikuga ja mitmes mõttes mind isiklikul tasandil puudutava filmiga. Olgem ausad, tahtis pisar silma tulla küll. Ja mitte võib-olla isegi sellepärast, et kahju oleks. Šokeeriv oli ka. (Treilerit vaadates seda ei ootaks). Armastus oli ka, ja väga suur veel. Vahepeal tundus, et oli püütud üle pingutada, aga tegelikult polegi midagi pingutada. Miskipärast jäi filmist kõige eredamalt meelde üks eriti ilus ja tabav looduskaader. Täitsa hästi tehtud film. Valusalt aus, ausalt valus.

Ja tahes-tahtmata kipun paralleele tõmbama.

XOXX