Siis, kui me maakad olime...

Ronin nüüd veits koopast välja ja panen midagi kirja, et oleks näha, et blogis ikka elu käib. Õigemini ilmselt tuleb rohkem pilte, kui juttu. Aga endiselt on mu peas koguaeg mitu mitu teemat, millest ma tahaks kirjutada, et kasvõi enda mõtteidki korrastada aga no ei jõua. Selline trall käib koguaeg. Maa, koosviibimine, sünnipäev, tüdrukute õhtu, nädalavahetusel ootab ees pulm, siis jälle sünnipäev ja veel üks sünnipäev ja nii see suvi läheb. Ja näiteks peale maalt tulekut olime nii väsinud, et asjad said kodus oma koha peale alles kolmandal päeval.
Maal oli tore. Kuigi vihma tuli ka ikka mõnel päeval, saime ikkagi kõik palju väljas olla. Ausalt öeldes oligi see kõige mõnusam, et Liisu ärkas, sõi ja läks välja. Kõndis, roomas, istus, lamas, kaevas, kraapis, katsus lilli, sõi marju, jälgis issi-emme tegemisi ja lihtsalt avastas maailma hästi palju. Muidugi tuli ka seda ette, et Liisu toimetas mädanenud õunadega ja kaevas sipelgapesa üles aga üldiselt sai tal lasta üsna vabalt toimetada kinnises aias. Kuna olen ise eluaeg korteris elanud ja kodu otsides ma otseselt oma maja järgi ei õhanud, siis selline vabalt väljas käimine ja olemine panid veits mõtlema küll, et jaaa, nii hea ja mugav oleks. Küll aga ei tunne ma linna jõudnuna üldse puudust kanalisatsiooni puudumisest, puupliidist ja muust sellisest. Kõigega harjus muidugi ja sai veekeetjaga kiiresti sooja vett kui oli lapse kakapeput vaja pesta jne. Aga lihtsalt vahel tundus küll, et hommikul jõudis kõht ikka väga tühjaks minna enne kui sai tuli pliidi alla ja pudru valmis või, et tavaline nõude pesemine oli nii tüütu, kui pidi nõusid pesukausis loputama. Lihtsalt mõtlesid aeg-ajalt, et miks lihtsad asjad peavad ka nii keerulised olema...
Eniveis, jagan mõndasid pilte, mis maal said tehtud. Enamikel tähtsatel hetkedel muidugi fotokat käepärast polnud ja näiteks kui oli suur surnuaia püha, kus Liisu oli mega nunnusti riides, olid mul fotokas ja telefon üldse maha jäänud ja mitte ühtegi pilti ei saanud. Aga noh, midagi ikka.