Tegelikult võiks öelda, et isegi üle mu ootuste hästi on läinud. Arvasin, et kodus saab olema hullumaja, lapsed kisavad näljast ja igavusest, ei maga ja on rokased, rääkimata veel endast või kodust. Tegelikkuses on praegu trehvanud nii, et lapsed teevad asju nö "üksteise alla": üks magab teine sööb, teine magab, esimene sööb, kakab jne ja selliseid hetki, kus mõlemad lapsed korraga näiteks näljast röögivad, polegi olnud. Õnneks on Liisu ikkagi nii palju suur ka, et tema jaksab oodata söömise või mähkmevahetusega. Õieti ei tunne ta minu meelest nende järgi üldse vajadust ja unustaks söömise täiesti ära, kui ma ise teda sööma ei paneks.
Ja isegi välja olen ma kahe lapsega täitsa edukalt saanud. Eks see on ka selline osav majandamine, et endale osa riideid selga, ühele lapsele osa riideid selga, teisele lapsele osa riideid selga, ühele kõik selga jnejne. Tuppa tulek on kohati isegi keerulisem, sest seni, kuni ma maja ees vankri ühe klõpsatusega kinni tõmban, jõuab Liisu joosta kõige sügavamatesse porilompidesse hüppama ja ei taha tuppa tulla, kuigi tita juba niheleb. Või näiteks kui muidu on Liisu tubli ise trepist üles tulija, siis nüüd kahel korral on ta ennast lihtsalt esimesel korrusel trepile pikali visanud ja edasi ei tule. Mis mul muud üle jäi kui Liisu kaenlasse võtta ja teine laps oli nagunii kookoniga teise käe otsas ja ülesse tulla. Ise veel mõtlesin, et hea, et me vaid teisel korrusel elame. Järgmisel korral jätsin Liisu trepile lebama ja viisin tita ülesse ära. Lootsin, et Liisu tuleb siis ikkagi ise järgi aga ei, lamas seal trepil, kuni ma siis ta ka üles tassisin. Ja siis on juba endal palav ja tital palav ja Liisul jonn, et tuppa pidi tulema jne. Aga tegelikult pole asi nii hull midagi ja vahelduseks õue saamine kompenseerib selle kõigi jaoks.
Muidugi on ka hetki, kus ma söödan titat ja Liisu avastab kraanikausi alt kapist kartulid ja tassib mulle mullaseid kartuleid diivanile või loobib neid mööda tube laiali ja mina saan ainult öelda talle, et "ei tohi, ära palun tee, see ei ole mänguasi" aga tema ei tee väljagi. Või siis tahan hommikul, seni kuni tita tudub, Liisu pesta ja riietada ja ära sööta aga Liisu miskipärast ei taha lihtsalt koostööd teha ja kui viin ta vannituppa pesema, siis ta pistab kileda häälega kisama ja ajab juba niigi kerges unes tita päris ülesse. Või siis söömise ajal kallab piima maha või teeb midagi muud, mille peale ma saan korraks kurjaks ja küsin ärritunult, et "miks sa nii teed?" ja siis kohe kahetsen, et ärritusin, sest ega tema ju ei tea, et nii ei olegi sobilik teha või nii ta teeb emmele tööd juurde. Ja üleüldse pole mul mõtet ärrituda, sest Liisule teeb see vaid nalja. Nii, et neid hetki, kus korraks on närv püsti, on ikka küll, aga üldjoontes on tegelikult kõik hästi ja jõuan nii nõusid, kui pesu pesta, süüa teha ja ka mänguasju elamisest kokku korjata. Naised on lihtsalt leidlikud ja osavad multitaskijad.
Ilmselt siiski kõige selle juures kannatab Liisu kõige enam, sest tunnen ise kuidas temaga tegelemiseks jääb aega palju vähem ja siis ta longib ise mööda tube ringi või kallab mänguasja kasti ümber või sorteerib köögikapist asju välja. Teinekord jätangi nõude hunniku kraanikaussi, kui tita tegelemist ei vaja ja teen Liisuga midagi või lihtsalt kaisutan, kõdistan ja nunnutan teda. Küll Rattahull need nõud õhtul ära peseb.
Parasjagu on meil selline aeg ka, et Rattahull sai ühe hea lisatöö, millest me loobuda ei saanud ja praegu teeb ta tööd 7 päeva nädalas, nii et seda lastega üksi kodus olemist saan harjutada küll ja küll. Õnneks on õhtuti ta ikkagi kodus ja teinekord algab see tema "õhtu" juba kella kolmest päeval, nii et saab ta ikka kodus ka olla.
Ja mis veel aitab terve mõistuse säilitamisele kaasa, on magamine. Saan juba täitsa piisavalt öösel magada ja seetõttu olen ise päeval puhanum ja tegusam. Uus beebi sööb õhtul, kui magama lähme umbes üksteist-poolkaisteist, siis ühe korra öö jooksul umbes kella nelja paiku ja järgmine kord juba hommikul seitse-kaheksa, kui Rattahull nagunii juba üleval on ja meie jaoks ongi hommik. Ja ka päeval ei ole iga kahe tunni tagant tissitamist, vaid üldjuhul kolme tunni tagant ja teinekord neljagi. Liisu ööuni kestab viimasel ajal 13 tundi jutti, nii et õhtud ja hommikud on täitsa rahulikud. Isegi tita kisa öise mähkme vahetamise ajal ei ärata Liisut. Ka päeval teeb Liisu korraliku 2-2,5 tunnise une. Nii, et oleme ise saanud täitsa hästi puhata ja ka õnneks lapsed.
Sai nüüd kiire ülevaade meie elust praegu. Vahepeal alustasin juba sünnituse muljete postitust ka, aga see jäi mul pooleli. Küll selle ka lõpetan üks päev ja nagu ikka katsun oma paljusid muljeid ja mõtteid siin jälle jagada.
XOXX
2 arvamust:
Väga tubli! :) Kõige olulisem ongi olla hästi organiseeritud.
Just, väga tubli!! :)
Postita kommentaar