Teadaanne...

Annan teada, et ma ei ole enam rase! Juba nädal ja mõni päev peale. Meie uus beebi otsustas tähtajal endast agaralt märku anda ja järgmise päeva esimestel tundidel ta siia ilma sündis. Kuna enne mingisuguseid märke lähenevast sünnitusest polnud, olin juba valmistunud, et kannan jälle kaks nädalat üle. Kui õigel päeval valud peale hakkasid, olin ma väga üllatunud, et kas tõesti nii kohusetundlik tüdruk, et tuleb täpselt tähtajal. Igal juhul on väga hea meel, et seekord rasedus pikemaks ei veninud.
Veel õnnelikum olen ma selle üle, et meie pisitütrega on kõik hästi, et ta sündis siia ilma loomulikul teel ning nüüd saame teda iga päev imetleda (ja tema paljusid kakaseid mähkmeid vahetada). Sünnituse muljetest kirjutan ehk mõni teine päev paar sõna aga ütlen nii palju, et kuigi seekord läks kiiremini küll, siis ma ei ütleks, et oleks palju kergem olnud nagu paljudel naistel enamasti teisel korral on.
Nüüd kohaneme kõik kodus uute oludega. Mõni päev tundub, et on ikka täitsa hullumaja, ei jõua süüa või pesemas käia ja Liisu jaurab nagu kiuste koguaeg ja teine päev vaatad, et ah, täiega hästi saab kõigega hakkama. Eks nendest muredest ja rõõmudest on ka omajagu kirjutada.
Aga selline see meie uus beebi on.

Haiglas esimestel päevadel tundus mulle, et ta on hoopis teistsugune beebi, kui Liisu oli. Vist suuresti sellepärast, et Liisu oli väheste heledate juustega ja heleda nahaga, kuid sellel beebil on palju rohkem juukseid, mis on hoopis tumedad (meie Rattahulluga oleme mõlemad heledamat sorti peaga) ja nahk on tal ka palju jumekam (kuigi beebid vist pididki jumekamad olema, lihtsalt Liisu oli heledake). Kodus vaatan meie beebit ja Liisu esimesi pilte ja tegelikult on nad näost siiski üsna sarnased. Kuid eks aeg näitab ja tegelikkuses on ju igaüks oma nägu.
Ühesõnaga kõik on täitsa hästi ja piiritut ning tingimusteta armastust on nüüd meie kodus veel poole rohkem. Jõudu mööda annan siin ka oma muredest ja rõõmudest ikka teada.

XOXX