Peale seda esimest korda läksime siis veel. Ka järgmisel korral Liisu päris kõike kaasa tegema ei soostunud, kuid juba huvitas teda asi rohkem ja emme ei pidanudki ainult enda jaoks vehkima. Peale tantsuringi mängumaal mängides oli aga kisa rohkem, sest endiselt oli vaja tal just neid asju, mis teiste käes olid ja näiteks peale-istutavad autod olid alati suureks tüliõunaks nii, et vibusse viskamisest ja kisamisest me ei pääsenud. Nagu ma siin varem ka maininud olen, siis püüan ikka Liisuga käia igal pool, et me kodus ei passiks terve päev. Kuna sügisilmad olid heitlikud, siis tunduski beebikool sellisel puhul kõige parem variant. Ja juba kolmandal korral oli asi veelgi parem. Liisuga sai laulu- ja tantsuringis ikka päris palju juba kaasa teha ja näha oli, et talle endale ka see meeldis. Küll ta nõksutas rõõmsalt põlvi, keerutas ja plaksutas, oli nõus vahetama kõristid rütmipulkade vastu ja mõmmid pallide vastu ja seda ilma igasuguse kisata. Samuti ei olnud tal tarvis teistelt asju ära kiskuda, vaid sai aru, et mänguasju ja tegevust on mujalgi.
Vahepeal oli nohude ja antibiotside aeg ja teinekord oli emmel raua-aneemia tõttu väsimus peal või käisime hoopis õues ja beebikooli väga ei jõudnud. Kui need mööda läksid ja väljas oli hommikuti külm, siis seadsime sammud jälle tuttavat teed pidi beebikooli ja oleme seal käinud pikka aega juba 2-3 korda nädalas. Kui esimestel kordadel tundus see väsitav ettevõtmine, sest koguaeg oli vaja Liisu järgi joosta ja vaadata, et ta kelleltki midagi ära kiskuma ei läheks ja endal oli piinlik, kui sinu laps üle mängumaa jonnakalt kisas, siis nüüd on beebikoolis käimine oodatud ja nauditav tegevus meie mõlema jaoks. Lapsel on hommikupoolik sisustatud ja emme saab ajada paar sõna juttu mõne teise emmega. Üldiselt ma ei ole väga selline, kes võõrastega kohe tutvust sobitama läheks, kuid kui lapsed teevad midagi koos toredat, siis ikka kommenteerib üks või teine ja jutt läheb edasi. Seni kuni üks lastest otsustab jooksu panna ja emmel on vaja järgi vudida. Need emmed, kes seal regulaarselt käivad on väga toredad ja enamikega on meil täpselt sama vanad lapsed nii, et ühiseid teemasid ikka on. Ja no minu suur kõht on ka alati see, mis on heaks jutuotsa lahti tegijaks, sest ikka tullakse küsima, et kuna ja kuidas jne. Nagu öeldud, siis eriti naudib beebikooli Liisu. Muidugi tuleb endiselt ette kordi, kui ta läheb lauluringi ajal hoopis korraks liumäest alla laskma või otsustab, et just nüüd võiks aedikust välja minna. Aga nüüd on teda hoopis lihtsam tegevuste juurde tagasi meelitada ja paljuski asjades on ta lausa eeskujuks. Ka pärast ühistegevusi mängib Liisu teiste lastega ilusti ja mingit asjade kiskumist pole ma ammu näinud. Koos teiste lastega istutakse kööginurgas laua ümber ja mängitakse teepidu ja peale-istutavate autodega mängitakse hoopis nii, et üks istub peal ja teine lükkab. Kui keegi tuleb Liisult midagi käest ära võtma, siis enne, kui teine emme jõuab oma last keelama tulla, on Liisu juba vabatahtlikult asja ära andnud. Enamasti saab Liisu kurjaks vaid siis, kui emme võtab ta kelgurajalt ära, kust ta on juba miljon korda alla lasknud. Muidu ma ei võtakski teda sealt ära aga alla võib lasta vaid kelgu peal ja emme ei saa Liisuga üles ronida, et teda kelgu peale panna. Nõnda ronib Liisu ise üles ja tuleb pepu peal alla, kuid siis on see oht, et sõrmed võivad hoo pealt rullikute vahele jääda. Õnneks seda veel juhtunud pole, kuid Liisu läheb seal üha julgemaks ja nii kardan, et üks hetk juhtub. Teinekord on mõni teine emme abiks ja siis saab Liisu kelguga ka alla lasta ja siis on tal nägu eriti naerul.
Aa, siis on ka Liisu pahane, kui ma teda ronimisdžunglisse ei lase, sest sinna on sellised sissepääsud, et ma ise ei saa järgi minna talle oma suure kõhuga. Korra pani Liisu nii märkamatult plehku, et ta oligi seal ronimas juba. Ja muidu on see täitsa eakohane ja ohutu, kuid ühes kohas, kust saab liumäelt pallimerre lasta, ei saanud Liisu aru, kust üles saab. Püüdsin talle näidata ja suunata, olles ise teisel pool võrku, kuid ta ei saanud aru ja üritas mööda liumäge üles tagasi saada, mis muidugi ei õnnestunud. Siis hakkas Liisu mulle ütlema, et "opa opa", kuid mina olin ju väljaspool ja ei saanud seda teha. Liisu ei saanud aru, et miks emme ei tule ja hakkas "emmetama" ja lõpuks haledalt nutma ja nii pidingi paluma ühel teisel emmel oma laps ära tuua. Nii, et sellest on kahju, et Liisut sinna turnima ei saa lasta, kuna igasugune ronimine talle väga meeldib.
Ja nüüd mul ongi jube kahju mõelda, et varsti me enam Liisuga ei saa seal käia. Kui rääkisin Rattahullule, et vahel on mõni issi ka oma lapsega seal, siis lubas ta isapuhkuse ajal ise Liisuga sinna minna, kuid see isapuhkus on üsna lühike ja nii jääb meil beebikooli ilmselt väga pikk paus. Kujutan juba ette, kuidas Liisu siis hommikuti käib välisukse juures ja korrutab "õue õue" või võtab oma papud ja üritab neid jalga panna, sest täpselt nii ta teeb nendel hommikutel, kui me kuskil ei käi või kui ta lihtsalt juba väga õue tahab. Ilmselt hakkame siis palju õues jalutamas käima, kui talv väga käre ei ole või tuleb toas midagi huvitavat välja mõelda. Igal juhul on mul väga hea meel, et selline ringis käimine ja ühistegevused on Liisule õpetanud jagamist ja kannatlikust ning ta saab ilusti aru, kui emme seletab, et "oota, teine tita mängib sellega praegu". Sellest viimasest tundub tal eriti puudus olevat, sest mulle tundub, et ta on enamasti koguaeg nii kärsitu ja tahab kõike saada nüüd ja kohe. Loodan, et ta seda sheerimist nüüd päris ära ei unusta, sest seltsiv on ta nagunii ja tahab teiste lastega olla, kuid sellisel juhul on see jagamise ja oma korra ootamise oskus hästi oluline. Ja oma peas mõtlen, et järgmine sügis on meie uus beebi juba nii suur, et saan mõlema lapsega käia 1-2,5 aastaste ringis, kus me praegu Liisuga käime nii, et Liisu beebikooli päevad pole veel vast loetud. Praegu käime aga nii kaua kui võimalik, et Liisul oleks vahva ja ise loodan, et ehk saab juba sünnitama minna, kui seal hoogsalt lapsega koos kükitada ja tema järgi joosta.
XOXX
0 arvamust:
Postita kommentaar