Kui rääkida asukohast, siis see meile väga meeldib. Tegemist on eramajade piirkonnaga, kus on mõned väiksemad kortermajad. Kant on väga rahulik, mingit autode voorimist pole. Meie enda maja ja trepikoda asub tupiktänavas nii, et saan Liisuga välja minnes ta maha panna toimetama ja näiteks ise autost käru kokku panna ning samal ajal ei pea ma kartma, et kohe auto kuskilt tuleb. Samuti on ümberringi olevad tänavad sellised pisikesed ja käänulised ja risti-rästi, nii et mingit "põhitänavat" lähedalt mööda ei jookse. Ainuke kõvem hääl, mis väljast kostub, on kõrval tänaval korra tunnis sõitev buss. Elame muidu ka kahe raudtee vahelisel alal ja võiks arvata, et pidevalt kostub rööbaste ja rongi kolinat. Tegelikkuses on uued reisirongid nii vaiksed, et neid ei kuule üldse ja kaubaronge liigub väheneva transiidi tõttu tänasel päeval suhteliselt vähe. Kui meil aknad on kinni, siis ei kuule ühtegi rongi ja ka muidu ei kuule ma neid või ei ole nad kuidagi häirivad. Nii, et kokkuvõttes on siin vaiksem, kui mu ema juures linna äärses asulas. Mainisin ees pool, et eramajade kant. Sügisel oli tore, kui majade vahel jalutades olid mõne õunapuu oksad, vaarika- või arooniavarred üle aia tänavale ulatumas ja Liisu läks alati saaki korjama. Enamasti ma ei keelanud ka aia taha kukkunud õuna võtta ja ükski peremees või perenaine lapse peale pahaseks ka ei saanud. Kohati nagu tundubki, et me elaks kuskil Võru või Põlva linnas, kus ongi väiksed tänavad ja eramajad aga kõik vajalik on siinsamas.
Eluks vajalik on kõik parajal kaugusel. Koolini on 10 minutit jalutada ja sügisel, kui aken oli lahti, oli isegi kuulda kehalise kasvatuse tundides laste hõikeid. Lasteaed on sama kaugel, kuid praktiseerib Waldorf-pedagoogikat ja seetõttu minu esimene eelistus ei ole. Järgmised variandid on 20-minutilise jalutuskäigu kaugusel, mis on ka täiesti okei. Selver, Säästukas ja Konsum ning kaks apteeki on kõik 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Kui ma Liisut rohkem ja pikemalt kärutada jõudsin, siis oli täitsa tavaline, et käisin jala poes. Lisaks on sama kaugel või lähemalgi kiirtoidukohti, lillepood, pizzakoht, söögikoht, mõni kaltsukas, mitu bensukat jms. Kesklinna sõidab autoga äkki viis minutit? Pole aega võtnud. Kesklinnas käin suhteliselt harva ja kui vaja shoppama minna, siis käime hoopis enamasti Lõunakas, kuhu autoga saab veel kiiremini (pole aega võtnud). Lähim mänguväljak on kooli juures ja lapsega kärutab sinna umbes 15-minutit. Tegemist on suhteliselt väikse mängukaga aga põhilised asjad on olemas ja seal käisime Liisuga palju. Huvitavamad ja suuremad mängukad jäävad juba 20-25 minuti kaugusele ja mõnikord võtsime need retked ette aga kui arvestada edasi-tagasi kärutamise aeg ja muidugi veel mänguväljakul veedetud aega, kust laps enamasti ei taha ära tulla, siis kujunesid need retked suhteliselt pikaks ja pidi hästi planeerima ja enamasti muutus tagasiteel Liisu ikkagi juba tiba kärsituks või näljaseks vms. Ainukesena tunnengi puudust sellest, et siin maja juures ei ole ühtegi lihtsalt liivakasti ja pingikest, kuhu saaks Liisuga "kahe sammuga" minna. Kuna enamus on eramajad, siis on kõigil oma aiad ja oma liivakastid ja ilmselt ei nähta vajadust siia mingit pisikestki liivakasti või liumäge panna. Tegelikult üks väike liivakast on meie maja teises otsas kellegi akna all aga see on kellegi enda pandud ja ei tundu ühiskasutatav olevat. Mulle tundub, et see on ühistu esimehe oma, sest see on tema akna all ja neil on ka väiksemad lapsed. Mõtlesin järgmisel kevadel uurida, et kas meie võiksime ka seal vahel mängimas käia või võime siia maja otsa enda akna alla ka liivakasti panna. Praegu on nii, et kuna ma kaugele ja pikalt nagunii kärutada ei jõua hästi, siis käime siin majade ümber Liisuga niisama kõndimas ja siis Liisu uudistab põõsaid või käib teiste trepikodade uste taga või vaatab aedades olevaid koeri vms ja sellest talle praegu täiesti piisab väikseks vahelduseks aga hiljem oleks küll hea, kui õues leiduks tegevust ka siinsamas. Selles suhtes oli mu ema juures hea, et viiekordsete majade vahel oli iga maja taga liivakast ja liumägi või turnikas ja seda tõesti iga maja juures.
Kui korterist endast rääkida, siis kõige suurem selline mitte nii hea üllatus on see, et wc ja vannituba on külmemal ajal täitsa jahedad. Mingid õhutustorud avanevad praktiliselt otse välja või noh auku vetsu seinas ei ole aga toru läheb ülesse ja sealt kuidagi otse välja (ma täpselt aru ei saanud Rattahullu jutust). Eelmised omanikud olid vist tahtnud mingit remonti ka alustada ja vetsul puudus tagasein, kõik torud olid näha ja välissein samuti. Rattahull on sinna küll nüüd uue kipsseina ehitanud, kuid jahedam on wc-s ikkagi. Ka vannituba on külmema ilmaga jahedam, kuid õnneks on seal radikas. Aga noh selle kütmisega on ka siin naljakad lood. Kütma hakati 1. oktoobrist. Septembri lõpus olid ilmad üsna jahedad ja septembri viimaseks päevaks langes temperatuur toas 18 kraadini ja elamine oli suhteliselt jahe meie jaoks. Järgmisel päeval lükati küte sisse. Põhiline kütmine käis öösiti sest hommikuks oli alati temperatuur toas tõusnud, kuid päeva jooksul see tavaliselt ei tõusnud. Nädalaga küteti korter 25 kraadini ja mõtlesin, et kas nad on hulluks läinud ja kütavad koguaeg nii üle, sest 25 oli meie jaoks jälle palju ja öösel ei saanud enam magada aga akent ka ei saanud terveks ööks lahti jätta. Siis aga keerati küte kinni ja nende 4 nädalaga on lihtsalt temperatuuril lastud langeda 19 kraadini, vahel 18-koma-midagi. Hetkel saab toas ikka lühikese varrukaga käia aga hommikuti teki alt tulles tundub küll elamine jahe, nii et nõks võiks soojem olla. Mingi õrn sussutamine küll käib vahepeal ja radikad jääkülmad pole aga soojad nad ka pole. Võib-olla on see mingi nende kokkuhoiu taktika praegusel ajal, kui väljas veel nii külm pole ja temperatuur õues kõigub päris palju. Eks saab näha, mis talvel olema hakkab. Eelmised omanikud väitsid, et tegemist on sooja korteriga...
Ja teine asi selle korteri puhul on see, et ma ei ole mitte kuskil näinud niiiii suuri ämblikke! Olen siin selle aja jooksul näinud kolme ämblikku ja ühte koibikut. Kõik ämblikud olid suured ja paksud nagu suure maasika rohelised otsad. Koibikul olid niiiii pikad jalad, et tema läbimõõt oli juba minu peopesa suurune. Minu jaoks, kes ma ämblikke paaniliselt kardan, on see väga hirmus ja selliseid siin nähes vaata, et ära ei minesta. Iga kord on õnneks Rattahull kodus olnud ja need hiigelämblikud ära likvideerinud aga kui teda ei peaks olema, pean vist Liisu saatma neid kõrvaldama.
Naabrid on siin ka huvitavad. Kuna tegemist on väikeste kortermajadega, kus trepikojas on vaid viis korterit, siis ka kõrvalmajade ja trepikodade elanikud on nagu naabrid, sest paratamatult on kõik näha ja teada, mitte nagu suurtes paneelikates, kus ühes trepikojas on nii palju kortereid nagu meil terves majas. Kes millise autoga sõidab on nagunii teada, kuid lisaks märkad ka inimeste muid harjumusi. Näiteks vastasmajas elab "kasukanaine" kes käib nii suvel kui talvel oma rõdul paksu karvase kasukaga suitsetamas. Siis tundub vastasmajas olevat üks üksikema kahe lapsega, kellel käib hästi tihti sõbranna külas ja algul arvasime, et nad elavadki seal koos. Siis tolle sama maja ühe korteri elanikud on "ööloomad", sest kui ma öösiti vetsus käin, siis peaaegu alati põlevad neil tuled ja seda nii kell 1, kell 3 kui ka kell 4 hommikul. Teisel pool maja olevas kortermajas elavad suuresti vist vanemad või autodeta inimesed, sest neil parkimiskohti väga palju ei ole ja needki on tühjad. Kõrval trepikojas elab perekond, kus perepea tundub eriti ülbe, ise praktiliselt kunagi ei tereta, pargib meie autole hästi lähedale, et võimalikult ebamugav oleks välja tagurdada ja oma koera tagant junne ei korista. Tööl ka ei käi ja hängib lihtsalt palju ringi, toimetab siis auto kallal või istub oma trepikoja ees pingil, loeb raamatut või suitsetab. Üldse tundus meile suvel, et meie maja inimesed ei käi üldse tööl, sest koguaeg olid autod maja ees ja tegemist ei paistnud olevat selliste inimestega, kes bussiga tööl käiks. Nüüd tundub, et ilmselt oli tegemist mingite pikemate puhkustega ja mõni naisterahvas on ka vist õpetaja, sest sügise saabudes on ikka enamus autod päeval ära. Meie trepikoja inimesed on suhteliselt normaalsed. Eks nende puhul on ka meil omad tähelepanekud aga meil kõigil on omad veidrused. Ühele naabrimehele suutsin ma esimestel päevadel sisse tagurdada. Õnneks põrkasid täpselt kokku kärukonksud ja kummalgi autol midagi viga ei olnud. Aga peale seda tundub mulle alati, et see naabrimees on koguaeg tõre või kuri. Ülemised naabrid tunduvad muidu korralikud inimesed aga on kohutavad kola kogujad. Nad elavad kõige ülemisel korrusel ja nendega samal korrusel pole ühtegi korterit ja keegi sinna rohkem ei käi praktiliselt. Selle tulemusena on nende korteri ukse tagune pidevalt mingit kraami täis. Okei, ma saan aru, et neil on seal üks kapike, kus hoiavad jalanõusid või kes teab mida. Aga lisaks seisab seal vahepeal tükk aega pesumasin või külmik. Siis näiteks hoiustavad nad seal mitu kasti oma talveõunu ja ka kartuleid ja mahlasid. Vahepeal tegid nad remonti, siis oli ukse taga parketti, siseuksi, liiste, tööriistu, värviämbreid jms. Ja nagu sellest veel vähe oleks. Nende korrusel asub siiski ühiskasutatav rõdu, mis on meil ja neil kahe peale. Oma magamistoa rõdul me pesu ei kuivata ja teeme seda seal poolenisti varjulisel ühisrõdul nii, et mina sinna korrusele ikka käin. Nende pesunöörid on seina poolsed ja terve seina äär on staffi täis. Kui kolisime siia, siis tehti üsna varsti suurpuhastus ja rõdule ei jäänud väga midagi. Nüüd, kui neil remont oli, on seal jälle mingid keraamilised plaadid, kontoritool, vana radikas ja kes teab, mida kõike veel. Isegi keldris koridoris oli vahepeal nende remondiasju igal pool. Ja kõik see kola mulle tõesti ei meeldi. Praegu loodame, et ehk nad koristavad ikka mingi aeg ära aga kui asi hullemaks peaks minema, siis tuleb ühistul midagi ette võtta, sest tegelikult on selline ladustamine tuletõrje ohutusnõuete rikkumine ja sellele me kavataseme siis ka rõhuda.
Siis on nii meie majas kui ka vastasmajades hulgaliselt selliseid naabreid, kes nii päeval kui ka öösel ei võta pakse kardinaid või ruloosid eest ära. Meil on niigi pimedat aega palju, miks nad tahavad ka päeval koopas elada? Kardinaid konkreetselt ei liigutatagi. Saan aru, et majad on vastastikku ja õhtul tule põledes on tõesti sisse näha aga päeval? Ma tõmban esimese asjana hommikul kardinad eest. Köögis pole meil siiani kardinaid ja mind ei häiri ka, kui keegi näeb, kuidas ma seal nõusid pesen või süüa teen. Samuti ei asu meie majad mingi liiklusrohke tänava ääres või kust jalakäiad pidevalt mööda voorivad, liikumist on üldse väljas vähe ja ma tõesti ei saa aru, mida need inimesed kardavad. Ma üldse ei liialda ja neid kortereid on päris palju, kellel on kõikides tubades kardinad ja rulood ees ja elatakse koguaeg koopas. Võib-olla käivad päevad läbi paljalt ringi...
Üldiselt on siin nii, nagu mõnes väikses kohas. Kuna kortereid on vähe, on kõik naabrite kohta teada. Kes, kuna, kus käib, kellel on parasjagu külalised, kes tõi uue teleka koju või kes on pikemaks ajaks ära sõitnud.
Eks igal pool on omad head ja vead ja veidrused. Meie oleme siiani aga väga rahul ja korduvalt oleme ikka leidnud uusi põhjuseid, miks meile siin väga meeldib. Loodan, et ajapikku tuleb neid veelgi ja ebameeldivaid üllatusi on vähe.
Nagu varemgi öeldud, meie oma Morna linn.
XOXX
0 arvamust:
Postita kommentaar