Aeg-ajalt ma käin kirikus. Juba umbes teismelise ajast peale ma arvan, ei mäletagi. Ema on mind kirikusse viinud nii pisikesest peale, kui ma mäletan. Mind on ristitud õigeusu kirikus ja mingi püha ajal kevadeti viis ta mind alati sinna. See oli alati pikk teenistus vene keeles, millest ma midagi aru ei saanud. Varases teismelise eas sattusin ma ühte baptisti kogudust külastama ja seal ma olen kõik need aastad vahelduva eduga käinud. Ma olen ilmselt see "pühapäeva" kristlane, kes tegelikult ei käi kirikus isegi mitte iga pühapäev ja igapäeva elu päris kristlasena ei ela. Kirikus käin nii, nagu juhtub, palju oleneb ka sellest, milline eluperiood hetkel on. Eks see on ikka nii, et kui ajad on raskemad, siis otsid ka rohkem tuge. Seoses lastega on nüüd olnud mõned aastad, kus olen kirikusse väga harva jõudnud. Paar korda sai küll tita(de)ga ka käidud, aga ega siis suurt keskenduda ja kuulata ei saa ikka. Nüüd on titad suuremad ja kui just Rattahullul ei ole vaja tingimata tööd teha pühapäeva hommikul, siis olen püüdnud minna. Mulle meeldib seal käia. Just selles Kolgata koguduse kirikus, sest seal on nii mõnus õhkkond. Inimesed muidu suuresti ilmselt arvavad, et kirikutes käivad ainult vanad inimesed. Seal on just hästi palju noori - kooliealisi, tudengeid ja minu vanuseid pereinimesi (keda ma ka ikka pean noorteks). Õhkkond on vaba ja miski pole sunnitud, saad seal rahulikult istuda ja mõelda ja pärast mõnelt tuttavalt küsida, kuidas läheb. Kõigil on lapsed kaasas, kes on koridoris või lastetoas või pühapäevakoolis. See selleks, igatahes jah, mulle meeldib.
Tänaseks on lapsed natuke aega terved olnud ja Liisu avaldas tungivat soovi minuga kaasa tulla. Mõtlesin, et las ta siis tuleb. Kuna läksin üksi, siis Saara jätsin koju. Jõudsime ilusti kohale. Jätsime üleriided rippuma ja vahetasin Liisul jalanõud. Tema oli juba lummatud ringi jooksvatest lastest ja arvas ilmselt, et me oleme kuhugi mängutuppa tulnud. Teenistus oli algamas ja läksime saali. Tagaseinas on suur valgustatud rist.
Kirikus on ikka valge aga see kodulehel olev pilt on ilmselt efekti mõttes pimedas tehtud. Istusime pingile ja Liisu vaatas huviga ringi. Nähes suurt risti seinas, ütles Liisu kõva häälega "Oooo, kui ilus surnuaed!". Õnneks veel teenistus alanud ei olnud ja saalis oli veel sagimist aga lähedal olnud inimesed said küll ilmselt naerda. Rääkisin õhtul kodus Rattahullule ka seda seika ja no nüüd tundub see veel eriti naljakas. Aga muidu oli ta hea laps. Uudistas ringi veidi, kuid püsis ikka minu juures ja kui lapsed kõik pühapäevakooli tundi läksid, siis leidis Liisu, et tema peab ka minema sinna, kus kõik teised. Mis siis ikka. Saatsin ta kõige pisemate rühma, mis oli alates kolmandast eluaastast, kuid see paistis talle täitsa eakohane olevat ja nelja kuu pärast ta ongi kolmene. Ise sain ilusti seni saalis istuda ja pärast tuli Liisu ka veel minu juurde. Kui ta väga häälekalt jutustama hakkas, läksin temaga kõrvalsaali, kus samuti on pilt ja heli aga lastele on väike mängunurk. Peale teenistust hakkasid lapsed jälle ringi jooksma ja siis ei tahtnud Liisu kuidagi riidesse panna, sest see ringi jooksmine tundus nii põnev. All in all Liisuga annab väga edukalt juba kirikus käia. Nüüd tuleb talle veel selgeks teha, et iga koht, kus rist on, ei ole tingimata surnuaed.
0 arvamust:
Postita kommentaar