Kui killud toovad õnne...

... siis meie saame küll varsti väga palju õnnelikumaks.
Paar nädalat tagasi, laupäevasel päeva,l oli Rattahull koolis (ta käib jälle tarkust taga nõudmas) ja mina lastega kodus. Pesin köögis hommikuseid pudrukausse, kui kuulsin elutoast suurt mütsatust ja klirinat. Tormasin kohale ja seal lebas meie telekas.

Liisu oli kuidagi kapi peale roninud ja libisenud vist ja teleka ka alla tõmmanud. Ise ta pihta ei saanud ja Saara ka õnneks mitte aga ehmatus oli suur. Mis kõige hullem, siis see teleka jalg oli klaasist ja kõik kohad olid peenikesi klaasikilde täis. Liisu püsis ehmatusest diivanil ja Saara oli ka uskumatult sõnakuulelik, kui keeleasin tal diivanilt maha tulla ja sain selle segaduse enam-vähem likvideeritud. Teleka pilt oli pärast selline vahva triibuline.

Õnneks meenus mulle, et meil on ju kodukindlustus ja me peaks kõik võimalike variantide vastu kindlustatud olema. Natuke mässamist, piltide ja paberite saatmist ja paari päevaga oli meile telekas hüvitatud. Ostsime uue ja suurema asemele. Rattahull tunnistas, et natuke oli isegi hea meel, sest tema olevat ammu suuremat telekat tahtnud. Minu meelest polnud vanal telekal häda midagi aga uue ja suurema üle ka ei kurda.
Läksid mõned päevad mööda ja ühel õhtul istusin spontaanselt diivanilaua peale, mis muideks on klaasist. Kostis kerge raksatus ja klaas murdus. Olen enne ka selle peal istunud ja lapsed on sinna peale roninud aga midagi pole juhtunud. Nüüd vist istusin kuidagi liiga ääre peale või täpselt hella koha peale ja katki ta oligi. Otsisin jälle tolmuimeja välja, et kilde likvideerida. Mul tuli isegi naer peale, sest just oli see teleka jant olnud. Kindlustuselt midagi nõudma ei hakanud, sest see oli taaskasutusest saadud aastaid vana laud. Nüüd asendavad diivanilauda laste toolid - head madalad. Peab uue laua ka kunagi vaatama.
Möödunud nädalavahetusel ruttas Rattahull hommikul jälle kooli. Tal oli vaja minu autost paari asja ja tahtis mu autovõtmed kaasa võtta ja postkasti visata. Kuna ma neid sealt pärast kookida ei viitsinud, siis tegin talle aknast puldiga uksed lahti. Rattahull kohmitses enne veel midagi tööautost ja meie asusime lastega sööma. Minu auto on selline, et kui peale puldiga avamist mõne aja jooksul uksi lahti ei tee, siis lähevad uksed jälle lukku. Muidugi kohmitses Rattahull tööautos nii kaua, et lukku nad läksidki. Helistas siis ta mu telefonile, kuid lapsed olid ilmselt telefoni enne näppinud ja helina vaikse peale pannud nii, et ma ei kuulnud. Kuna Rattahull oli juba kooli hiljaks jäämas, siis selle asemel, et näiteks üles tulla võtmete järgi, otsustas ta maast väikse kivi võtta ja sellega vastu akent visata. Võttis pisikese kivi ja arvas, et seda peaks vähe kõvemini viskama. Ja keset meie pudrusöömist kostis veider klaasi pinin ja see väike kivi oli aknasse augu teinud ja ämblikuvõrgu tekitanud. Õnneks on aknad kahekordsed ja külm sisse ei tule aga klaas on nüüd vaja välja vahetada. Huvitav, kas ise lõhutud akna hüvitab ka kindlustus...?
Ja parem oleks, et kõik need killud meile rämedalt õnne tooks.

XOXX