Kuidas me Elistveres käisime...

Suurel Reedel ei olnud meil mingit plaani kuskile külla minna, sest mune reedel veel ei värvita ja mis sa siis niisama lähed. Ja üldse on siis nagu "vaikne aeg". Kuna Rattahullul oli töö, kooli ja muu töö kõrvalt üks väheseid vabu päevi, otsustasime ühe väljasõidu teha. Kaalusime Tartumaa Tervisespordikeskust Elvas, et seal jalutada ja olen kuulnud, et seal pidi lastele ka mingi mänguplats olema. Samas mõtlesime, et jaheda ilmaga ei naudi sellist niisama matkamist ei meie ega lapsed ilmselt. Kaalusime veel mõnda siseruumi atraktsiooni ka, kuid lapsed on meil nohused (jälle!) ja seega ei tahtnud teisi nakatama minna. Ja siis turgatas meile pähe Elistvere loomapark. Värske õhk, mitte väga kaugel ning loomad! 

Käisin viimati seal vist ülikooli ajal, kuid väga palju muutunud ei olnud. Nägime oravakesi, karu, kitsesid, põtru, ilvest, rebast, piisoneid ja närilisi. Metsjänes, mäger ja mõned loomad olid kuskil puuris peidus. Metssigade puur oli sigade katku tõttu tühi. Ka näiteks rebane ja ilves peitsid ennast nii hästi, et meie Rattahulluga küll nägime neid, kuid lapsed küll mitte. Nende lemmikuks sai näriliste maja, sest seal olid ilusti kõik hiired, rotid, merisead, deegud ja tšintsiljad silmade kõrgusel klaasi taga. Lisaks jooksid nad mööda puuri ringi, vedasid toitu ringi ja jooksid jooksuratta peal. Näriliste majas lapsed lausa kilkasid. 

Aga koju tulles ja veel mitu päev hiljemgi ei rääkinud Liisu suurest karust või hiigelsuurtest piisonitest või sarvedega kitsedest ega ka närilistest vaid hoopis surnud linnust. Karu puuri juures olid maas ühed linnutiivad, keha me ei näinud. Liisu tahtis väga teada, mis need on. Seletasin siis, et lind on maha kukkunud ja surma saanud. Ja nii ta räägib siiani vahepeal kuidas lind oli surma saanud.

Jäime väljasõiduga väga rahule ja soojade ilmadega võiks ühe käigu sinna veel teha ja ka piknikukorvi kaasa võtta, sest seal olid väga mõnusad lauad pikniku pidamiseks.

XOXX