Pain is there for a reason...

Nädalaga on jälle nii palju juhtunud. Nii palju ja mitte midagi. Kiired töö-ööd, õhtud sõbrannade seltsis, magamata 25 tundi jne. Oli hea uudis ja kohe ka halb uudis. Heast ei räägiks, äkki muutub see ka veel halvaks. Halvast ka väga ei räägiks. Niisama. Kui, siis natuke. Vennal viskas pildi tasku ja kukkus täies pikkuses peaga vastu asfalti. Diagnoos: koljuluumurd. Öö intensiivis tilgutite all ja veel mõned haiglapäevad. Nüüdseks on kodus. Pool nägu paistes, luugid kinni ja sinised ja pidev peavalu. Juba oligi liiga pikalt hästi läinud. Tahaks nutta ja oksendada. Kumbagi ei tule. Too õhtu, kui ema selle uudisega koju tuli, nägin kohe, et midagi on valesti. Kui küsisin, et mis on ja ema tükk aega midagi ei vastanud, mõtlesin kohe esimese asjana, et kes nüüd ära on surnud. (Viimase kahe aasta jooksul olen käinud kuuel matusel. Nii, et saan surmauudiseid tihedamini, kui mõned). Peale katkise pea siiski muud häda õnneks ei ole. Vähemalt praegu. Nüüd nagu ei oska kuidagi olla. Tahaks aidata aga ei saa. Tuleb lihtsalt oodata.
Kui koguaeg sellele ei mõtle, siis on muidu peaaegu ok. Õnneks on mul maailma parimad sõbrannad. Nädalavahetusel kavatsen oma mured pudelisse uputada. (Ärge muretsege, mu maailma parimad sõbrannad ei lase mul lollusi teha). Eveli sünnipäev, CT sünnipäev, CT töötajate pidu. Küll siis raporteerin jälle...